Harilik päevalill

Allikas: Vikipeedia
Harilik päevalill

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Päevalill Helianthus
Liik Harilik päevalill
Binaarne nimetus
Helianthus annuus
Päevalille tolmeldavad erinevad putukad, siin kimalane

Harilik päevalill (Helianthus annuus) on korvõieliste sugukonda päevalille perekonda kuuluv üheaastane rohttaim.

Hariliku päevalille looduslik levila on Põhja-Ameerika põhja- ja idaosa, kasvatatakse aga kõikjal maailmas.[1] Tavaliselt kasvatatakse seda söödavate õliseemnete pärast. Lisaks toiduõli tootmisele kasutatakse seda ka loomasöödana (jahu- või silotaimena), linnutoiduna, mõnes tööstuslikus rakenduses ja dekoratiivtaimena koduaedades.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Taimel on sirge ja karvane vars. Sõltuvalt sordist võib taime kõrgus varieeruda 40 sentimeetrist kuni 4 meetrini. Lehed on laiad ja saagja leheservaga. Lehed paiknevad varre alaosas vastakuti, ülaosas vaheldumisi. Taimel on algselt üks peajuur, millest vananedes kasvavad suured külgjuured.

Õisikud paiknevad üksikult. Õisik on suur, tavaliselt 20 cm läbimõõduga, aga võib olla ka 50 cm ja enam. Päevalille korvõisik sisaldab tuhandeid kõrvuti paiknevaid mõlemasugulisi putkõisi, kus kasvavad seemned. Sõltuvalt liigist moodustub kas hallikasroheline või must seeme, mida ümbritsevad hallid või mustad koored, millest mõnel on mustad või valged triibud.[2] Putkõisi ümbritsevad keelõied, mis on steriilsed. Keelõied on punakaspruunides, kollastes või purpursetes toonides. Taimepunga õied keeravad end päikese suunas, täiskasvanud taime õied on fikseerunud ühes, tavaliselt ida, suunas.[3][4]

Taime kultiveeritakse nii üpris jahedas parasvöötmekliimas kui ka soojas lähistroopilises kliimas. Taimed saavad kasvada ka kuivas troopilises kliimas, aga niiske keskkond ei ole sobiv. Eelistab päikeselist kasvukohta ja viljakat mulda, kuid on võimeline kasvama ka liivases ja savises pinnases.[4] Õitseb juulist oktoobrini.[5] Seemned külvatakse alates maikuust. Eestis kasvatatakse üheaastase suvelille ja lõikelillena.

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku päevalille eri osi on kasutatud traditsioonilises meditsiinis Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Päevalilleseemneid kasutatakse kurgu- ja kopsuinfektsioonide, köha, läkaköha ja külmetushaiguste korral. Tinktuuri kasutatakse palaviku ja malaariapalaviku alandamiseks.[3]

Õli kasutatakse farmaatsiatööstuses abiainena. Õlist tehakse õlilahuseid, linimente, kreeme, salve, õliekstrakte. Määrimiseks kuivale ja lõhenenud nahale, raskesti paranevatele haavadele, põletuste ja põletike korral kasutatakse puhast õli. Seespidisel kasutamisel lahtistab kõhtu ning leevendab ja ennetab ateroskleroosi.[6] Seemneid tarbitakse samal otstarbel värskelt.[1] Päevalilleõli saab kasutada ka enneaegselt sündinud laste kaitsmiseks mikroobide eest, määrides õli paar korda päevas lapse nahale.[3]

Rahvameditsiinis tarvitatakse lehti peamiselt isu soodustava, seedimist korrastava ja palavikuvastase vahendina.[1]

Õisikud sisaldavad pektiini, mis aitab siduda ja väljutada radionukleiide ja raskmetalle. Keelõisikuid kasutatakse rahvameditsiinis gripi, külmetushaiguste, ülemiste hingamisteede katarri, palaviku, halltõve, liigesereuma, radikuliidi ja närvivalu korral.[1]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on seemned, lehed ja õied. Päevalilleõli saadakse seemnetest külm- või kuumpressimisega. Meditsiinis kasutatav õli on nõrga iseloomuliku lõhna, meeldiva maitse ja helekollase kuni kollase värvusega.[1] Päevalilleseemned sisaldavad suurtes kogustes E-vitamiini rikast õli ja väheküllastunud rasva, seega on õli inimesele väga kasulik. Õli aktiivseim komponent on alfatokoferool, mis on antioksüdant.[3]

Mõned kasutusalad traditsioonilises meditsiinis[3]
Traditsiooniline kasutusala Taime osa Riik/maailmajagu
Haavaravi Vars Cochiti (Uus Mehhiko)
Neerude ravi Lehed Ameerika
Palavik Lehed Venemaa
Kopsunakkused Seemned Euroopa
Bronhilaienemus Õied ja lehed India

Farmakoloogilised omadused[3][muuda | muuda lähteteksti]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik päevalill sisaldab bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, mis avaldavad inimesele füsioloogilist mõju. Neid fütokemikaale toodab taim kaitseks erinevate biootiliste ja abiootiliste tegurite vastu.[3]

Harilikus päevalilles leiduvad fütokemikaalid[3]
Ühendi nimi Taime osa
Alkaloidid Seemned
Süsivesikud Seemned
Fenoolid Õied
Allelokemikaalid Lehed, varred, juured
Saponiinid Seemned
Tanniinid Seemned
Terpenoidid Õhuga kokku puutuvad osad
Steroolid Seemned
Flavonoidid Seemned

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Õli kasutatakse laialdaselt toidutööstuses ja tavakasutuses toiduõlina, kannatab kõrgeid küpsetustemperatuure ning sellest valmistatakse margariini. Päevalilleõli kasutatakse ka määrdeainena ja kosmeetikas.[3] Õlitootmise jääke kasutatakse loomasöödana. Kuivatatud varsi kasutatakse väetiseks, tuha valmistamiseks ja kütteks.[1][3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  2. http://www.hkhk.edu.ee/vanker/pahklidseemned/pevalilleseemned.html04.05.2016[alaline kõdulink]
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Tasneem Bashir. Chemistry, Pharmacology and Ethnomedicinal uses of Helianthus annuus (sunflower): A Review. Juuni 2015
  4. 4,0 4,1 https://web.archive.org/web/20160525165235/http://www.kew.org/science-conservation/plants-fungi/helianthus-annuus-sunflower 04.05.2016
  5. http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=369 04.05.2016
  6. Ain Raal "Farmakognoosia", Tartu Ülikooli Kirjastus , 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]