Karjala ülestõus

Karjala ülestõus (kaasaegsetes väljaannetes ka Karjala Vabadusvõitlus) oli aastatel 1921–1922 toimunud konflikt Arhangelski ja Aunuse kubermangus elavate karjalaste ja Nõukogude Venemaa vahel. Esialgsest edust hoolimata lõppes ülestõus karjalaste lüüasaamisega ja enamlaste võimu taaskehtestamisega Ida-Karjalas.

Karjala. Ülestõus toimus Viena Karjala ja Aunuse Karjala aladel

Erinevalt 1918.–1920. aastal Soome korraldatud hõimusõdade retkedest Karjalasse oli Karjala ülestõus 1921.–1922. aastal sarnaselt 1919. aastal loodud vabariigiga isetekkeline ja karjalaste poolt organiseeritud. Ülestõus algas 150 km kaugusel Soome piirist ning tuli soomlastele üllatusena. Karjalased suutsid ülestõusu ajal enda võimu alla koondada suurema ala kui 1919. aastal.

Ajendid

19. sajandil olid Vene impeeriumi külge ühendatud täielikult nii Soome kui ka Ida-Karjala. Kui Soome oli Venemaa Keisririigis suure autonoomiaga, siis sarnast keelt kõnelevatel karjalastel Ida-Karjalas autonoomia puudus. Ühes riigis olemine võimaldas aga soomlaste rahvuslikul ärkamisajal käia ka Karjalas ning tekkinud sidemed Soome ja Karjala vahel tekitasid aja jooksul Soomes veendumuse, et soomlased ja karjalased kuuluvad kokku ning tuleks ühise riigi alla ühendada.

Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise järel tegid nii karjalased kui ka soomlased katseid Karjala vabaduse eest võidelda, eri rühmadele tähendas see aga erinevaid sihte. Ühed soovisid Karjalale autonoomiat Venemaa koosseisus, teised Soomega liitumist ning kolmandad iseseisvat Karjalat. Uhtuas kuulutati 1917. aastal välja Karjala autonoomia, mida peagi toetasid ka teised Ida-Karjala keskused. 1918. aasta talvel kuulutasid karjalased Kemis välja iseseisvuse, sama aasta suvel levisid Karjalas üleskutsed liituda iseseisvunud Soomega. Suur-Soome idee toetuseks läksid Soomest Karjalasse mitmed vabatahtlike võitlussalgad, et sealse elanikkonna abiga kukutada kohapeal nõukogude võim. Karjalat ei suudetud aga enda käes hoida, 1920. aasta suveks saavutasid enamlased kontrolli kogu Ida-Karjala üle ning rajasid Karjala Töörahva Kommuuni. Samuti ei kandnud Soome valitsuse diplomaatilised jõupingutused Karjalat liita vilja.

Tartu rahuga 14. oktoobril 1920 pani Soome paika oma piiri Nõukogude Venemaaga ja normaliseeris suhted oma naaberriigiga. Leppe järgi jäi Ida-Karjala Nõukogude Venemaa piiridesse, aga rahulepingu juurde kuuluva lisaprotokolli kohaselt kohustus enamlik Venemaa valitsus andma Arhangelski ja Aunuse kubermangus elavatele karjalastele rahvusliku enesemääramise õiguse ning moodustama autonoomse oblasti, mis pidi föderatiivsetel alustel kuuluma Vene riigi koosseisu. Peagi selgus, et sisulist autonoomiat karjalased ei saa – Nõukogude valitsus väitis, et Karjala Töörahva Kommuuni näol ongi autonoomia teostunud, kuid tegelikult omavalitsus puudus. Karjalakeelset haridust oli raske saada ning autonoomia ametlikeks keelteks said vaid vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega tegelema ei hakatud. Valitses poliitiline terror, talurahval lasus metsatööde näol ränk töökohustus. Samuti elas suur osa rahvast sõja tõttu pidevas näljas.

