Katoliiklik Liiga
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2016) |
.svg)
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Saksa Katoliiklik Liiga (saksa: Katholische Liga) oli esialgu 10. juulil 1609 moodustatud katoliiklike Saksa riikide lõtv konföderatsioon võitlemaks Protestantliku Uniooniga (moodustati aastal 1608), kusjuures osalenud riigid sõlmisid liidu "katoliku usu ja rahu kaitseks keisririigis". Kujundatuna lõdvalt järelandmatuma ultrakatoliikliku Prantsuse Katoliiklik Liiga (1576) järgi, tegutses Saksa Katoliiklik Liiga esialgu poliitiliselt, rääkides asjade üle läbi veidi vanema Protestantliku Uniooniga.
Siiski halvendas liiga asutamine, nagu ka Protestantliku Uniooni asutamine, veelgi kauakestnud pingeid protestantlike reformaatorite ja Katoliku kiriku liikmete vahel, mis seejärel muutis hullemaks üha sagedasemad kodanikuallumatuse, repressioonide ja survestamise juhtumid, mis lõpuks sütitas Kolmekümneaastase sõja esimese etapi jämedalt üks aastakümme hiljem mässu ja kalkuleeritud solvamise teoga, mis tuntud kui Teine Praha defenestratsioon 23. mail 1618.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1555 sõlmiti Augsburgi usurahu, mis kinnitas Speyeri Riigipäeva tulemused ning lõpetas vägivalla luterlaste ja katoliiklaste vahel Saksamaal.
See sätestas, et:
- Saksa vürstid (arvuliselt 225) said valida religiooni (luterlus või katoliiklus) oma valdustele vastavalt oma teadlikkusele (printsiip cuius regio, eius religio).
- Kirikuriigis (katoliikliku vürstliku piiskopi kontrolli all) elavad luterlased võisid jääda luterlasteks.
- Luterlased võisid säilitada territooriumi, mille nad olid vallutanud Katoliku kirikult Passau lepinguga (1552).
- Katoliku kiriku vaimulikud juhid (piiskopid), kes pöördusid luterlusse, pidid loobuma oma territooriumist (printsiip reservatum ecclesiasticum).
Elanikud riigis, mis valis ametlikult kas luterluse või katoliikluse, ei tohtinud harrastada muud religiooni kui riigireligioon.
Kuigi rahu tegi ajutiselt vägivallale lõpu, jäid usukonflikti alused lahendamata. Mõlemad pooled tõlgendasid seda oma mugavuse järgi, eriti luterlased pidasid seda vaid hetkekokkuleppeks. Edasi levis kalvinism kiiresti üle Saksamaa, lisades piirkonda kolmanda suure kristliku maailmavaate, kuid selle seisukohad ei vastanud ühelgi juhul Augsburgi tingimustele, kuna katoliiklus ja luterlus olid ainsad lubatud usutunnistused.
Katoliikliku Liiga loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Paremini dokumenteeritud Katoliikliku Liiga asutamise põhjus oli vahejuhtum Donauwörthi linnas, vabas riigilinnas Baieri territooriumi sees. 25. aprillil 1606 blokeeris linna luterlik enamus katoliiklikel asukatel korraldada iga-aastast Markuse protsessiooni, et näidata oma usutunnistuse võimu linna üle. Katoliiklased tahtsid minna viie munga juhtimisel läbi linna ja naaberkülla Ausesheimi, lehvitades oma lippe ja lauldes laule. Neil oli lubatud nii teha Augsburgi usurahu tingimustel. Linna nõukogu lubas neil linna siseneda vaid ilma lippude ja lauluta. Konflikt lõppes lööminguga.
Augsburgi piiskopi protestile vastuseks ähvardas Habsburgist katoliiklik keiser Rudolf II katoliiklike kodanike õiguste edasise rikkumise korral riigivandega. Siiski leidsid järgmisel aastal aset sarnased katoliiklusevastased kodanikuallumatuse vahejuhtumid ja Markuse protsessioonist osavõtjad visati linnast välja.
