Jätkusõda
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Soome Jätkusõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest maailmasõjast | |||
 Soome Stug III-d Jätkusõjas. | |||
| Toimumisaeg | 25. juuni, 1941 – 19. september, 1944 | ||
| Toimumiskoht | Karjala, Soome, Murmansk | ||
| Tulemus | Nõukogude Liidu võit; Moskva vaherahu. | ||
| Territoriaalsed muudatused | Petsamo loovutamine ja Porkkala rentimine Nõukogude Liidule | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
.svg){kind=small}
Jätkusõda (soome jatkosota) oli sõda Nõukogude Liidu ja Soome vahel 25. juunist 1941 kuni 19. septembrini 1944. Soome ajalookäsitluses loetakse seda sõda Talvesõja jätkuks. Mõned allikad käsitlevad Jätkusõja osana ka Soome ja Saksamaa vahelist Lapi sõda[1].
Sõja põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Talvesõja lõpetanud 1940. aasta Moskva rahulepingut Soome ja Nõukogude Liidu vahel nähti Soomes nii ebaõiglasena, et Talvesõja ning Jätkusõja vahel olnud aega hakati kutsuma Vaherahuks (Välirauha). Olgugi et ametlikult oli sõda läbi, jäi seoses Teise maailmasõja laienemisega Soomes kehtima sõjaseisukord ning riik tegi jätkuvalt suuri kulutusi sõjaväe tugevdamiseks.
Nõukogude Liit jätkas survepoliitikaga Soome suhtes. 23. juunil 1940 nõudis NSV Liit nikli kaevandamise õigust Petsamos, 27. juunil Ahvenamaa demilitariseerimist. Pärast Rootsi ja Saksamaa vahel sõlmitud vägede transiidilepingut nõudis NSV Liit sarnast lepingut ka Soomelt Nõukogude vägede transiidiks Hankosse. 6. septembril nõustus Soome vägede transiidiga ja 11. oktoobril Ahvenamaa demilitariseerimisega, kuid Petsamo küsimuses kasutati venitamistaktikat. Nõukogude Liit sekkus ka Soome siseasjadesse, nõudes näiteks Soome kaubandus- ja tööstusministri Väinö Tanneri tagasiastumist.
Soome vastu oli hakanud huvi tundma ka Saksamaa (nikkel Petsamos, mis oli rikkaim Lääne-Euroopa kaevandus), kes vastutasuks vägede transiidilepingule lõpetas seni Soomele kehtinud relvamüügiembargo.
1941. aasta alguses suurenes Nõukogude surve Soomele. Lõpetati viljatarned, Nõukogude saadik kutsuti Helsingist tagasi, raadios algas Soome-vastane propaganda. Läbirääkimised Petsamo küsimustes jooksid ummikusse. Samal ajal tihenesid Soome suhted Saksamaaga. Saksamaal formeeriti 1941. aasta kevadel soomlastest Relva-SS pataljon ning Soome presidendi määrusega 17. juunist 1941. aastal võrdsustati teenistus Relva-SS vägedes teenistusega Soome armees. SS-vägedes teenis kokku 1400 soomlast 7. juunil saabusid Petsamosse esimesed Saksa väed. 9. juunil kuulutati Soomes välja esmane mobilisatsioon.
Nõukogude Liidul oli vene ajaloolase Mark Solonini väitel koostatud plaan suure Euroopa sõjakäigu varjus vallutada ka Soome.[viide?]
Sõjategevus merel[muuda | muuda lähteteksti]
Ööl vastu 22. juunit 1941, kui algas Saksa-Nõukogude sõda, mineerisid Soome allveelaevad koostöös Saksa miinilaevadega Soome lahe, et pidurdada Nõukogude Balti laevastiku tegutsemist Läänemerel. Operatsioonis osales kolm soomlaste allveelaeva. Esimene meremiin paigaldati Soome allveelaevalt Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti rannikule 22. juunil 1941 kell 7:28[2]. Soome merejõud alustasid 22. juunil operatsiooni Kilpapurjehdus, millega paigutati desarmeeritud Ahvenamaale Soome väed.