Pärast Tartu rahu olid mitmed varem nõukogude võimu vastu sõdinud karjalased põgenenud metsa ning moodustanud põrandaaluseid rühmakesi, et kutsuda rahvast ülestõusule. Vastupanu juhtisid soomlane Jalmari Takkinen ja karjalane Vaseli Levonen (tuntud ka kui Ukki Väinamöinen). Vastupanuliikumine ise nimetas endid metsasissideks. Raskete olude ja organiseeritud vastupanuliikumise tõttu kasvas karjalaste üldine rahulolematus 1921. aasta sügiseks ülestõusuks.

Ülestõus

Rahulolematus Nõukogude süsteemi vastu oli Karjalas süvenenud kogu enamlaste võimuaasta pärast Karjala allaheitmist. Esimene relvastatud ülestõus puhkes aga 1921. aasta oktoobri lõpus Tungudas, kus kohalikele karjalastele olid eriti rängad töökohustused määratud. Kohalikud enamlased kukutati võimult ja karjalased asusid moodustama oma relvastatud üksusi. Ülestõus levis ka teistesse Karjala keskustesse, sealhulgas eelmise väljakuulutatud Karjala Vabariigi keskusse Uhtuasse. Halbadest oludest põhjustatud ülestõus kujunes aga rahvuslikuks iseseisvussõjaks: Soomest tuli Karjala Valitsus eksiilist tagasi ning Karjala Vabastusarmee, kus kokku oli tipphetkel umbes 3000 meest. Avaldati teateid, kus väideti selgelt, et Vene võimu all karjalased enam olla ei soovi.

Esialgu ei suutnud enamlased tõsist vastupanu osutada ja karjala vägede saabumisel kas taandusid toiduvarudega või kättesaamise puhul loovutasid lahinguteta oma relvad karjalastele. Mitmel pool Karjalas toimusid novembri jooksul spontaansed ülestõusud ja võimu ülevõtmised. Karjalaste võimu all olev maa-ala aina suurenes, tipphetkel kontrolliti umbes 60 000 km² suurust ala. Ülestõusu keskusteks kujunesid suuremad kohalikud keskused Porajärvi, Repola, Jyskyjärvi, Oulanka, Pistojärvi ja Tunguda, kust karjalased tegutsesid. Karjalaste kätte langenud aladelt saadeti kommuuni administratsioon välja ning kehtestati karjalaste võim. Esitati ka üleskutseid Soomele ja Eestile, kutsudes hõimuriike karjalaste sõda toetama. 1921. aasta novembri lõpus pöörduti ka Nõukogude Venemaa poole märgukirjaga, milles nõuti Karjala Rahvuskogu kokkukutsumist, mis Ida-Karjala saatuse ära otsustada võiks.

"Karjala vabadusvõitluse tähtsamad tegelased" Postimees 31.01.1922

Enamlaste poolel juhtis Petroskois vastupanu karjalastele Kommuuni esimees Edvard Gylling, toetudes peamiselt Aunuse regioonile. Regioonis viidi läbi mobilisatsioon, toodi lõuna poolt lisavägesid ning kehtestati tavalisest karmim tsensuur – keelatud olid nii Soome kui ka Nõukogude lehed, et infot ülestõusu kohta varjata. Taganedes pandi tihti põlema majasid, tapeti loomi, viidi väärisvara minema. Samuti korjati punaste võimu alla jäänud aladel karjalastelt relvad ära ning ähvardati raudteede saboteerimise või tööst kõrvale hoidmise puhul mahalaskmisega.

Detsembris karjalaste edasitung vaibus. Peamiselt toimus rinnetel sissisõda, lahingutegevus polnud eriti suur. Karjalaste õnnetuseks oli rinne lai ning enamlased suutsid hoida enda käes Murmanski raudteed, mille kaudu nad regiooni lisajõudusid tõid. Pärast uute vägede saabumist polnud karjalastel jõudu vaenlast alistada. Karjalaste pealetungi põhja peatasid punaväed Kiestinki linna lähedal põhjas ning lõunas Karjala pealinna Petroskoini karjalased ei jõudnudki, ka Repola juures ei suudetud punaväge alistada.

