Kreeta Riik
|
Kreeta Riik Κρητική Πολιτεία (Kritikí Politeía) كريد دولتى (Girid Devleti) 1898–1913 | |||||||||||||
  Kreeta Riigi lipp (1898–1908)
| |||||||||||||
 Kreeta kaart (1861) | |||||||||||||
| Valitsusvorm | Autonoomne riik | ||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Osmanite riigi osa | ||||||||||||
| Pealinn | Chaniá | ||||||||||||
| Religioon | õigeusk, islam (sunniidid), judaism | ||||||||||||
| Pindala | 8336 km² (1907) | ||||||||||||
| Rahvaarv |
310 000 (1907) 37,2 in/km² | ||||||||||||
| |||||||||||||
| Riigikeeled | kreeka keel, osmanitürgi keel | ||||||||||||
| Rahaühik | Kreeta drahm | ||||||||||||
| Hümn |
Kritikós Ýmnos Κρητικός Ύμνος "Kreeta hümn" | ||||||||||||
| |||||||||||||
Kreeta Riik (kreeka keeles Κρητική Πολιτεία (Kritikí Politeía; osmanitürgi keeles كريد دولتى, (Girit Devleti)) rajati aastal 1898 pärast Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi, Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi, Itaalia kuningriigi, Austria-Ungari ja Venemaa keisririigi sekkumist Kreeta saarel toimuvatesse sündmustesse. Aastal 1897 viis Kreetal Osmanite riigi vastu toimunud vastuhakk selleni, et Osmanid kuulutasid Kreeka Kuningriigile sõja ning algas Kreeka-Türgi sõda. See omakorda viis selleni, et Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Prantsusmaa Kolmas Vabariik, Itaalia kuningriik ja Venemaa Keisririik sekkusid konflikti, põhjendades seda sellega, et Osmanite riik ei suuda enam Kreetal toimuva üle kontrolli säilitada. See oli sissejuhatus saare lõplikuks ühendamiseks Kreeka Kuningriigi koosseisu. Viimane leidis de facto aset aastal 1908 ning de jure aastal 1913.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Kreeta ajalugu
Kreeta saart, mis oli olnud Osmanite riigi valduses alates Kreeta sõja (1645–1669) lõpust, asustas peamiselt kreeka keelt kõnelev rahvas, kes olid suuremas osas kristlased. Aastatel 1821–1832 toimunud Kreeka iseseisvussõja ajal ning pärast seda tõusid saare kristlastest elanikud korduvalt üles Osmanite võimu vastu, soovides uniooni Kreekaga. Need ülestõusud suruti küll jõhkralt maha, kuid need suutsid Euroopa avaliku arvamuse surve all kreetalastele siiski mõned järeleandmised saada. 1878. aasta Chalepa paktiga sai saarest küll Osmanite valitsemise all olev autonoomne riik, kuid aastal 1889 sellest taganeti.
Pakti läbikukkumine suurendas pingeid saarel, viies aastal 1895 järjekordse mässuni. Aastatel 1896 ja 1897 laienes mäss oluliselt ning kattis pea kogu saare. Natsionalistlikud salaühingud ja tulihingeliselt irredentistlik avalik arvamus sundis Kreeka valitsust saatma saarele sõjalisi jõude, provotseerides sõda Osmanite riigiga aastal 1897. Kuigi enamus Kreetast läks Kreeka vägede kontrolli alla, purustasid Osmanid ettevalmistamata Kreeka armee ning okupeerisid Tessaalia. Sõda lõppes suurjõudude (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Venemaa) sekkumisega, kes sundisid Kreeka sõjaväe Kreetalt tagasi tõmbuma ja Osmanite armee edasiliikumise peatama. Konstantinoopoli lepinguga lubas Osmanite riigi valitsus Chalepa pakti sätteid ellu viia.
Kreeta riigi rajamine[muuda | muuda lähteteksti]
1897. aasta märtsiks olid Euroopa suurriigid otsustanud saarel korra taastada, valitsedes saart ajutiselt nelja admirali juhitud komitee kaudu. Admiralid jäid ametisse seni, kuni 1898. aasta 9. detsembril saabus saarele autonoomse Kreeta esimene ülemkomissar (Ὕπατος Ἁρμοστής, Hýpatos Harmostēs), prints Geórgios. 1898. aasta 25. augustil tapsid türklased saarel sadu Kreeta kreeklasi, Briti konsuli ning 17 Suurbritannia sõdurit. Selle tagajärjena ajasid suurjõud Türgi väed saarelt sama aasta novembris välja ning loodi autonoomne Kreeta Riik. Riik oli veel siiski osaliselt Osmanite riigiga seotud, kuid seal olid rahvusvahelised väed ning riigi ülemkomissari üle otsustas Kreeka.[1]
Kreeka Riigipank asutas seejärel Kreeta Riigipanga, millel oli 40-aastane monopol võlakirjade väljaandmisel. Kreeta riik lõi avaliku korra hoidmiseks oma poolsõjaväelise Kreeta Sandarmeeria, mis oli loodud Itaalia Carabinieri eeskujul. Sandarmeeria hõlmas nelja okupeeriva jõu poolt varem loodud sandarmeeriaüksusi.
