Helmersen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Helmerseni suguvõsa aadlivapp

Helmersen, varem Helmes on Alam-Saksimaalt Braunschweigist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa esiisaks oli Hamburgi kodanik Moritz Helmer.[viide?]

1. augustil 1643 andis Rootsi kuninganna Kristiina kuninglikule sekretärile Paul Helmesile (1603–1657) Rootsi aadlitiitli. 31. mail 1651 sai Paul, koos Liivimaa kubermangusekretärist venna Johann Helmesiga, perekonnanime "von Helmersen".[1]

Helmersenid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Helmersenid olid üks neid väheseid aadlisuguvõsasid, kes kuulusid kõigi nelja Balti rüütelkonna matriklisse. 1747. aastal võeti nad Liivimaa rüütelkonna matriklisse. 1789. aasta 27. aprillil (vkj) immatrikuleeriti Eestimaal vennad Otto Magnus von Helmersen (1748−1808) ja Benedikt Karl Friedrich von Helmersen (1760−1824).[2] 1846. aasta 2. mail (vkj) võeti Saaremaa rüütelkonna matriklisse Reinhold Johann Magnus von Helmersen (1801−1857).[3] Viktor Karl Paul von Helmersen (1843−1910) immatrikuleeriti 1875. aasta 8. märtsil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Gregor von Helmersen (1803–1885)
Wilhelm von Helmersen (1873–1937). Kunstnik ja illustraator, Jevgeni Onegini illustratsioonide autor

Helmes[muuda | muuda lähteteksti]

Helmersen[muuda | muuda lähteteksti]

Helmerseni suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Tõstamaa mõis. Helmersenide valduses ligi kaks sajandit
  • Eestimaa:
    • Hardu (Hardo) (1787−1791, pandivaldus), Kukevere (Kuckofer) (1841−? pandi-, ?−1852 pärusvaldus), Kõrvetaguse (Körwentack) (1800−1803, pandivaldus), Lümandu (Limmat) (1765−1779), Oidrema (Oidenorm) (1757−1765), Päinurme (Assik) (1821−1832)
  • Hersoni kubermang:
    • Sotnitskoje (XIX sajandil)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Adavere (Addafer) (XVIII sajandi algus, rendivaldus), Hurmi (Hurmi) (kuni 1810ndad), Kammeri (Duckershof) (1777−1807), Joosu (Waimel-Neuhof) (1759−1766), Karula (Neu-Woidoma) (1822−1856 pandi-, 1856−1919 pärusvaldus), Lõhavere (Lehowa) (1834−1836 pandi-, 1836−1902 pärusvaldus), Piigandi (Alt-Pigant) (1764−u 1768, pandivaldus), Piigaste (Alt-Pigast) (1804−1806, pandivaldus), Põlgaste (Pölks) (1794−1805), Toolamaa (Tolama) (1845−1846, pandivaldus), Tõstamaa (Testama) (XVII sajand−1831)
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Aburdi (Lüggen) (1843−1920), Akenstaka (Klingenberg) (kuni 1742), Aumeisteri (Serbigal) (1650−XVII sajandi lõpp), Briņķi (Brinkenhof) (alates 1649; liideti Tiegaži mõisaga), Budenbroka (Schujenpahlen) (1846−1856 pandi-, 1856−1860 pärusvaldus), Englārte (Engelhardtshof) (1664−1726 pandi-, 1726−1817 pärusvaldus), Grundzāle (Grundsahl) (1652−1669), Krimulda (Schloß Kremon) (1664−1726 pandi-, 1726−1817 pärusvaldus), Plānupe (Planup) (1786−1802), Sāviena (Sawensee) (1660−1759 ja u 1767−1920), Skujene (Schloß Schujen) (1861−1920, a-st 1881 fideikomiss), Tiegaži (Tegasch) (1643−1720ndad), Turaida (Schloß Treyden) (1780ndad, pandivaldus), Vaidava (Waidau) (1863−1875)
  • Lublini kubermang:
    • Krupe (XIX sajandil)
  • Minski kubermang:
    • Pogost (XIX sajandil)
  • Saaremaa:
    • Laugu (Laugo) (1846−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus), Nurme (Nurms) (1846−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus), Roobaka (Ropaka) (1849−? pandi-, ?−1919 pärusvaldus)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aadlivapid Ajalooarhiivis: Paul von Helmersen
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 369.
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 507.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 369-370 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 816-834 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 507-509 [3].
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 120-121 [4].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]