Nõukogude vägede jaoks ei olnud Karjalas toimuv esialgu suureks prioriteediks. Kui aga 1922. aasta jaanuaris lõpuks reageeriti, siis oli teguviis kiire. Jaanuaris peeti ülestõusu veriseim lahing Porajärve juures, millest peale karjalased vaid kaitselahinguid pidasid. Veebruari esimesel nädalal suutsid enamlased lõplikult olukorra enda kasuks pöörata. Ida-Karjalas oli selleks ajaks umbes 20 000 punaväelast, samuti toodi regiooni punasoomlaste väed, mis suutsid tungida sügavale Ida-Karjalasse ning vallutasid Karjala väesalkade peastaabiks olnud Kiimasjärvi linna.

Veebruari keskpaigaks oli karjalaste käes veel 3000 km², kuid ka see kaotati juba märtsiks. Viimasena osutas organiseeritud vastupanu Viena rügement Tiirovaara küla läheduses. Punaarmeel oli nii arvuline kui ka tehniline ülekaal ning karjalaste rügemendi jäänused otsustasid Soome taganeda.

Karjalaste kaotuse põhjused

Peamised põhjused, miks karjalased ülestõusu kaotasid, oli karjalaste armee kehv seisund. Armeel oli puudus relvadest, toidust, väljaõppest ja muudest varudest. Sellele lisaks olid ka karjalaste kätte langenud relvad kehva kvaliteediga. Võidu tegi raskeks ka punaarmee tohutu arvuline ülekaal ja karjalaste võimetus strateegilist rindepiiri luua – kuna enamlaste kätte jäi Murmanski raudtee ning ei suudetud hävitada Süvari jõge ületavat silda, polnud Punaarmeel raske lisavägesid Karjalasse tuua. Oma osa võis mängida ka karjalaste moraali langemine – aja jooksul asusid soomlased ülestõusus järk-järgult suuremat juhtivat rolli mängima ja võtsid karjalastelt juhtivad kohad üle. Näiteks võtsid Soomest tulnud aktivistid üle Karjala Vabastusarmee juhtimise, määrates 1921. aasta detsembris sõjaväe etteotsa Soomest tulnud ohvitseri Paavo Talvela. Teiselt poolt tegi karjalaste iseseisvuspüüdlused keerulisemaks Tartu rahu, mille tõttu Soome vältis otsest ülestõusu toetamist.

Diplomaatiline tegevus

Ülestõusu jooksul sai kiiresti selgeks, et karjalastel on püsiva edu saavutamiseks peamine lootus vaid diplomaatilisel teel lahendus leida, sest ülestõusnute jõud olid liiga nõrgad, et pikka aega bolševike vägedele vastu panna. Eestis loodeti, et lai rahvusvaheline toetus ülestõusnutele ja tugev surve Moskvale võiksid sundida Nõukogude valitsust karjalastele järeleandmisi tegema. Loodeti liitlaste toetusele, välisminister Piip pöördus Riias resideeriva Briti saadiku Ernest Wiltoni poole ja edastas sõnumi, et Soome-Vene konflikti teravnemist saab Londonis kergemini ära hoida kui Helsingis või Tallinnas.

Soome välisminister Rudolf Holsti pöördus 26. novembril 1921 Rahvasteliidu poole, et viimane astuks samme Karjala küsimuse lahendamiseks. Siis uuris Holsti, kas Eesti oleks valmis toetama Soome pöördumist Rahvasteliidu poole ning kas Eesti võtaks endale koos teiste riikidega vahendajarolli Moskvas Soome ja Nõukogude Venemaa konflikti reguleerimisel. Eesti valitsus nõustus 9. detsembril. Samuti arutati teemat 16.-17. detsembril 1921 Tallinnas toimunud Soome, Eesti, Läti ja Leedu välisministrite konverentsil, mille lõpuks kõik Balti riikide esindajad teatasid valmisolekust diplomaatilisel teel kaasa aidata. Arutati võimalust, et Rahvasteliit saadab Karjalasse uurimiskomisjoni konfliktiga seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Irooniliselt aitas just Karjalas toimuv süvendada Soome ja Balti riikide solidaarsust, mille tõttu leidis Eesti välisminister, et "Balti liidu mõte on Karjala läbi veel enam realiseerunud”.