Siis kuulutas keiser Rudolf linnale riigivande ja käskis Baieri hertsogil Maximilian I-l see täide viia. Silmitsi tema armeega, linn alistus. Vastavalt keiserlikule seadusele ei tohtinud distsiplinaarkaristusi teostada katoliiklik Baieri hertsog, vaid protestantlik Württembergi hertsog, kes nagu Donauwörthki oli Švaabi ringkonna liige. Maximilian neelas de facto endise vaba riigilinna, mis oli samuti keiserliku seaduse rikkumine.
Samal aastal lahendas Riigipäeva katoliiklik enamus kohtumisel Augsburgis, et 1555. aasta Augsburgi usurahu uuendamise tingimuseks peab olema kogu aastast 1552 omastatud kiriku maa tagastamine. Vastuseks nendele sündmustele moodustasid protestantlikud vürstid 14. mail 1608 sõjalise liidu, Protestantliku Uniooni, mille juht oli Wittelsbachist Pfalzi kuurvürst Friedrich IV.
Katoliiklike riikide liidu loomiseks vastuseks Protestantlikule Unioonile alustas Maximilian 1608. aasta alguses läbirääkimisi teiste katoliiklike vürstidega. 5. juulil 1608 teatasid vaimulikud kuurvürstid kaldumisest Maximiliani ettepandud konföderatsiooni poole. Avaldati isegi arvamust konföderatsiooni relvajõudude suuruse tõstmiseks.
Juulis 1609 kogunesid Augsburgi, Konstanzi, Passau, Regensburgi ja Würzburgi vürstlike piiskoppide esindajad Münchenisse. Salzburgi peapiiskoppi hukkamõistu näitamiseks ei kutsutud ja Eichstädti vürstlik piiskop kõhkles. 10. juulil 1609 sõlmisid osalenud riigid liidu "katoliku usu ja rahu kaitseks keisririigis". Liiga kõige tähtsam regulatsioon oli üksteise ründamise keelamine. Võitlemise asemel tuli konfliktid lahendada keisririigi seadustega või kui nendega ei suudetud konflikti lahendada, vahendamisega liiga sees. Kui ühte liiget rünnatakse, tuli seda aidata sõjalise või muu seadusliku toetusega. Hertsog Maximilian sai esimeheks ning Augsburgi, Passau ja Würzburgi vürstlikud piiskopid tema nõunikeks. Liiga pidi kestma 9 aastat.
Müncheni Riigipäev ei suutnud püstitada äsja loodud liigale olulist struktuuri. 18. juunil 1609 kavandasid Mainzi, Kölni ja Trieri kuurvürstid 20 000-mehelist armeed. Nad mõtlesid ka Maximilianist liidu esimehe teha ja teatasid 30. augustil oma ühinemisest Müncheni kokkuleppega, pakkudes, et Maximilian nõustuks kaasesimehena Mainzi kuurvürsti, keisririigi peakantsleriga.
Struktuuri loomiseks korraldati mitu liikmete kohtumist. 10. veebruaril 1610 kohtusid kõigi tähtsate katoliiklike riikide, peale Austria ja Salzburgi, ja arvukate väikeriikide esindajad Würzburgis, et otsustada liiga organisatsiooni, rahastamise ja relvastamise üle. See oli Katoliikliku Liiga tegelik algus. Paavst, keiser ja Hispaania kuningas, keda informeeris Maximilian, olid kõik ettevõtmisest positiivselt meelestatud.
Liiga peamine probleem oli liikmete valmisoleku puudumine. Aprillis 1610 ei olnud kõigi liikmete panused veel makstud; Maximilian ähvardas tagasi astuda. Selle ärahoidmiseks loobus Hispaania, kes oli seadnud abi andmise sõltuvaks Austria kuulumisest liigasse, sellest tingimusest ja paavst lubas veelgi panustada.
