Harilik päevalill

Allikas: Vikipeedia
Harilik päevalill
Sunflowers.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Astrilaadsed Asterales
Sugukond: Korvõielised Asteraceae
Perekond: Päevalill Helianthus
Liik: Harilik päevalill
Ladinakeelne nimetus
Helianthus annuus

Harilik päevalill (Helianthus annuus) on korvõieliste sugukonda päevalille perekonda kuuluv üheaastane rohttaim.

Hariliku päevalille looduslik levila on Põhja-Ameerika põhja- ja idaosa, kasvatakse aga kõikjal maailmas.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sunflower Ardeche.JPG

Taimel on sirge ja karvane vars. Sõltuvalt sordist võib taime kõrgus varieeruda 40 cm kuni 4 meetrini. Lehed on laiad ja saagja leheservaga. Lehed paiknevad varre alaosas vastastiku, ülaosas vaheldumisi. Taimel on algselt üks peajuur, millest vananedes kasvavad suured külgjuured.  Õisikud paiknevad üksikult. Õisik on suur, tavaliselt 20 cm läbimõõdus aga võib olla ka 50 cm ja enam. Korvõisik sisaldab tuhandeid kõrvutipaiknevaid mõlemasugulisi putkõisi, kus kasvavad seemned. Sõltuvalt liigist moodustuvad hallikasroheline või must seeme, mida ümbritsevad hallid või mustad koored, millest mõnel on mustad või valged triibud.[2] Puktõisi ümbritsevad keelõied, mis on steriilsed. Keelõied on punakaspruunides, kollastes või purpursetes toonides. Taimepunga õied keeravad end päikese suunas, täiskasvanud taime õied on fikseerunud ühes suunas, tavaliselt idasuunas.[3][4]

Taime kultiveeritakse üpris jahedas parasvöötme kliimas, kui ka soojas lähistroopilises kliimas. Taimed saavad kasvada ka kuivas troopilises kliimas, aga niiske keskkond ei ole sobiv. Eelistab päikeselist kasvukohta ja viljakat mulda, kuid on võimeline kasvama ka liivases ja savises pinnases[4]. Õitseaeg juulist oktoobrini[5]. Seemned külvatakse alates maikuust. Eestis kasvatatakse üheaastase suvelille ja lõikelillena.

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Sunflower oil and sunflower.jpg

Erinevaid Hariliku päevalille osad on olnud kasutamises traditsioonilises meditsiinis Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Päevalille seemneid kasutatakse kurgu ja kopsuinfektsioonide, köha, läkaköha ja külmetushaiguste korral. Tinktuuri kasutatakse palaviku ja malaaria palaviku alandamiseks.[3]

Õli kasutatakse farmaatsiatööstuses abiainena. Õlist tehakse õlilahuseid, linimente, kreeme, salve, õliekstrakte. Määrimiseks kuivale ja lõhenenud nahale, raskesti paranevatele haavadele, põletuste ja põletike korral kasutatakse puhast õli. Seespidiselt kasutades lahtistab kõhtu ning leevendab ja ennetab ateroskleroosi.[6] Seemneid tarbitakse samal otstarbel toorelt.[1] Päevalille õli saab kasutada ka enneaegselt sündinud laste kaitsmiseks mikroobide vastu, määrides õli paar korda päevas lapse nahale.[3]

Rahvameditsiinis tarvitatakse lehti peamiselt isu soodustava, seedimist korrastava ja palavikuvastase vahendina.[1]

Õisikud sisaldavad pektiini, mis aitavad siduda ja väljutada radionukleiide ja raskemetalle. Keelõisikuid kasutatakse rahvameditsiinis gripi, külmetushaiguste, ülemiste hingamisteede katarri, palaviku, malaaria, liigesereuma, radikuliidi ja närvivalu korral. [1]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on seemned, lehed ja õied. Päevalilleõli saadakse seemnetest saadakse külm- või kuumpressimisega. Meditsiinis kasutatava õli on nõrga iseloomuliku lõhnaga, meeldiva maitsega ja helekollase kuni kollase värvusega.[1]

Mõned kasutusalad traditsioonilises meditsiinis[3]
Traditsiooniline kasutusala Taime osa Riik/maailmajagu
Haavaravi Vars Cochiti (Uus Mehhiko)
Neerude ravi Lehed Ameerika
Palavik Lehed Venemaa
Kopsuinfektsioonid Seemned Euroopa
Bronhilaienemus Õied ja lehed India

Farmakoloogilised omadused[3][muuda | muuda lähteteksti]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik päevalill sisaldab erinevaid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, mis avaldavad inimesele füsioloogilist mõju. Neid fütokemikaale toodab taim kaitseks erinevate biootiliste ja abiootiliste tegurite vastu.[3]

Harilikus päevalilles leiduvad fütokemikaalid[3]
Ühendi nimi Taime osa
Alkaloidid Seemned
Karbohüdraadid Seemned
Fenoolid Õied
Allelokemikaalid Lehed, varred, juured
Saponiinid Seemned
Tanniinid Seemned
Terpenoidid Õhuga kokku puutuvad osad
Steroolid Seemned
Flavonoidid Seemned

Päevalille seemned sisaldavad suurtes kogustes E-vitamiinirikast õli ja vähe küllastunud rasva, seega on õli inimesele väga kasulik. Õli aktiivseim komponent on α-tokoferool, mis on antioksüdant[3].

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Õli kasutatakse laialdaselt toidutööstuses ja tavakasutuses toiduõlina, kannatab kõrgeid küpsetustemperatuure ning temast valmistatakse margariini. Päevalille õli kasutatakse ka määrdeainena ja kosmeetikas.[3] Õlitootmise jääke kasutatakse loomasöödana. Kuivatatud varsi kasutatakse väetiseks, tuha valmistamiseks ja kütteks.[1][3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  2. http://www.hkhk.edu.ee/vanker/pahklidseemned/pevalilleseemned.html04.05.2016
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Tasneem Bashir. Chemistry, Pharmacology and Ethnomedicinal uses of Helianthus annuus (sunflower): A Review. Juuni 2015
  4. 4,0 4,1 http://www.kew.org/science-conservation/plants-fungi/helianthus-annuus-sunflower 04.05.2016
  5. http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=369 04.05.2016
  6. Ain Raal "Farmakognoosia", Tartu Ülikooli Kirjastus , 2010