Kasutaja:Markus Jürgenson/Thomas Pynchon
Thomas Ruggles Pynchon Jr. (sündinud 8. mail 1937 Glen Cove'is New Yorgi osariigis Ameerika Ühendriikides[1]) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Teda peetakse üheks tunnustatuimaks postmodernistlikuks kirjanikuks. Ta on võitnud mitu kirjandusauhinda, sealhulgas rahvusliku raamatupreemia 1974. aastal oma romaani "Raskusjõu vikerkaar" eest.[2] Ta on tuntud ka oma eraklikkuse poolest – ta ei ole oma elu jooksul andnud ühtegi intervjuud ning on vältinud fotode peale jäämist.[3]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Pynchoni erakliku eluviisi tõttu ei teata tema elukäigust kuigi palju. Ta sündis 1937. aasta 8. mail Glen Cove’i linnas New Yorgi osariigis.[1] Tema isa Thomas Ruggles Pynchon Sr. oli tööstuses ülevaataja ja lähedalt seotud linnahaldusega. Kuueteistaastaselt lõpetas Pynchon Oyster Bay gümnaasiumi ning astus seejärel Cornelli ülikooli tehnilise füüsika erialale. Kuigi Pynchon oli akadeemiliselt edukas, katkestas ta oma õpingud pärast esimest aastat ning ühines Ameerika Ühendriikide mereväega. Pynchoni kogemused mereväes Vahemerel ning Suessi kriisis mõjutasid tema hilisemate teoste kirjutamisel. Hiljem ta naasis Cornelli ülikooli ja lõpetas 1959. aastal inglise filoloogia eriala bakalaureusekraadiga.[2] Umbes see aeg ilmusid tema esimesed lühijutud ning ta tegi katset kirjutada ooperilibretot. Kuulduste järgi võttis ta ülikoolis olles osa ka ühest Vladimir Nabokovi juhendatud kursusest, kuid Nabokov ise pole seda kinnitanud.[1]
Peale ülikooli töötas ta lühikest aega Boeingus ja elas Seattle’is, kus ta lõpetas ka oma esimese romaani “V” mis ilmus 1963. aastal. Järgnevate aastate jooksul on ta kuulduste järgi elanud Californias, Mehhikos ja Oregonis. Aastal 1965 ilmus tema teine romaan “The Crying of Lot 49” ning aastal 1973 tema suurteos “Raskusjõu vikerkaar”. 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse loomingulise viljakuse perioodile järgnes mitmekümneaastane paus. Selle jooksul Pynchon avaldas ainult ühe teose, varasemate lühijuttude kogumiku “Slow Learner”. Kogumiku autobiograafiline sissejuhatus on ainus kord, kus Pynchon on oma elu ja mõtteid kommenteerinud.[2] 1990ndatel ilmusid tema romaanid “Vineland” ja “Mason & Dixon”.[1] Aastal 1996 tuvastas ajakirjanik Nancy Jo Sales Pynchoni elukoha New Yorgi linnas, kus ta elas oma naise ja pojaga. Pynchon jäi mitmele fotole ning ta üritas asjata võidelda fotode ilmumise vastu. Sellegipoolest on Pynchon ka vabatahtlikult avalikkuse ette astunud. Aastal 2004 kujutati teda animasarja “Simpsonid" kahes episoodis, kus Pynchon oma tegelaskujule peale rääkis.[2] 2006. aastal ilmus tema teos “Against the Day”.[3] Seejärel ilmus aastal 2009 romaan “Inherent Vice” ja aastal 2013 tema viimane teos “Bleeding Edge”.[4]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Varajased lühijutud[muuda | muuda lähteteksti]
Pynchoni loomingu algusaeg ulatub tagasi tema keskkooliaega. Oyster Bay keskkooli ajalehes ilmus tema esimene lühijutt “Voice of the Hamster”, mis parodeeris inglise kuulsat ajaloolist poeemi “Sir Gawain and the Green Knight”. 1959.–1964. aastal kirjutas Pynchon kuus lühijuttu, mis valmisid ülikoolis käies. Need lühijutud olid “The Small Rain”, “Low-lands”, “Entropy”, “Under the Rose”, “The Secret Integration” ja “Mortality and Mercy in Vienna”. Kõik jutustused peale viimase avaldati hiljem ka tema 1984. aastal ilmunud lühijutukogumikus “Slow Learner”.[1]
“V”[muuda | muuda lähteteksti]
Mereväest saadud kogemuste abil valmis Pynchoni esimene romaan “V”. Teos ilmus 1963. aastal ning suure menuga võitis Faulkner Foundationi auhinna. Teose narratiiv on jaotatud kaheks: esimese peategelane on mereväelane Benny Profane ja tegevus leiab aset 1950ndate New Yorgi boheemlaste kommuunis; teise peategelane on Herbert Stencil ja kajastatakse kriisiolukordi Euroopas ja Aafrikas 20. sajandi esimesel poolel ning tegevuspaigad vahelduvad Namiibiast Pariisini.[1]
“The Crying of Lot 49”[muuda | muuda lähteteksti]
