Fromental Halévy

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Fromental Halévy 1860. aastal

(Jacques-François-) Fromental (-Elie) Halévy (sünnijärgselt Elias Lévy; 27. mai 1799 Pariis17. märts 1862 Nice) oli saksa-prantsuse juudi päritolu Prantsuse helilooja ja muusikapedagoog.

Noor Halévy 1825. François-Séraphin Delpechi gravüür

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal sündinud isa Élie Halfon Halévy oli kantor ning Pariisi juudi kogukonna sekretär ja heebrea keele õpetaja. Ema oli pärit prantsuse juudi perekonnast. Õppis juba 11-aastaselt Pariisi konservatooriumis Jules Bretoni ja Ètienne Méhuli ning hiljem Luigi Cherubini juhendamisel. Cherubinist kujunes talle mõjukas protežee. Võitis 1819. aastal kantaadiga "Herminie" maineka muusikakonkursi "Prix de Rome". See võimaldas täiendada end kolme aasta jooksul Itaalias. Õpingute ajal pälvis tähelepanu kolmeosalise teosega "Marche Funèbre et De Profundis en Hébreu" koorile, tenorile ja orkestrile. Kuid õpingute ajal komponeeritud esimene ooper "Les bohémiennes" ("Mustlased") nagu ka neli järgmist jäid esitamata.

Ooperikomponisti viljakas tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast õpingute lõppemist sai Pariisi Théâtre-Italienis koormeistri ja hiljem muusikajuhi koha. Ooperite komponeerimine aga ei läinud ikka veel korda. 1827. aastal Pariisi Opéra-Comique'is esitatud "L'artisan" ("Käsitööline") kukkus totaalselt läbi. 1829–1845 oli Pariisi Opéra muusikajuht (chef de chant). Tähelepanu leidis alles kaheksas ooper, tollasele nimekale sopranile Maria Malibranile kirjutatud "Clari" (1828) meeldis publikule, kuid ei toonud talle Pariisi ooperielus erilist läbimurret. Ka seitse järgmist ooperit olid tagasihoidliku menuga.

Kõik muutus 1835. aastal, kui Pariisi Opéras esietendus edaspidi meistriteoseks tituleeritud "La juive" ("Juuditar"). See suurooper pole Prantsusmaa teatrite standardrepertuaarist kunagi välja langenud, selle järgi on ta rahvusvaheliselt tuntud ja juhtivad ooperiteatrid väljaspool Prantsusmaad esitavad seda oopust tänaseni. Samal aastal valmis veel teinegi suurt edu toonud teos, koomiline ooper "L'éclair" ("Välk"). Seda esitati kuni 1893. aastani ainuüksi Pariisis 311 korda. Koomiliste ooperite näljas olnud publikut rõõmustati kiiresti Saksamaa 20 teatris, samuti Austrias, Belgias, Prahas, New Orleansis, Montréalis jm.

1835. aasta triumf innustas teda komponeerima uusi oopereid tunduvalt kiiremas tempos, kui seda suutis tema peamine konkurent Giacomo Meyerbeer ja alates 1843. aastast Pariisis kanda kinnitanud Donizetti. Uus edu tuli 1843, kui esietendus ooper "Charles VI", mis püsis kuni 1917. aastani Euroopa teatrite repertuaaris. Sisuliselt järgnes nüüd üks edu teisele. Sündis kassatükiks kujunenud koomiline ooper "Le shérif" ("Šerif"), mis tugineb Balzaci teosele "Le guitarrero". Väga edukad olid ka "Les mousquetaires de la reine" ("Kuninganna musketärid") ja "Jaguarita l'Indienne" ("India Jaguarita"). Nende rahvusvaheline levik jäi aga kolmele peateosele tublisti alla. Komponeeris Opérale ka balleti "Manon Lescaut" (1830) ja ooper-balleti "La tentation" ("Kiusatus").

Étienne Carjati karikatuur Fromental Halévyst 1860

Üldist[muuda | muuda lähteteksti]

1836. aastal valiti prestiižika Prantsuse Akadeemia liikmeks ning 1854 sai selle alaliseks sekretäriks. See tähendas Prantsusmaa kunsti- ja muusikaringkondades väga kõrget positsiooni. Vaatamata Hector Berliozi arvamusele, et talle sobis rohkem koomiliste ooperite komponeerimine, on tegemist ikkagi prantsuse grand opéra ühe väljapaistvama esindajaga, kes aastatel 1830–1860 koos Meyerbeeri ja Daniel-François-Esprit Auberiga määras prantsuse ooperipubliku maitse ja teatrite arengusuunad. Oli orkestreerimise ja harmoonia meister.

Tema tütar Geneviève oli abielus Georges Bizet'ga, kes lõpetas ka tema pooleli jäänud ooperi "Noé".

Õpetas alates 1827. aastast Pariisi konservatooriumis komponeerimist. Tema õpilaste hulgas olid Charles Gounod, Victor Massé, Bizet, Charles Lecocq, Camille Saint-Saëns jt. Vennapoeg Ludovic Halévy oli tunnustatud libretist.

Eestis on 1931. aastal ainsa tema teosena Estonias lavastatud „Juuditar” pealkirjaga "La juive". 1819–1858 komponeeris 39 ooperit, millest kaks jäid lõpetamata ja 21 olid koomilised.

Teoseid (esmaettekanne Pariisis, kui pole märgitud teisiti)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Les bohémiennes (komp 1819–20, esit-ta),
  • Marco Curzio (komp 1822, esit-ta),
  • Les deux pavillons (komp u 1824, esit-ta),
  • Pygmalion (komp u 1824, esit-ta),
  • Erostrate (komp u 1825, esit-ta),
  • L’artisan (1827),
  • Le roi et le batalier (1827),
  • Clari (1828),
  • La langue musicale (1830),
  • La tentation (1832),
  • Yella (1832),
  • Ludovic (1833),
  • La juive (1835),
  • L’eclair (1835),
  • Guido et Ginerva (1838),
  • Le guitarrero (1841),
  • La reine de Chypre (1843),
  • Charles VI (1843),
  • Les treize (1839),
  • Le shérif (1839),
  • Le guitarrero (1841),
  • La reine de Chypre (1841),
  • Charles VI (1843),
  • La lazzarone (1844),
  • Les mousquetaries de la reine (1846),
  • Le fée aux roses (1849),
  • La tempestà (London, 1850),
  • La dame de pique (1850),
  • Le juif errant (1852),
  • Le nabab (1853),
  • Jaguarita l’Indienne (1855),
  • L’inconsolable (1855, esitati pseudonüümi Alberti all),
  • Valentine d’Audigny (1856),
  • Le magicienne (1858),
  • Noé (komp 1860–61, lõpetas Bizet, esitati kui Le déluge Karlsruhes, 1886),
  • Vanina d’Ornano (lõp-ta).