John Mackie

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

John Leslie Mackie [m'äki] (25. august 1917 Sydney12. detsember 1981 Oxford) oli Austraalia filosoof.

Ta andis olulise panuse religioonifilosoofiasse, metafüüsikasse ja keelefilosoofiasse ning on eriti tuntud oma metaeetika järgi, eriti moraaliskeptitsismi kaitsjana. Tema raamatutest on tuntuim "Ethics: Inventing Right and Wrong" (1977), milles ta väidab, et objektiivseid väärtusi ei ole ning eetika tuleb leiutada, mitte avastada.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ema Annie Burnett Duncan oli õpetaja[1]. Tema isa Alexander Mackie oli Sydney Ülikooli haridusprofessor ja Sydney Teachers College'i direktor ning andis suure panuse Uus-Lõuna-Walesi haridussüsteemi.[2]

Mackie kasvas üles Wahroonga linnaosas ja õppis Knox Grammar Schoolis. Mackie õppis alates 1935. aastast Sydney Ülikoolis. Algul huvitus ta põhiliselt klassikalisest filoloogiast ja matemaatikast, John Andersoni mõjul nihkus huvikeskmesse filosoofia. Ta lõpetas ülikooli 1938, jagades medalit filosoofias Harold Glassiga. Ta sai stipendiumi Wentworth Travelling Fellowship, et õppida Oxfordi ülikoolis Oriel College'is õppekaval "Literae Humaniores". Ta lõpetas selle 1940 (first-class honours).

Teise maailmasõja ajal õppis ta radarite ja raadiotehnika hooldust ning teenis korpuses Royal Electrical and Mechanical Engineers Lähis-Idas ja Itaalias, sealhulgas Monte Cassinos; sellest ta hiljem palju ei rääkinud. Pärast sõda oli ta Sydney ülikoolis Alan Stouti juhatatud moraali- ja poliitikafilosoofia osakonna õppejõud; osakonna profiil ei piiranud kuigi palju tema uurimis- ega õppetöö valdkondi. Ta oli 1955–1959 Uus-Meremaal Dunedinis Otago Ülikooli filosoofiaprofessor; ta sai seal kunstide ja muusika teaduskonna dekaaniks. Aastatel 1959–1963 oli ta John Andersoni järglasena Sydney ülikooli Challise filosoofiaprofessor. Aastal 1963 asus ta elama Suurbritanniasse. Ta oli 1967. aastani Yorki Ülikooli esimene filosoofiaprofessor. Aastal 1967 valiti ta Oxfordi ülikooli University College'i kolleegiumiliikmeks. Ta oli seal praelector. Aastal 1978 sai ta ülikooli reader'i ametikoha.

Ideed ja vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Mackie on tuntud eelkõige panuse järgi metaeetikasse, religioonifilosoofiasse ja metafüüsikasse.

Mackie oli John Locke'i vaimus realist ja empirist. Ta oli mõjutatud John Andersoni naturalismist ja ratsionalistlikust lähenemisest. Ta jäi puutumata tavakeelefilosoofiast ja Ludwig Wittgensteini filosoofiakritikast. Ta töötas filosoofilisi küsimusi kannatlikult ja kiretult läbi, püüdes probleemi selgelt esitada ja uuris hoolikalt argumente erinevate lahenduste kasuks.[3]

Metaeetikas pooldas ta moraaliskeptitsismi, toetudes muu hulgas veidrusargumendile ("Ethics: Inventing Right and Wrong"). Moraalimõtlemine on subjektiivsete hoiakute ekslik projitseerimine subjektiivsetele hoiakutele. Kuigi tavaline kindlas kõneviisis moraalijutt näib nõudvat moraalifakte, mis teevad moraaliväited tõeseks või vääraks, tegelikult selliseid fakte ei ole. Moraalijutt tekib levinud veast. Inimeste hoiakud ja tunded iseenda või teiste käitumise ja selle tagajärgede suhtes tekitavad neil väära eelduse, et olukordades eksisteerib objektiivne õigsus või väärus, headus või halbus, mis vastavad neile hoiakutele ja neid kehtivaks teevad. Et neid omadusi tegelikult pole, peavad inimesed oma otsustuste eest ise vastutuse võtma.[3]

Religioonifilosoofias kaitses ta ägedalt ateismi ning väitis, et kurjuse probleem teeb peamised monoteistlikud usundid ebausutavaks. Ta väitis, et viitamine inimese vabale tahtele ei aita, sest kõikvõimas olend oleks võinud teha inimesed moraalselt täiuslikeks. Kurjuse probleemi ei ole võimalik klassikalist kristlikku Jumala-mõistet säilitades lahendada. Alvin Plantinga vastas sellele oma versiooniga vaba tahte argumendist, millele Mackie hiljem vastas raamatus "The Miracle of Theism".