Nõukogude valitsus keskendus diplomaatilisel rindel esialgu Soomele. Karjalas toimuvat nimetati vaid Soomest tulnud bandiitide teguviisiks ning 17. detsembril esitatud noodis ähvardati Soomet otseselt. Jõulude ajal olid Soome piirile koondunud suured Nõukogude väed ja hirm sõja taas puhkemise ees oli suur. Ka Eesti sattus suurema kriitika alla, kui ilmnes, et valitsus kavatseb Rahvasteliidus toetada Soome taotlusi. Kui ka Tallinna konverents Karjala küsimusega tegeles, siis otsustas Moskva ka Eesti suhtes vaenulikult reageerida. 17. detsembri õhtul kutsuti Eesti saadik Moskvas Tõnis Vares välisasjade rahvakomissariaadi Maksim Litvinovi jutule, kus Vares pidi aru andma valitsuse teguviisi kohta. Vastavalt Soomega sõlmitud rahulepingule pidi Nõukogude valitsus andma Karjalale autonoomia ja see olevat ka Töörahva Kommuuni näol antud. Soome katset küsimust Rahvasteliitu viia nägi Nõukogude valitsus kui sekkumist oma siseasjadesse. Sama kehtis ka Soome teguviisi toetamise kohta. 19. detsembril esitas Nõukogude Venemaa täievoliline esindaja Tallinnas Leonid Stark välisminister Ants Piibule veel teise noodi. Samuti protestiti välisasjade rahvakomissariaadi noodis ka Eesti ajakirjanduse hoiaku vastu.

13. jaanuaril 1922 arutati Rahvasteliidu Nõukogus Karjala probleemi. Eesti esindaja Kaarel Robert Pusta toetas kindlalt Soome seisukohti. 14. jaanuaril tehti otsus, et juhul, kui Soome ja Nõukogude Venemaa sellega nõustuvad, on Rahvasteliidu Nõukogu valmis Karjala küsimust arutama. Samuti pakuti Eesti valitsusele vahendaja rolli, kes Moskvale ettepaneku esitaks. Eesti esitas Nõukogude Venemaale noodi 30. jaanuaril, uurides, kas Nõukogude valitsus on nõus Karjala konflikti arutamisega Rahvasteliidus. Nõukogude valitsus andis 2. veebruaril 1922 Eesti vahendusettepanekule järsult eitava vastuse ja süüdistas Eestit neutraalsusest loobumises.

Pinged rahunesid 1922. aasta jooksul. Sellele aitasid kaasa ülestõusnud karjalaste lüüasaamine, mille tõttu suurem oht Nõukogude võimule kadus, ning teiselt poolt aitasid kaasa 1922. aasta algupoolel rahvusvahelistes suhetes toimunud nihked, sest Lääne-Euroopas hakati vaikselt Nõukogude Venemaad nägema ka kui potentsiaalset majanduspartnerit.

Välissuhted

Soome ja Karjala

Soomes suhtuti Karjala ülestõusu poolehoiuga. Kutsuti üles aitama, samuti korraldati abistamisaktsioone, rahakorjandusi ning ainelist abi. Toetust avaldavaid plakateid, ärisid, postkaarte ning vaateaknaid oli Soomes palju näha. Koguti raha, organiseeriti vabatahtlikke, samuti ambulantside ja muu vajaliku saatmist Ida-Karjalasse. Soome Punane Rist saatis ka abi Karjalasse. Ida-Karjala abistamiskeskus asus Helsingis, aga vabatahtlike Karjalasse siirdumist püüti hoida saladuses. Kokku läks Soomest Ida-Karjalasse umbes 500 meest.

