Esimesteks elektronarvutiteks peetakse saksa teadlase Konrad Zuse välja töötatud arvutit Z3 (1941) ja Z4 (1944), 1944 Briti salateenistusele (GCHQ) loodud Colossust (mudelid Mark 1 ja Mark 2) ning 1946 Ameerika Ühendriikides valminud ENIAC-i, mis erinevalt Colossusest oli üldotstarbeline arvuti. Selle aja arvutid töötasid valdavalt elektronlampidega, mis polnud töökindlad, tarbisid palju elektrit ja olid gabariitidelt suured (arvutid hõivasid terveid korruseid).
1950. aastatel võeti elektronlülititena lampide asemel kasutusele transistorid, mille tulemusel arvutite voolutarve vähenes mitmekordselt. Tolle aastakümne arvuteid: Whirlwind (1951), UNIVAC (1951), WITCH (1951), BESK (1953). IBM NORC (1954), IBM 702 (1955), IBM 305 RAMAC (1956), Bendix G-15 (1956), Pegasus (1956), AN/FSQ-7 (1958), IBM 7090 (1959), AKAT-1 (1959).
1970. aastatel hakati tootma spetsiaalselt arvutite jaoks ettenähtud integraallülitusi. (mikroprotsessoreid), mille tulemusel muutus võimalikuks hakata tootma individuaalseks kasutamiseks ettenähtud lauaarvuteid – persomaalarvuteid. Neid nimetati ka mikroarvutiteks, eristamaks nn miniarvutitest (need olid tol ajal vähemalt kirjutuslaua suurused).
Personaalarvuteid hakkas 1976. aastal USA-s valmistama firma Apple Computer (alates 1984. a lauaarvuti iMac ja sülearvuti MacBook).
1981. a hakkas firma IBM tootma Microsofti operatsioonisüsteemiga personaalarvuteid. Selle firma tööstusstandardi IBM PC järgi nimetatakse neid PC-arvutiteks, eristamaks Apple’i standardile vastavatest Mac-arvutitest.
1990. aastail ilmusid turule väiksed, taskusse mahtuvad nn pihuarvutid. Esialgu olid need mõeldud kasutamiseks elektronmärkmikena (electronic organizer) isikliku teabe haldamiseks, seejärel ilmusid mitmesugused täiustatud, sealhulgas võrguteenuste kasutamist võimaldavad mudelid (olenevalt tootjail nimetusega handheld PC, pocket PC, palmtop computer, PDA ehk personal digital assistant). Sajandivahetuse järel hakkasid pihuarvuti funktsioonid üle minema mobiiltelefonisse, mida nüüd tunneme nutitelefonina.