1942. aastal Läänemerel toimunud allveelaevade vahelises sõjategevuses uputas Ahvenamere lääneosas Grisslehamni kaluriküla lähistel soome allveelaev "Vetehinen" Antti Benjamin Leino juhtimisel pärast torpeedorünnaku luhtumist taraanirünnakuga kaptenleitnant Dmitri Sazonovi juhitava Nõukogude allveelaeva Štš-305 (Щ305), mille käigus hukkus kogu allveelaeva 38 liikmeline meeskond[3].
Sõjategevus õhus[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude Liidu lennukid pommitasid edutult Soome sõjalaevu Soome vete Sottunga juures 22. juunil 1941 kell 6:05[4] ja Soome rannakindlustusi Alskäris kell 6:15. NSV Liidu poolt renditud Hanko sõjamerebaasist tulistati Soome alasid suurtükkidest kell 7:55[4]. 25. juunil 1941 pommitasid 460 Nõukogude Liidu lennukit 18 Soome linna sealhulgas Helsingit, Turut ja Porvood. 27 lennukit õnnestus Soome vägedel Soome territooriumi kohal alla tulistada. 25. juunil tõdes Soome eduskund, et Soome on jälle sõjas. Venemaa polnud vaatamata enda algatatud sõjale juriidiliselt sõda Soomele kuulutanud.
Sõjategevus maismaal[muuda | muuda lähteteksti]
Sõja algperiood[muuda | muuda lähteteksti]
- 29. juulil 1941. alustasid sõjategevust NSV Liidu vastu Põhja-Soomes asunud Saksa armee 21. armee ja 20. mägidiviisi väeosad, kelle rünnak oli suunatud Murmanski suunas, eesmärgiga ära lõigata Nõukogude Põhjamere transportsõlm.
10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ja Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist 9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ja asetus kaitsele. Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel alal jõudsid Soome väed välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid Leningradi piiramisrõnga põhjapoolsel liinil.
Osapoolte sõjajõud[muuda | muuda lähteteksti]
- Soome
- Saksamaa
Saksa armee vägede ülemjuhataja Norras ja Soomes kindralooberst Dr. Lothar Rendulić
Väegruppi kuulusid: 21. armee ja 20. mägidiviis
- NSV Liit
23. augustil 1941 moodustati senise Leningradi rinde vägedest Karjala rinne, mille ülemjuhatajad olid: kindralleitnant Valerian Frolov (september 1941–veebruar 1944); armeekindral/marssal Kirill Meretskov (veebruar 1944 – november 1944).
Rinde koosseisu kuulusid: 7., 14., 19., 26., 32. armee, 7. õhuarmee ning tugi- ja NKVD tagalavalveüksused.
Positsioonisõja periood[muuda | muuda lähteteksti]
Detsembrini 1941 jätkas Soome armee edasitungi ka ida suunal, et saavutada paremini kaitstavaid positsioone. Tänu headele kaitsepositsioonidele sai Soome positsioonisõja ajal oma sõjaväelaste arvu oluliselt vähendada ning saata hulga mehi tsiviiltöödele, näiteks põllumajandusse ja tööstusse.
Positsioonisõda lõppes 9. juunil 1944, mil Nõukogude Liit alustas rindel suurpealetungi, nõudes Soome tingimusteta kapituleerumist. Pealetung sumbus peatselt Soome edukates tõrjelahingutes Tali-Ihantalas, Viiburi lahel ja Äyräpää-Vuosalmel (25. juuni 1944 – 9. juuli 1944). Viiburi lahe lahingutes osalesid ka soomepoistest koostatud 200. jalaväerügement ja sakslaste 122. jalaväediviis.
