Carl Millöcker

Karl Millöcker, Christian Wilhelm Allersi joonistus 1888

Carl Joseph Millöcker (ka Karl Millöcker; 29. aprill 1842 Viin – 31. detsember 1899 Baden bei Wien) oli Austria helilooja ja dirigent. Johann Straussi ja Franz von Suppé kõrval oli ta Austria operetikoolkonnale alusepanija. Komponeeris aastatel 1865–1896 20 operetti ja laulumängu (Singspiel), millest laialdase rahvusvahelise populaarsuse said "Gasparone", "Der Bettelstudent" ("Kerjusüliõpilane") ja "Gräfin Dubarry" ("Madame Dubarry").

Carl Millöcker oli varaka Viini kullassepa poeg. 1855–1858 õppis ta Viini konservatooriumis flööti ja muusikateooriat. 1858–1864 mängis flööti Theater in der Josefstadtis. 1864. aastal asus Franz von Suppé soovitusel Grazi Thalia-Theateri dirigendi kohale. Seal etendus tema esimene Offenbachi stiilis komponeeritud operett "Der tote Gast", mis ei äratanud erilist tähelepanu, nagu ka viis järgmist operetti. 1866. aastal sai ta maineka Viini Theater an der Wieni dirigendi koha. Seal oli aga vähe tööd ja ta läks üle teatrisse Harmonie ning sealt 1868. aastal Budapesti Deutsches Theateri dirigendiks.

Karl Millöckeri kodumaja Badenis Viini lähedal

1869. aastal oli ta tagasi Theater an der Wienis, aga vaid teise dirigendi kohal. Selles teatris esietendusid kõik tema järgmised 15 operetti. Kuid esialgu komponeeris ta ajaviiteks lugusid teiste heliloojate operettidesse ja teatris esitatud lühietendustele. 1873–1876 andis Millöcker välja klaverimuusika ja muusikaartiklite kuuajakirja Musikalische Presse. Samal ajal hakkas kirjutama täispikki operette, millest esimesena pälvis tähelepanu "Das verwunschene Schloss" ('Nõiutud loss'). Läbimurre operetimaailmas ja rahvusvaheline suur edu saabus 1882. aastal. Siis esietendus "Der Bettelstudent" ("Kerjusüliõpilane"), mida mängiti otsekohe kõikjal Euroopas ja USAs, kuid Eestis alles 1910. aastal. Selle opereti triumf võimaldas Millöckeril loobuda dirigendiametist ning pühenduda täielikult operettide komponeerimisele. Ükski hilisem teos ei saavutanud "Der Bettelstudenti" taset, mis on ajaproovile kindlalt vastu pidanud ning leiab regulaarset esitamist Saksamaal ja Austrias. Teiseks populaarsemaks operetiks kujunes "Gasparone", mida saksa keelt kõnelevates maades samuti aeg-ajalt uuesti esitatakse. Teosed lähtusid nimeka prantslase, operetiajastule alusepanija Jacques Offenbachi kergemeelsest stiilist, kuhu oli lisatud Austria rahvamuusikalikke elemente ning faabula oli pikitud aktuaalsete poliitiliste kalambuuridega. Tema operettide vaimuka teksti eest hoolitsesid peamiselt tollased Austria populaarsed operetilibretistid Richard Genée, Friedrich Zell ja Hugo Wittmann.

Eestis on 1909–1954 mängitud tema nelja operetti üheksas lavastuses: "Kerjusüliõpilane" (Estonia 1910, 1923, 1947; Endla 1923), "Gasparone" (Estonia 1909; Vanemuine 1954), "Madame Dubarry" (Estonia 1932), "Seitse kilplast" (Estonia 1910, 1919).

Millöckeri hauamonument Viini keskkalmistul

Teosed (esietendunud Viinis, kui pole märgitud teisiti)

• "Der tote Gast" (Graz, 1865)
• "Die beiden Binder" (Graz, 1865)
• "Diana" (1867)
• "Der Dieb" (Budapest, 1868/69)
• "Die Fraueninsel" (Budapest, 1868/69)
• "Der Regimentstambour" (1869)
• "Abenteuer in Wien" (1873)
• "Das verwunschene Schloss" (1878)
• "Gräfin Dubarry" (1879)
• "Apajune, der Wassermann" (1880)
• "Die Jungfrau von Belleville" (1881)
• "Der Bettelstudent" (1882)
• "Gasparone" (1884)
• "Der Feldprediger" (1884)
• "Der Vice-Admiral" (1886)
• "Die sieben Schwaben" (1887)
• "Der arme Jonathan" (1890)
• "Das Sonntagskind" (1892)
• "Der Probekuss" (1894)
• "Nordlicht, oder Der rote Graf" (1896)