Uniooni käitumine Jülichi vaidluses ja uniooni armee sõjalised operatsioonid Elsassis näisid tegevat lahingu liiga ja uniooni vahel paratamatuks.
1613. aastal ühines Austria Regensburgis Liigaga. Koosolek nimetas nüüd mitte vähem kui kolm sõjajuhti: hertsog Maximilian ning Austria ertshertsogid Albrecht ja Maximilian. Liiga eesmärgiks tunnistati nüüd "kristlaste õiguskaitse". Austria liikmesus tegi liiga osaliseks võitlustes keisri ja tema protestantlike vasallide vahel Böömimaal ja Alam-Austria, mis viis Kolmekümneaastase sõja alguseni.
Hertsog Maximilian keeldus tunnistamast Ratisboni resolutsioone ja astus isegi esimehe ametist tagasi, kui Austria ertshertsog Maximilian III, Mainzi kuurvürst ja Trieri kuurvürst olid vastu Augsburgi piiskopi ja Ellwangeni praosti kaasamisele. 27. mail 1617 moodustasid Bambergi, Eichstädti, Würzburgi vürstlikud piiskopid ja Ellwangeni vürstlik praost koos Baieriga eraldi liiga 9 aastaks.
1618. aasta lõpus muutus keisri positsioon Böömimaal, nagu ka Alam- ja Ülem-Austrias järk-järgult kriitiliseks. Abi otsides püüdis keiser liigat taastada. Mitme kirikuvürsti kohtumisel otsustati liiga esialgsetel alustel taastada. See pidi koosnema kahest rühmast: Reini ringkond Mainzi eesistumisel ja Oberlandi ringkond Baieri eesistumisel; varalaegas ja väejuhatus pidid olema eraldi. Maximilian võis juhtida kogu väge vaid siis, kui ilmuks Reini ringkonda. 31. mail loodi Oberlandi mõlemad rühmad ja need sidusid end andma vastastikust abi kuueks aastaks.
Pärast Saksa-Rooma keisri ja Böömimaa kuninga Matthiase surma jättis kuningriik tema järglase Ferdinand II aastal 1618 Böömi kroonist ilma ning valis 26. ja 27. augustil 1619 kuningaks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V. Pärast keisriks valimist kohtus Ferdinand vaimulike kuurvürstidega Frankfurdis, paludes liiga abi.
Nüüd algas konföderatsiooni armee moodustamine. 7000 mehega pani Baieri suurima panuse armeesse, mille tugevus kinnitati Würzburgis detsembris 1619, 21 000 jalaväelast ja 4000 ratsaväelast. Ülemjuhataja oli Johann T’Serclaes von Tilly, Brabanti katoliikliku perekonna võsu.
Seistes silmitsi 30 000-mehelise liiga armee paremusega 10 000-meheline Protestantliku Uniooni armee vastas, nõustus unioon 3. juulil 1620 loobuma vaenutegevusest mõlema poole vahel sõja ajal Austrias ja Böömimaal.
Liiga sõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Kartmata rünnakut võis liiga kasutada kõiki oma relvajõude keisri toetuseks. Samal kuul kolis armee Ülem-Austriasse. Tilly võitis 8. novembril 1620 Prahast põhjas Valgemäe lahingu (milles pool vaenlase väest tapeti või vangistati), kaotades vaid 700 meest. Keiser taastas kontrolli Böömimaa üle ja lõppes esimene etapp liiga tegevusest Kolmekümneaastase sõja ajal.
