Käändelõpp

Käändelõpp ehk käändetunnus on käändsõnade teatud käändele omane grammatiline tunnus, nt eesti keeles sisseütleva käände tunnus -sse.

Käändele iseloomulik grammatiline tunnus on seotud morfeem, vormitunnus, mis ei saa esineda iseseisva sõnana. Enamasti (aga mitte alati) lisatakse käändetunnus käändeid kasutavates keeltes, sh eesti keeles, järelliitena käänatava sõna lõppu.

Käändelõppude esinemine ja roll maailma keeltes

Eri keeltes väljendatakse sama nähtust eri viisil, nt koolis: seesütleva käände lõpu -s abil koolis (ee), eesõna abil (ingl in school), käändelõpu ja eessõnaga (vn в школе, sks in der Schule); vene keeles käänatakse sõna (школа : школе), saksa keeles artiklit selle ees (die Schule : der Schule). Käändelõpp on seega keelespetsiifiline keelenähtus.

Maailma keelte morfoloogiliste põhitüüpide järgi liigitatakse keeled keeletüpoloogias aglutineerivateks, fusiivseteks ja isoleerivateks keelteks ning igale põhitüübile iseloomulikud tunnused on alljärgnevad:

• Aglutineerivas keeles (nt eesti, soome keeles jt läänemeresoome keeltes, türgi keeles) liidetakse enamasti muutumatule sõnatüvele selgepiirilisi morfeeme (nt ee maja-de-le, kus -de tähistab mitmust, -le on alaleütleva käände lõpp). Konkreetsele tähendusele (funktsioonile) vastab süstemaatiliselt samakujuline lõpp/tunnus, sh käändelõpp.

• Fusiivses ehk flekteerivas keeles (nt saksa, ladina keeles) muutub eri vormide moodustamisel ka sõnatüvi (nt sks Tochter : Töchter ’tütar : tütred’ ). Esineb tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Grammatilisel tähendusel võib olla mitu avaldumisvormi. Morfeemidel puuduvad selged piirid, mitu tunnust on ühtesulanud jagamatuks tervikuks (nt ladina keele sõnas servus ’-ori-’ esindab -us ainsust, nimetavat käänet, meessugu).

• Isoleerivas keeles (nt vietnami keel, hiina keel) on kõik sõnad muutumatud, tähendusi edastatakse abisõnade või sõnajärje abil. Seotud morfeemid (sh käändelõpud) puuduvad.

Enamik keeli kuulub mitme põhitüübi alla; ka eesti keeles esineb fusiooni, nt jõgi : jõe : jõkke. Eesti keel ei ole täiesti aglutinatiivne keel.

Grammatilised morfeemid (sh käändelõpud) näitavad, millised ülesanded on mingil sõnavormil lauses/fraasis. Käändelõppude kasutamisel on oluline osa lauseliikmete eristamisel. Eesti keeles on alus (subjekt) harilikult nimetavas, sihitis (objekt) sageli osastavas käändes või omastavas käändes. Kääne ise ilmneb käändetunnuse abil moodustatud sõnavormis. Samas erinevad keeled lause/fraasi subjekti ja objekti eksisteerimise ja määratlemise poolest, nt  inglise keel, rootsi keel ja saksa keel on subjektikesksed, jaapani keel topikukeskne. Ka eestikeelses lauses võib alus puududa (tehti tööd).

Käändelõppude arv käänetes

• Käändelõpp võib käändel puududa, nt eesti, ladina, soome, vene jt keelte nimetaval käändel, eesti keeles ka omastaval ning vahel osastaval ja sisseütleval käändel.

• Käändel võib olla üksainus lõpp, nt eesti keele seesütleva käände käändelõpp on alati  -s.

• Käändel võib olla mitu käändelõppu, nt eesti keeles osastaval, sisse- ja alaleütleval käändel. Grammatilise sooga vene keeles erinevad sama käände käändelõpud ka sama grammatilise arvu korral eri- ja isegi samasoolistel eri lõpuhäälikuga sõnadel (akusatiivis meessoost sõna puhul võetakse veel arvesse seda, kas sõna märgib elusolendit või eset/nähtust).