Karjala vabastusvõitlus tekitas Soome eri kihtides väga vastakaid arvamusi. Soome sotsialistid olid karjalaste abistamise vastu või vähemalt tõrksad, samas kui hõimusõdasid toetanud ringkonnad olid juhtivad Karjalas abioperatsioonide korraldamisel ning ei välistanud isegi sõda idanaabri vastu. Keskerakondlik valitsus püüdis vastandlikke seisukohti tasakaalustada, säilitades ametlikult neutraalsuse, aga lubades ülestõusnute eraalgatuslikku abistamist. Samuti proovis Soome valitsus diplomaatiliste kanalite kaudu Moskvale mõju avaldada, et viimane arvestaks Tartu rahulepingus fikseeritud Karjala elanikkonna õigusi ja kehtestaks ehtsa autonoomia. Kui see tulemusi ei andnud, pandi rõhk rohkem karjalaste eraviisilisele abistamisele.

Eesti ja Karjala

Karjala iseseisvuspüüdlused leidsid kaasaegses Eestis mõistmist ja laia vastukaja. Karjala olukorda võrreldi Eesti seisundiga kolme aasta eest, samuti meenutati, kuidas Eesti suutis oma iseseisvust rajada Soome toetusel ning kuidas nüüd saaks Eesti olla toetaja rollis. Karjala toetamises nähti võimalust nii aidata vennasrahvast kui ka luua soojemaid suhteid Soomega. Ajakirjandus kajastas peaaegu iga päev Karjala olusid, Karjala peamise ajalehe Karjala uudiseid ja ülestõusu seisu ning kutsus üles eestlasi oma hõimlasi abistama. Peamiselt rõhuti humanitaarabi osutamisele, näiteks vilja ja kartulite saatmisele, sest Ida-Karjalas valitses toidupuudus ning kuna humanitaarabi andmine ei tähenda otsest konflikti sekkumist.

Ka Karjalas loodeti Eestilt abi saada. 19. novembril võttis Eesti saadik Helsingis Oskar Kallas Helsingis vastu kolm Karjala ülestõusnute esindajat, kes andsid üle karjalaste abipalve, millele oli alla kirjutanud üle poolesaja inimese. Peamiselt soovisid karjalased eestlastelt toetust ravimite, raha ning sõjakogemustega meditsiinitöötajate näol.

Nii Kallas kui ka Eesti valitsusringkonnad leidsid, et Eesti peaks ametlikult erapooletuks jääma, kuid diplomaatilisi kanaleid kasutades tegema karjalaste abistamiseks kõik, mis võimalik, toetades võimalusel eraalgatusi Karjala aitamiseks, iseäranis toiduainete, rohtude, riiete jms kujul. Seetõttu andis välisminister A. Piip Eesti Punasele Ristile vabad käed Karjalat toetada, mille kaudu jõudis Soome ravimeid ja meditsiinivarustust, mis oli mõeldud Karjala tarbeks. Samuti lubas välisministeerium ametlikult Karjala sõjast osa võtta igal seda soovival eestlasel.

Nagu Soomes, nii leidus ka Eestis mehi, kes läksid Karjala vabadusvõitlejatele appi. Paljud vabadussõjas osalenud demobiliseeritud noorukid ei olnud suutnud hästi tsiviileluga kohaneda ning kogemus sõjast oli veel värske. Karjalasse sooviti minna nii hõimuvendade abistamiseks kui ka seiklushimust. Vabatahtlike Karjalasse minekut organiseeris admiral Johan Pitka. Kokku oli Pitka saatnud üle lahe mehi üle 20, kuigi vabatahtlikud väga kaua sõjast osa võtta ei jõudnud. Saladuskatte all saadeti Pitka väitel ka relvi Karjalasse.

Pahempoolsed ringkonnad, eriti kommunistid, mõistsid ülestõusnute toetamise hukka. Töölisajakirjanduses, samuti EKP illegaalsetes väljaannetes käsitleti Karjala sündmusi Moskva seisukohtadest lähtudes. Samas vaimus esinesid kommunistlikud rahvasaadikud Riigikogus, esitades valitsusele arupärimisi "valgekaartlike mässajate” toetamise asjus.

