Carl Millöcker

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Karl Millöcker, Christian Wilhelm Allersi joonistus 1888

Carl Joseph Millöcker (ka Karl Millöcker; 29. aprill 1842 Viin31. detsember 1899 Baden bei Wien) oli Austria helilooja ja dirigent. Johann Straussi ja Franz von Suppé kõrval oli Austria operetikoolkonnale alusepanija. Komponeeris aastatel 1865–1896 20 operetti ja laulumängu (Singspiel), millest laialdase rahvusvahelise populaarsuse said "Gasparone", "Der Bettelstudent" ("Kerjusüliõpilane") ja "Gräfin Dubarry" ("Madame Dubarry").

Viini varaka kullassepa poeg. 1855–1858 õppis Viini konservatooriumis flööti ja muusikateooriat. 1858–1864 mängis flööti Theater in der Josefstadtis. 1864 asus Franz von Suppé soovitusel Grazi Thalia-Theateri dirigendi kohale. Seal etendus tema esimene Offenbachi stiilis komponeeritud operett "Der tote Gast", mis ei äratanud erilist tähelepanu nagu ka viis järgmist operetti. 1866. Aastal oli saanud maineka Viini Theater an der Wieni dirigendi koha. Seal oli aga vähe tööd ning läks üle Harmonie teatrisse ning sealt 1868. aastal Budapesti Deutsches Theateri dirigendiks.

Karl Millöckeri kodumaja Badenis Viini lähedal

1869. aastal oli tagasi Theater an der Wienis, aga vaid teise dirigendi kohal. Seal esietendusid kõik tema järgmised 15 operetti. Kuid esialgu komponeeris ajaviiteks lugusid teiste heliloojate operettidesse ja teatris esitatud lühietendustele. 1873–1876 andis välja klaverimuusika ja muusikaartiklite kuuajakirja Musikalische Presse. Samal ajal hakkas kirjutama täispikki operette, millest esimesena pälvis tähelepanu "Das verwunschene Schloss" ("Nõiutud loss"). Läbimurre operetimaailmas ja rahvusvaheline suur edu saabus 1882, kui esietendus "Der Bettelstudent" ("Kerjusüliõpilane"), mida mängiti otsekohe kõikjal Euroopas ja USAs, kuid Eestis alles 1910. aastal. Selle opereti triumf võimaldas loobuda dirigendiametist ning pühenduda täielikult operettide komponeerimisele. Ükski hilisem teos ei saavutanud "Der Bettelstudenti" taset, mis on ajaproovile kindlalt vastu pidanud ning leiab regulaarset esitamist Saksamaal ja Austrias. Teiseks populaarsemaks operetiks kujunes "Gasparone", mida samuti saksa keelt kõnelevates maades aeg-ajalt uuesti esitatakse. Teosed lähtusid nimeka prantslase, operetiajastule aluse panija Jacques Offenbachi kergemeelsest stiilist, kuhu oli lisatud Austria-päraseid rahvamuusikalikke kergemeelseid elemente ning faabula oli pikitud aktuaalsete poliitiliste kalambuuridega. Tema operettide vaimuka teksti eest hoolitsesid peamiselt tollased Austria populaarsed operetilibretistid Richard Genée, Friedrich Zell ja Hugo Wittmann.

Eestis on 1909–1954 mängitud tema nelja järgmist operetti üheksas lavastuses: "Kerjusüliõpilane" (Estonia 1910, 1923, 1947; Endla 1923), "Gasparone" (Estonia 1909; Vanemuine 1954), "Madame Dubarry" (Estonia 1932), "Seitse kilplast" (Estonia 1910, 1919).

Millöckeri hauamonument Viini keskkalmistul

Teosed (esietendunud Viinis, kui pole märgitud teisiti)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der tote gast (Graz, 1865),
  • Die beiden Binder (Graz, 1865),
  • Diana (1867),
  • Der Dieb (Budapest, 1868/69),
  • Die Fraueninsel (Budapest, 1868/69),
  • Der Regimentstambour (1869),
  • Abenteuer in Wien (1873),
  • Das verwunschene Schloss (1878),
  • Gräfin Dubarry (1879),
  • Apajune, der Wassermann (1880),
  • Die Jungfrau von Belleville (1881),
  • Der Bettelstudent (1882),
  • Gasparone (1884),
  • Der Feldprediger (1884),
  • Der Vice-Admiral (1886),
  • Die sieben Schwaben (1887),
  • Der arme Jonathan (1890),
  • Das Sonntagskind (1892),
  • Der Probekuss (1894),
  • Nordlicht, oder Der rote Graf (1896).