Eesti käändelõpud, vormimoodustus

Käändelõpp puudub nimetaval ja omastaval ning võib puududa osastaval ja sisseütleval käändel. Osastaval, sisse- ja alaleütleval käändel on mitu lõppu. Eesti käändekategooria ülejäänud käänete tunnused esinevad eesti kirjakeeles nii ainsuses kui ka mitmuses alati samal kujul. Tabelis 1 on esitatud käändetunnused ainsuses, käändelõpp on näites eraldatud sidekriipsuga:

Tabel 1. Käändetunnused ainsuses (Viht & Habicht, 2019, lk 89)

Kääne	Tunnus	Näide
nimetav nominatiiv	–	lammas
omastav genitiiv	–	lamba
osastav partitiiv	-t -d -da –	lammas-t puu-d se-da siili
sisseütlev illatiiv	-sse ja lühike illatiiv: -hV -de –	lamba-sse pä-he säär-de kotti
seesütlev inessiiv	-s	lamba-s
seestütlev elatiiv	-st	lamba-st
alaleütlev allatiiv	-le -lle	lamba-le mu-lle
alalütlev adessiiv	-l	lamba-l
alaltütlev ablatiiv	-le	lamba-lt
saav translatiiv	-lt	lamba-ks
rajav terminatiiv	-ni	lamba-ni
olev essiiv	-na	lamba-na
ilmaütlev abessiiv	-ta	lamba-ta
kaasaütlev komitatiiv	-ga	lamba-ga

Muu hulgas on täpsustatud:

• Osastava käände ainsuse vormis võivad olla lubatud rööpvormid: nii käändelõpu puudumine kui ka -t (memo, memot).
• Sisseütleva käände pikk vorm (-sse) on võimalik iga käändsõna puhul. Paljudest saab moodustada ka sageli sobivamana mõjuva lühikese vormi. Lühike vorm käändelõpuga -hV on kasutusel 6 sõnas: pähe, maha, sohu, suhu, töhe, öhe.
• Alaleütleva käände käändelõpp -lle on lubatud vaid asesõnade minule, sinule, temale rööpvormides mulle, sulle, talle.

Eesti käändsõnu iseloomustab vormide paljusus, varieeruvad nii sõnatüved kui ka tunnused – vormimoodustus toimub kümnete muuttüüpide abil, s.o ühesuguse vormistikuga ja ühtemoodi käänduvate sõnade rühmade abil. Sageli tuleb eri sõnade puhul sama käändevormi moodustamiseks (sh õige käändelõpu kasutamiseks) rakendada eri moodustamisvõtteid. Näiteks peab ainsuse omastava käände lõpuhäälikuks alati olema täishäälik (nimetav kääne kass, õpik, omastav kassi, õpiku) ja õige täishäälik leitakse moodustamisreeglite abil (vt käänamise reeglipärasusi nii käänete kui ka muuttüüpide kaupa H.-J. Kaalep (2012), A. Viht ja K. Habicht (2019)).

Käändelõpp eesti keele sõnajärjestuses ja sõnamuutmine

Käändsõna aglutinatiivses sõnavormis on igal morfeemil alati kindel asukoht. Selle määrab kindlaks keele morfotaktika. Eesti käändsõna morfotaktikat vt tabelist 2:

Tabel 2.  Eesti käändsõna morfotaktika (Viht & Habicht 2019, lk 47)

Lekseem	Sõnavorm	Tüvi	Võrde tunnus	Arvu tunnus	Käändelõpp
KASS	k´assidel	k´assi-		de	l
KASS	kassiga	kassi-			ga
KASS	kassid	kassi-		d
KENA	kenamatest	kena	ma	te	st

Ainsusel tunnust ei ole, seega liitub käändelõpp ainsuslikes vormides enamasti sõnatüvele (kassiga). Liited asuvad tüvele lähemal kui tunnused ja lõpud, põhijärjestus on: TÜVI + TULETUSLIITED + ARV (keeleteadus) + KÄÄNE + LIIDEPARTIKKEL, nt kõrva+lis+te+le+gi. Tavaliselt liitub käändetunnus tüvele aglutinatiivselt, s.t selgete piiridega järelliitena (majasse). Käändetunnus lisatakse fraasi igale käändsõnale (sellele suurele mustale lambale), erandiks on 4 viimase käände lõpud -ni, -na, -ta, -ga, mis liituvad ainult fraasi viimasele sõnale (selle suure musta lambani). Teatud sõnatüüpides võib mõni tunnus liituda fusiivselt, nt sulab sisseütleva käände tunnus mõne sõnatüübi lühikeses vormis tüvega ühte (tuppa, pessa). Mitmuse osastava lühivormides (jalgu, metsi) ei ole käändelõpu mitmuse tunnusest eristamine võimalik.