Metafüüsikas andis Mackie panuse põhjuslikkuse loomuse mõistmisse (INUS-tingimus).

Kui Mackie sai jõuludeks Richard Dawkinsi raamatu "Isekas geen"[1], kirjutas ta 1978 ajakirja Philosophy artikli "The Law of the Jungle", mis kiitis seda ja arutas, kuidas selle ideid saaks rakendada moraalifilosoofias. Filosoof Mary Midgley vastas 1979 artikliga "Gene-Juggling", mis väitis, et "Isekas geen" ei räägi mitte evolutsioonist, vaid psühholoogilisest egoismist. Sellest sai alguse Mackie, Midgley ja Dawkinsi vaheline vaidlus, mis Mackie surma ajal veel kestis.

Mackie väitis, et kontrafaktuaalid ei ole propositsioonid, vaid tihendatud ja elliptiliselt väljendatud arutlused. Nende antetsedent on arutluse eeldus, konsekvent järeldus. Kontrafaktuaal on aktsepteeritav, kui ta on hea või teda saab usutavate lisaeelduste abil heaks muuta. Sellel vaatel on vähe pooldajaid.[3]

Ta uuris ka loogilisi paradokse, konditsionaalide loomust, John Locke'i epistemoloogia ja metafüüsika tõlgendust tänapäeva seisukohast (primaarsed ja sekundaarsed kvaliteedid, taju, substants, universaalid, identsus, kaasasündinud ideed) ning David Hume'i eetikat.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kuri ja kõikvõimsus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Evil and Omnipotence

Artiklis "Evil and Omnipotence" kritiseerib Mackie teismi kurjuse probleemi abil.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Mackie kohta on öeldud, et ta oskas väljendada täielikku mittenõustumist nii, et asjaosaline võis pidada seda komplimendiks.[4] Sellise stiili näiteks on katkend tema raamatu "Ethics: Inventing Right and Wrong" eessõnast (1977, lk 3): "Ma ei tegele kuskil peamiselt mõne konkreetse autori ümberlükkamisega. Ma usun, et kõik need, kellele ma olen viidanud, isegi need, kellega ma olen väga tugevalt eriarvamusel, on andnud olulise panuse meie arusaamisse eetikast: seal, kus ma olen nende tegelikke sõnu tsiteerinud, on asi selles, et nad on esitanud oma vaateid selgemalt või jõulisemalt, kui ma ise oleksin osanud."

Mackie oli hoolas, viisakas, töökas ja kohusetundlik. Teda imetleti kui võimekat ja pühendunud filosoofide filosoofi. Tema iseloomu illustreerib järgmine anekdoot. Kui ta töötas koos Alasdair MacIntyre' ja Peter Strawsoniga University College'is, saatsid ametnikud õppejõududele ringkirja palvega märkida nädala jooksul üles, kui palju aega nad kulutavad uurimistööle, õpetamisele ja administratiivtööle. MacIntyre saatis vastuseks pika kirja selle kohta, et tema aega ei tohi raisata. Strawson kirjutas ankeeti lihtsalt "kolmandik, kolmandik, kolmandik" ning tegi oma asju edasi. Mackie läks ja ostis stopperi.[5]

Mackie abiellus 1947 Joan Meredithiga, kes oli Sydney ülikooli väljapaistev lõpetaja. Ka üks Mackie kolmest tütrest Penelope Mackie ja tema noorem poeg David Mackie on filosoofid.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 John McDowell. Mackie, John Leslie (1917–1981). – Oxford Dictionary of National Biography, Oxford University Press.
  2. Obituary, The Times, 15. detsember 1981.
  3. 3,0 3,1 3,2 Campbell 2010.
  4. Obituary notice. – University College Record, 1982.
  5. Campbell 2011.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]