Nõukogude Venemaa ja Karjala

Nõukogude võim esitles Karjala ülestõusu kui "valgesoomlaste vallutusretke Karjalasse." Üritati muljet jätta, et ülestõus oli vaid soomlaste poolt organiseeritud, katkestati majanduslikud suhted Soomega ning ähvardati Karjala ülestõusu jätkumise puhul Soomet sõjaga. Nii ülestõusu ajal kui ka pärast seda välditi kohati ülestõusu mainimast ja kui sellest räägiti, siis põhjendades ülestõusu alati väliste faktoritega (soomlaste laienemissoov, valgete väed). Seetõttu sisuline suhtlus Karjala valitsuse ning Nõukogude Venemaa vahel puudus. Ülestõusu on Karjala ajalookäsitluses vähe uuritud ning ka tänapäeval käsitletakse Karjala ajaloona just Karjala Töörahva Kommuuni ning sellele järgnenud Karjala ANSV ajalugu.

Karjala suhted teiste riikidega

Kuna nii Eesti kui ka Soome olid lepingu järgi kohustatud mitte tegutsema Nõukogude Venemaa vastu ja püsisid ametlikult neutraalsed, pöördusid karjalased Taani poole abipalvega, kus asutati Taanis Karjala Abistamiskomisjon, mille eesotsas oli Wilhelm Thomsen. Ka Rootsis korraldati Karjalasse abi saatmist.

Karjala ülestõus sai tähelepanu nii Läti, Šveitsi, Itaalia kui ka Saksa ajalehtedes. Välisriikidele esitlemiseks koostas keskvalitsus raamatu "Karjala õigus", milles kirjeldati Karjala maad ja rahvast.

Tagajärjed

Karjalaste väed ja valitsus taganesid pärast lüüasaamisi veebruaris 1922 Soome territooriumile, pidades enne veel viimaseid intensiivseid kaitselahinguid, et pagevad karjalased üle piiri jõuaks. Siis liikusid väeosad ise ka üle piiri Soome, kus nad interneeriti ja väeosad saadeti laiali. Kokkuvõttes olid kaotused ülestõusu jooksul väikesed. Oletatavasti kaotas oma elu umbes 200 inimest. Kohapeale jäänud karjalasi ootasid ees repressioonid. 1922. aasta alguses ülestõusu jooksul ning pärast selle maha surumist põgenes Karjalast umbes 11 200 karjalast Soome. Peamisteks põgenemispõhjusteks olid näljahäda ja hirm enamlaste kättemaksu ees. Siiski paljud evakueeriti ka vastu nende tahtmist ning nad pöördusid 1920. aastate lõpus tagasi Ida-Karjalasse. Samuti põgenes Soome Ida-Karjala keskvalitsus.

Karjala ülestõus aitas regioonis end kehtestada punasoomlastel, kes siiani olid enda Karjalas kehtestamise pärast pidanud võitlema Aunuse vene kommunistidega. Lisaks administratiivsele iseseisvusele, mis oli formaalselt Karjala Töörahva Kommuunile antud juba 1921. aasta augustis, tagas Moskva regioonile pärast ülestõusu ka tegeliku majandusliku autonoomia ning lubas vene keele kõrval soome keelele ametliku asjaajamis- ja õppekeele staatuse andmise karjalastega asustatud piirkondades. Punasoomlaste võim kindlustus lõplikult 1923. aastal, kui kommuun kujundati ümber Karjala Autonoomseks Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, seda kohati Rahvasteliidu hukkamõistva otsuse vältimiseks. Õiguste andmisele järgnes regioonis ka opositsiooni allasurumine regioonis ning soomestamine.

Ida-Karjala olukord jäi pinnuks Soome-Nõukogude suhetes ka edaspidi. 1923. aastal tegi Soome katse viia Ida-Karjala autonoomiaküsimus rahvusvahelisse kohtusse Haagis, aga edutult. Ka ei kuulatud karjalaste pagulasorganisatsioonide palveid. Arvestades. et kahe sõja vahel Karjala elanike arv kahekordistus, võis toimunud ülestõus olla ka üheks ajendiks nõukogude võimul Karjalasse sisserände soodustamisel.