Tutkas
| Tutkas | |
|---|---|
.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Kurvitslased Scolopacidae |
| Perekond |
Philomachus Merrem (1804) |
| Liik |
Tutkas |
| Binaarne nimetus | |
|
Philomachus pugnax Linnaeus (1758) | |
Tutkas (Calidris pugnax) on kurvitsaliste seltsi kuuluv linnuliik. Ta on tutka perekonna (Philomachus) ainus liik. Ladinakeelsete sünonüümsete liiginimedena on kasutusel ka Philomachus pugnax ja Tringa pugnax.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Tutkas on keskmise suurusega kahlaja, isaslinnud on emastest märgatavalt suuremad: isaste kehapikkus on 29–32 cm ja tiibade siruulatus 54–60 cm, emastel vastavalt 22–26 ja 46–49 cm. Kõige silmatorkavam välistunnus on isaslindude pesitsusaegne sulgkrae.
Levik ja asurkonna seisund[muuda | muuda lähteteksti]
Tutkas pesitseb Euraasia tundravööndis ja parasvöötmes. Liigi üldarvukuseks on hinnatud 2 280 000 pesitsevat emaslindu.[2] Tutka Euroopa haudeasurkond hinnati 1990. aastatel mõõdukalt vähenevaks, sealhulgas vähenes tema arvukus võtmetähtsusega pesitsusaladel Venemaal ja Rootsis. Eesti asurkond vähenes sel perioodil enam kui poole võrra[3] ja see suundumus on jätkunud. Kui veel 1998–2002 pesitses siin hinnanguliselt 100–200 emaslindu[4], siis aastaks 2010 oli Eestis säilinud tutka asurkonna suurus vähenenud 10–30 emaslinnuni.[5] Eestis kuulub tutkas I kaitsekategooria kaitsealuste loomaliikide hulka[6]
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Tutkas pesitseb erinevatel avamaastikel – tundras, lammi- ja rannaniitudel ning soodes. Vähese vooderdusega pesa asetseb maapinnal. Täiskurnas on neli rohekasbeeži, tumeda häguse mustriga muna.
Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Väljaspool pesitsusaega on tutkas parvelise eluviisiga ja võib moodustada väga suuri kogumeid.
Tutka emaslinnud valivad sigimispartneri isaste turniirilaadse mängurituaali põhjal. Mäng ja paarumine toimub väljakujunenud mängupaikades.
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
_-_Philomachus_pugnax_(028b).jpg)
Tutkas toitub niisketel rohumaadel ja pehmes mudas. Tutka toiduks on peamiselt selgrootud, eriti putukate valmikud ja vastsed, ka väheharjasussid. Väljaspool pesitsusaega on oluline ka taimne toit, peamiselt seemned.
Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]
Isaslindude turniirikäitumise järgi on tutkast nimetatud näiteks riiukukeks, rookukeks, sopakukeks, tapakikkaks.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Keskpaik, Tiiu; Keskpaik, Jüri; Kull, K. 1978. Tutka (Philomachus pugnax) käitumissuhete tüüpidest poegade hooldamise perioodil. Rmt.: Kumari, E. (toim.), Lindude käitumine. Tallinn: Valgus, 170–179.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tutkas |
- ↑ BirdLife International (2009). Philomachus pugnax. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ Zöckler, C. 2002. A Comparison between Tundra and Wet Grassland Breeding Waders with Special Reference to the Ruff (Philomachus pugnax). Schriftenreihe für Landschaftspflege und Naturschutz 74.
- ↑ BirdLife International 2004. Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status. BirdLife Conservation Series 12.
- ↑ Elts, J. jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.–2002. a. Hirundo 16: 58–83. [1]
- ↑ Kotkad, metsised ja naaritsad on nüüd parema kaitse all. Eesti Päevaleht, 29. detsember 2010.
- ↑ "I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu". Riigi Teataja.