Sõjategevuse lõpuperiood[muuda | muuda lähteteksti]
Järgnesid edukad Soome tõrjelahingud U-liinil (Nietjärvis) ja 9. augustil lõppenud Ilomantsi lahing, milles Soome väed lõid puruks kaks vaenlase diviisi ning said suure sõjasaagi. NSV Liit loobus Soome vallutamisest vaid lääneliitlaste nõudel (kokkuleppel) ning poliitilistel põhjustel (lääneriikide sõjajõud just vallutasid augustis Prantsusmaa, Nõukogude Liidul oli oht, et kogu Saksamaa jääb-alistub neile). 19. septembril sõlmiti Moskvas Soome ja NSV Liidu ning Suurbritannia vahel vaherahu, mis allkirjastati lõplikult NSV Liiduga 1947. aastal.
Enne sõjategevuse lõppu evakueeris Soome sõjaline juhtkond koostöös Rootsiga läbi Soome poolel edukalt Nõukogude Liidu vastu signaalluuret teinud Soome raadiotehnilised luurespetsialistid. See oli Operatsioon Stella Polaris, kui 1944. aastal Soome sõjaväe sideluureametnike (Reino Hallamaa, Einar Hännineni ning eestlaste Andreas Kalmuse ja Olev Õuna) ning Talvesõja ajal nende poolt Nõukogude sidekanalitelt vahelthaaratud ja dešifreeritud materjalid evakueeriti Rootsi, et vältida Teise maailmasõja võitnud NSV Liidu poolt nende väljanõudmist ja represseerimist[5].
Vaherahu[muuda | muuda lähteteksti]
1944. aasta juuli lõpuks oli Soome juhtkond jõudnud seisukohale, et Soome ei suuda edasi võidelda, samas oli Soome rindelõik võidukale Punaarmeele kõrvaline ja sidus liiga suuri jõude. Peamine sõjategevus toimus Kesk-Euroopas, kus 6. juunil olid lääneliitlased maabunud Prantsusmaal, Normandia dessandiga.
Nõukogude Liidu poolt seatud eeltingimuste kohaselt pidi Soome vahetama välja presidendi ja valitsuse. Soome taganes. President Risto Ryti lahkus ja 4. augustil 1944 nimetas parlament presidendiks marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi. Peaminister Edwin Linkomies lahkus, asemele tuli üleminekuvalitsus Antti Hackzelli juhtimisel. Viimast tabas aga läbirääkimistel Moskvas ajurabandus ja 18. septembril 1944 kirjutas Soome nimel vaherahule alla välisminister Carl Enckell.
Vaherahu tingimuste kohaselt kohustus Soome:
- viima oma väed 1940. aasta Nõukogude Liidu – Soome piiriliinile;
- desarmeerima Soome territooriumil viibivad Saksa väed ja andma saksa sõjaväelased üle NSV Liidule sõjavangidena;
- viima oma sõjaväe üle rahuaja olekusse;
- andma kohe NSV Liidule üle kõik Soome valduses olevad Nõukogude ja liitlaste sõjavangid ning "sunniviisiliselt ära viidud Nõukogude kodanikud";
- hüvitama NSV Liidule kahjud, mis oli tekitatud sõjategevusega ja Nõukogude territooriumi okupatsiooniga 300 000 000 USD väärtuses;
- tagastama NSV Liidule kõik Nõukogude territooriumilt sõja ajal välja viidud väärtused ja materjalid.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EE 13: Lisad, Register
- ↑ Mauno Jokipii – Jatkosodan synty; 1987; lehekülg 575
- ↑ "Sukeldujad leidsid Rootsi rannikult sõjaaegse Vene allveelaeva" Postimees, 3. juuli 2007
- ↑ 4,0 4,1 Joppe Karhunen – Taistelulentäjien Jatkosota; 1994; lehekülg 14 ning Mannerheim – Muistelmat; Osa II; 1952; lehekülg 313
- ↑ "Stella Polaris". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2011. Vaadatud 26. aprillil 2010.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Jatkosota 1941–1944 (inglise keeles)
- Suomen itsenäisyyden ajan sodat kuvina – kaarte ja fotosid (soome keeles)
- Jatkosota (soome keeles)