Pynchoni teine romaan avaldati 1965. aastal.[1] Teos ilmus Ameerika Ühendriikide 1960ndate paranoilises õhkkonnas ning sai samuti palju mõjutusi hipiliikumisest. Teose põhitemaatika on paranoia: peategelane Oedipa Maas avastab end võimaliku vandenõuteooria keskmes. Sealjuures ei ole kindel, kas vandenõuteooria on tegelik või peategelase hulluse kujutlus.[5] Teos võitis Rosenthal Foundationi auhinna.[1]
“Raskusjõu vikerkaar”[muuda | muuda lähteteksti]
“Raskusjõu vikerkaar” ilmus 1973. aastal.[1] Teost peetakse üheks õnnestunuimaks näiteks postmodernistlikust kirjandusest ja maksimalistlikust romaanitüübist.[6] Tegevuse sündmustik toimub Euroopas teise maailmasõja viimastel aastatel. Peategelane Tyrone Slothrop, Ameerika sõdur Suurbritannias, otsib mõistatuslikku Saksa raketti ja põgeneb eri riikide luureorganisatsioonide eest. Teose pealkiri sümboliseerib sõjaraketi lasketelje parabooli.[7] Raamat võitis rahvusliku raamatupreemia ning oli ka Pulitzeri preemia peakandidaat, kuid jäi viimasel hetkel auhinnast ilma.[1]
Hilisem looming[muuda | muuda lähteteksti]
1990. aastal ilmus Pynchoni romaan “Vineland”. Teose sündmustiku keskmes on vananev hipi oma tütrega. Teos valmistas kriitikutele pettumust, kuna Pynchon ei olnud mitukümmend aastat uut teost avaldanud ning "Vineland" erines tema varasemast loomingust.[8] Järgnev romaan “Mason & Dixon” ilmus 1997. aastal. Teos on ajalooline romaan 18. sajandi astronoomidest Charles Mason ja Jeremiah Dixon ning nende ühisest ettevõtmisest, mille käigus tõmmati piir Ameerika Ühendriikide osariikide Maryland ja Pennsylvania vahele.[9] 2006. aastal ilmus Pynchoni romaan “Against the Day”. Teose sündmustik toimub 1893.–1920. aastal ning käsitleb esimest maailmasõda ja sellele eelnevaid sündmusi.[10] Tema järgmine teos “Inherent Vice” ilmus 2009. aastal. “Inherent Vice” on detektiivromaan 1960ndate hipiliikumise keskuses Californias.[11] Pynchoni viimane romaan “Bleeding Edge” ilmus 2013. aastal. Teos käsitleb 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides ning selle mõju Ameerika ühiskonnale.[4]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
“V” (1963)
“The Crying of Lot 49” (1965)
“Raskusjõu vikerkaar” (1973, eesti keelde tõlkinud Olavi Teppan 2017[12])
“Slow Learner” (1984)
“Vineland” (1990)
“Mason & Dixon” (1997)
“Against the Day” (2006)
“Inherent Vice” (2009)
“Bleeding Edge” (2013)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Dalsgaard, Inger H., Luc Herman, Brian McHale (eds). 2012. The Cambridge Companion to Thomas Pynchon. New York: Cambridge University Press.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Cowart, David. 2011. Thomas Pynchon and the Dark Passages of History. Athens, Georgia: The University of Georgia Press.
- ↑ 3,0 3,1 Jury, Louise. 2011. A literary recluse: The mystery of Pynchon. Independent, September 22.
- ↑ 4,0 4,1 Kakutani, Michiko. 2013. A Calamity Tailor-Made for Internet Conspiracy Theories. The New York Times, September 10.
- ↑ Meinel, Tobias Julian. 2010. The Reader’s Progress: Thomas Pynchon’s Novels as Allegories of Critical Reading Practices Since 1945. Tuscaloosa, Alabama: University of Alabama Libraries.
- ↑ Herman, Luc, Robert Hogenraad, Wim van Mierlo. 2003. Pynchon, postmodernism and quantification: an empirical content analysis of Thomas Pynchon's Gravity's Rainbow. Language and Literature, 12: 1, 27-41.
- ↑ Locke, Richard. 1973. One of the Longest, Most Difficult, Most Ambitious Novels in Years. The New York Times, March 11.
- ↑ Meinel, Tobias. 2013. A Deculturated Pynchon? Thomas Pynchon's "Vineland" and Reading in the Age of Television. Amerikastudien/American Studies, 58: 3, 45-464.
- ↑ Kakutani, Michiko. 2012. Vintage Pynchon Goes Electronic. The New York Times, June 21.
- ↑ Menand, Louis. 2006. Do the Math. The New Yorker, November 19.
- ↑ Lane, Anthony. 2014. Swinging Seventies. The New Yorker, December 8.
- ↑ Ala, Janar. 2018. Thomas Pynchoni võimatu mõõtmatus. Postimees, 2. märts.