Pärast Böömi sõja lõppu võitles liiga armee Kesk-Saksamaal, kuid sai 27. aprillil 1622 lüüa Mingolsheimi lahingus, misjärel ühinesid nendega hispaanlased, et võidelda ja võita 6. mail Wimpfeni lahing Baden-Durlachi markkrahvi vastu. Pärast neid võite vallutas armee 11-nädalase piiramise järel 19. septembril Heidelbergi linna, Protestantliku Uniooni juhi pealinna. Protestantlik vürst, Braunschweig-Lüneburgi hertsog Christian kogus uue armee, kuid sai lüüa Stadtlohni lahingus, kus tema 15 000-meheline armee kaotas 13 000 meest. See võit lõpetas tegelikult kogu protestantide vastupanu Saksamaal. See sundis Taani kuningat Christian IV aastal 1625 protestantismi kaitseks Kolmekümneaastasesse sõtta astuma ja ka pakkumise teha endast esmane Põhja-Euroopa juht.
Liiga armee võitles ja võitis taanlasi 26.–27. augustil 1626 Lutteri lahingus, hävitades rohkem kui poole põgenevast Taani armeest.
Selle ja teiste Wallensteini võitude tõttu oli Taani sunnitud sõlmima Lübecki rahu. Nüüd oli Katoliiklik Liiga oma võimsuse tipul. Peaaegu kõik Saksa territooriumid olid nende kontrolli all. Sellest edust tulenev keiserliku hegemoonia oht sundis Rootsi kuningat Gustav II Adolfit aastal 1630 konfliktiga liituma.
Kui Gustav II Adolf randus oma armeega Pommeris ja püüdis sõlmida liitu Põhja-Saksamaa juhtidega, asus liiga armee 20. märtsil 1631 kaheks kuuks Magdeburgi linna piirama, kuna linn oli lubanud toetada Rootsit. 20. mail ründas 40 000 meest edukalt Magdeburgi. Järgnes elanikkonna veresaun, milles hukkus 25 000 linna 30 000 asukast, samas hävitas tulekahju enamuse linnast.
Pole selge, kas liiga vägede ülemjuhataja krahv Tilly käskis korraldada veresauna. Magdeburg oli strateegiliselt oluline linn Elbe jõe piirkonnas ja oli vajalik varustuskeskusena võitluse ootuses rootslaste vastu. Seega oleks olnud loogiline käik mitte hävitada, vaid okupeerida linn liiga vägedega.
Aastal 1630 vabastas Ferdinand II ametist oma generalissimuse Wallensteini. Nüüd kontrollis Katoliiklik Liiga kõiki katoliiklikke relvajõude.
Katoliikliku Liiga lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Esimeses Breitenfeldi lahingus sai kindral Tilly juhitud Katoliiklik Liiga Rootsi vägedelt lüüa. Aasta hiljem (1632) kohtusid nad taas Raini lahingus ja seekord kindral Tilly tapeti. Ülekaal läks nüüd liigalt Rootsi juhitud unioonile, kes suutis rünnata ja vallutada või hävitada Katoliikliku Liiga territooriume. Isegi Baieri pealinn München vallutati. Pärast seda ei mänginud Saksa Katoliiklik Liiga enam suurt rolli.
Praha rahu 30. mail 1635 oli leping Saksa-Rooma keisri Ferdinand II ja enamuse keisririigi protestantlike riikide vahel. See lõpetas tõhusalt Kolmekümneaastase sõja kodusõja aspekti. 1629. aasta Restitutsiooniedikt oli tegelikult kehtetu, kui 1555. aasta Augsburgi usurahu sätted 12. novembril 1627 taastati.
Üks tähtsamaid määrusi oli, et ametlikud liidud keisririigi riikide vahel olid keelatud. Eri riikide armeed tuli ühendada keisri armeega keisririigi kui terviku jaoks. Selle klausli tulemus oli Katoliikliku Liiga lõpp, kui nüüd keelatud riikidevaheline liit keisririigis.
Lõpetades võitluse riikide vahel, lõpetas leping ka religiooni rahvusliku konflikti allikana; printsiip cuius regio, eius religio kehtestati keisririigis alatiseks.