Sisemised rahutused – Thériso mäss[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Thériso mäss
1898. aasta 13. detsembril saabus Kreeka ja Taani prints Geórgios ülemkomissarina saarele oma kolme aasta pikkuseks ametiajaks. Järgmise aasta 27. aprillil loodi täidesaatev komitee, mille justiitsministri koha sai noor Chaniást pärit ja Ateenas õppinud jurist Elefthérios Venizélos. Aastaks 1900 olid temal ja printsil tekkinud erimeelsused nii siseriikliku poliitika kui Kreekaga ühinemise (Enosis) osas.
Venizélos astus 1901. aasta alguses tagasi ning järgneva kolme aasta jooksul pidasid tema ja ta toetajad poliitilist võitlust printsi fraktsiooniga, viies poliitilise ja administratiivse tupikseisuni saarel. Lõpuks kogunesid Venizélos ja tema toetajad 1905. aasta märtsis Thériso külla Chaniá lähedal asuvates mägedes, kehtestasid "revolutsioonilise assamblee", nõudsid poliitilisi reforme ning deklareerisid suurriikide konsulitele antud manifestis "Kreeta kui vaba eraldiseisva põhiseadusliku riigi poliitilist liitu Kreekaga". Kreeta Sandarmeeria jäi truuks printsile, kuid paljud saadikud liitusid mässuga, ning vaatamata sellele, et suurriigid kuulutasid 18. juulil välja sõjaseisukorra, ei astunud nende väed mässajatele vastu.
15. augustil hääletas Kreeta assamblee Venizélose ettepanekute poolt ning suurriikide vahendusel sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidi prints Geórgios tagasi astuma ja loodama uus põhiseadus. 1906. aasta valimistel said printsi toetavad parteid 38 127 häält Venizélose toetajate 33 279 hääle vastu, kuid sama aasta septembris vahetati siiski prints endise Kreeka peaministri Aléxandros Zaïmise vastu välja ja prints lahkus saarelt. Lisaks asendasid Kreeka ohvitserid seni sandarmeeria organisatsioonis tegutsenud itaallased ja algas ka välisriikide sõjavägede saarelt välja viimine, jättes Kreeta de facto Kreeka kontrolli alla.
Unioon Kreekaga[muuda | muuda lähteteksti]
1907. aasta veebruaris avaldati uus põhiseadus, kuid aastal 1908, kasutades ära noortürklaste revolutsiooni tekitatud rahutusi Türgis ning ka Zaïmise puhkuse ajal saarelt eemal viibimist, kuulutasid Kreeta saadikud ühepoolselt välja uniooni Kreekaga.[2] Kreeta Riigi lipp asendati Kreeka lipuga, kõik riigiametnikud andsid vande Kreeka kuningas Geórgios I ees ja saarel kehtestati Kreeka põhiseadus ning seadused.
Seda aga rahvusvaheliselt ei tunnustatud – sealhulgas ei tunnustanud seda Kreeka, mille peaministriks oli samal aastal valitud Elefthérios Venizélos. 1912. aasta mais sõitsid Kreeta saadikud Ateenasse ning püüdsid Kreeka parlamenti siseneda, kuid politsei takistas neid jõuliselt. Viimaks Kreeka siiski tunnistas uniooni ning saatis Esimese Balkani sõja puhkemisel Stefanos Dragoumise kindralkubernerina Kreetale. Suurriigid tunnustasid juhtunut taktikalistel eesmärkidel ning langetasid Souda linnuses oma lipud 1913. aasta 14. veebruaril. Sama aasta mais sõlmitud Londoni lepinguga loobus sultan Mehmed V oma formaalsetest õigustest saarele.
1. detsembril toimus ametlik liitumistseremoonia: Chaniás asuvas kindluses tõusis Elefthérios Venizélose ja kuningas Konstantínos I kohalolekul Kreeka lipp. Kreeta muslimitest vähemus jäi esialgu saarele, kuid oli hiljem sunnitud Türgisse ümber asuma – seda lähtuvalt kahe riigi vahel 1923. aastal sõlmitud Lausanne'i rahust, mis puudutas Türgis elavaid õigeusklikke ja Kreekas elavaid muslimeid.
Rahvaarv[muuda | muuda lähteteksti]
Kreetal elas 1911. aastal 336 151 inimest. Neist 307 812 kristlast, 27 852 moslemit ja 487 juuti.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kitromilides M. Paschalis (ed) Eleftherios Venizelos: The Trials of Statesmanship, Edinburgh University Press, 2008 p. 68.
- ↑ Ion, Theodore P., "The Cretan Question," The American Journal of International Law, April, 1910, pp. 276–284.
- ↑ First encyclopaedia of Islam: 1913–1936, M. Th Houtsma, page 879.