Veetallaja

Veetallaja
Veetallaja
	; Hundsulestikus
	; Puhkesulestikus
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes;
Sugukond	Kurvitslased Scolopacidae;
Perekond	Veetallaja Phalaropus;
Liik	Veetallaja;
Binaarne nimetus
	Phalaropus lobatus; Linnaeus, 1758
	; Veetallaja levila; – pesitsusala, – talvitusala
Sünonüümid
	Tringa lobata; Lobipes lobatus

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Veetallaja (perekond)

Veetallaja (Phalaropus lobatus) on kurvitslaste sugukonda kuuluv lind. Ta on Eestis arvatud III kaitsekategooriasse (2012).

Välimus

Veetallaja on 18–19 cm pikk. Tiibade siruulatus on 31–34 cm. Kaalub 20–48 g.^[2]

Veetallaja alapool ja päranipuala küljed on valged. Keskmise pikkusega nokk on musta värvi. Jalad on lühikesed ja tumedad. Tiival on valge vööt. Hundsulestikus on ülapool pruunikashall, pea on mustpruun, kurgualune on valge, pugualal ja kaela külgedel on punakaspruun riba. Puhkesulestikus on ülapool helehall, pea on valge, silma taga on must triip. Puhkesulestikus sarnaneb leeterüdiga.^[3]

Levik

Pesitsevad Põhja-Jäämere rannikul. Talvituvad Lõuna-Ameerika lääneranniku lähedal, Araabia merel ja Kesk-Indoneesiast Lääne-Melaneesiani.^[2]

Ta on Eestis väga haruldane suvilind (varem ka pesitses seal) ja väikesearvuline läbirändaja^[4].

Pesitsevad tundras, nõmmedel, lammidel ja laidudel. Talvel elavad süvaveekerkealadel.^[2]

Toitumine

Pesitsusalal toituvad putukatest, tigudest, koorikloomadest, rõngussidest ja seemnetest. Talvel toituvad zooplanktonist.^[2]

Pesitsemine

Pesitsevad maapinnal taimedega vooderdatud lohus. Pesa asub tavaliselt vee lähedal. Põhja-Siberis pesitseb ühel hektaril 0,3–6 paari.^[2] Võivad pesitseda koos randtiirudega.^[5]

Kurnas on neli muna mõõtmetega 30 × 21 mm. Muna kaalub 6,3 g. Isaslind haub mune 18 päeva.^[5] Emaslind lahkub pesitsusalalt varsti peale poegade koorumist, isaslind lahkub kaks nädalat hiljem. Pojad saavad lennuvõimeliseks 18–21 päeva vanuselt.^[2]

Eluiga

Veetallaja võib elada 5-aastaseks.^[2]

Viited

↑ BirdLife International (2018). Phalaropus lobatus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.
1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 532. ISBN 8487334202.
↑ Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 59.
↑ L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 254
1 2 Johnsgard, Paul A. (1981). The Plovers, Sandpipers, and Snipes of the World (inglise). University of Nebraska Press. Lk 298–301. ISBN 0803225539.

Välislingid

Veetallaja andmebaasis eElurikkus

[IUCN-1] BirdLife International (2018). Phalaropus lobatus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 532. ISBN 8487334202.

[3] Kumari, Eerik (1984). Eesti lindude välimääraja (neljas trükk). Tallinn: Valgus. Lk 59.

[Jonsson,_2000-4] L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 254

[Johnsgard-5] 1 2 Johnsgard, Paul A. (1981). The Plovers, Sandpipers, and Snipes of the World (inglise). University of Nebraska Press. Lk 298–301. ISBN 0803225539.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]