Karl Friedrich Abel

Thomas Gainsborough. Carl Friedrich Abel. 1777

Thomas Gainsborough. Carl Friedrich Abel oma gambaga. Umbes 1765

On arvatud, et see pilt kujutab Johann Sebastian Bachi oma poegadega, kuid Teri Noel Towe' järgi on pildil Christian Ferdinand Abel oma poegadega, kelle seas on ka Karl Friedrich Abel.

Karl Friedrich Abel, ka Carl Friedrich (22. detsember 1723 Köthen – 20. juuni 1787 London), oli saksa helilooja ja gambamängija. Ta oli Christian Ferdinand Abeli poeg.

Karl Friedrichi isa, gambavirtuoos Christian Ferdinand Abel oli poja sünni ajal Johann Sebastian Bachi õuekapellis esimuusik.

Karl Friedrich õppis võib-olla Johann Sebastian Bachi juures. Väidetavalt õppis ta pärast Bachi Leipzigisse suundumist Thomasschules, kuid see pole tõestatud. Kindlasti aga tegutses ta Bachi soovitusel dirigent Johann Adolph Hassele aastatel 1748–1758 "Poola kuninga kammermuusikuna" Dresdeni õuekapellis.

Seitsmeaastase sõja tõttu pidi Abel 1757 Dresdenist lahkuma. Aastal 1758 viibis ta Goethe perekonna külalisena Frankfurdis. Ta reisis läbi Lõuna-Saksamaa ja Pariisi ning jõudis 1759 Londonisse. Suure menuga andis ta seal esimese kontserdi oma teostest mitmel instrumendil, eriti gambal ja barütonil (pillil, millele komponeeris ka Joseph Haydn). Järgnesid uued soolokontserdid Londoni seltskonnale; ta nimetati varsti kuninganna Charlotte'i kammermuusikuks.

Aastal 1762 tuli Londonisse Johann Christian Bach, et kuulsa Abeliga tuttavaks saada. Varsti nad sõbrunesid ning 1764 tehti algust armastatud Bachi-Abeli kontsertidega, mida kuni 1775. aastani korraldas Carlisle House'i kontserdisaaliomanik Teresa Cornelys, endine Veneetsia ooperilaulja. Need olid esimesed abonementkontserdid Inglismaal üldse.

Aastal 1763 kirjutas Abel koos krahv St. Germaine'iga muusikalise komöödia "Suvemuinasjutt".

1764. aastast jõudis Londonisse ka 8-aastane Mozart oma isaga. Mozart külastas Abelit, kelle helitöid ta uuris. Eeskujuks kopeeris ta oma märkmikku Abeli sümfoonia Es-duur (op. VII, 6), mistõttu see sattus ekslikult Köcheli kataloogi kui 3. sümfoonia nr 18 ("Sümfoonia nr 3 e-moll") all. Nõnda sai sellest üks Abeli tuntumaid teoseid.

Alates 1775. aastast olid Bachi-Abeli kontserdid Teresa Cornelysest sõltumatud. Neid jätkati kuni Bachi surmani 1782, seejärel püüdis Abel ühe aasta menutult kontserte üksinda jätkata. Selles kontserdisarjas kanti muu hulgas esimest korda Inglismaal ette Joseph Haydni loomingut.

Abel naasis Saksamaale ning viibis aastani 1785 mitu korda ka Pariisis, kuid mandril ei õnnestunud tal edu saavutada, nii et ta pidi minema tagasi Londonisse, kus ta oli ikka veel nõutud mitmesuguste vanade ja uute pillide mängijana. Ta hakkas jooma, mis kiirendas tema surma. Aastal 1787 suri ta vaesuses.

Abel oli viimane suur gambasolist. Temaga kadus see pill orkestripillide ning varsti ka sooloinstrumentide seast. Arrey von Dommer iseloomustab teda nii: "Tema mängu peeti eeskujulikuks ning see oli maitse, lihtsuse ja suuruse pärast noortele kunstnikele eeskujuks; ja nii nagu Abel oli oma aja suurim gambamängija, oli ta ka viimane, sest temaga suri välja ka tema instrument. Ka muus osas oli ta põhjalikult haritud muusik, kes valdas vaba muusikat, tubli harmonist ja hea instrumentaalhelilooja." Ka Goethe nimetas teda viimaseks suureks gambamängijaks.

Karl Friedrich Abel on kirjutanud muu hulgas sonaate gambale, oboele ja klaverile.

Abel oli silmapaistva välimusega mees, kellest on maalitud palju ilusaid portreesid. Kahe portree autor on tema sõber Thomas Gainsborough.

Kirjandus

• Sanford Marion Helm. Carl Friedrich Abel, Symphonist, London 1953.
• Sanford Marion Helm. Karl Friedrich Abel. Six Selected Symphonies, 1977 (elulooga eessõna ja kuue sümfoonia partituur). Google'i raamat

Välislingid

• Allgemeine Deutsche Biographie, kd 1, lk 13–14. [2]
• Sissekanne Saksa Muusikaarhiivis
• Noodid veebis