Läkaköha

Läkaköha on väga nakkav gramnegatiivse bakteri Bordetella pertussis’e põhjustatud hingamisteede infektsioon.

Läkaköha definitsioon

Läkaköha on üle kahe nädala kestev köhaga kulgev haigestumine, millel korral esineb vähemalt üks järgmistest sümptomitest: paroksüsmaalsed köhahood, inspiratoorsed repriisid (köhahoojärgne kõõksuv sissehingamine) ja köhahoojärgne oksendamine. Köhahoogudel ei ole teist teadaolevat põhjust(1).

Läkaköha epidemioloogia

Läkaköha vastu hakati Eestis vaktsineerima 1957. aastal, vaktsineerimine oli efektiivne ja haigestumus langes 1970.-1980. aastatel enam kui 90%, võrreldes vaktsineerimiseelse ajaga (Joonis 1) (2). Viimastel aastakümnetel on läkaköhasse haigestumine oluliselt suurenema hakanud ning läkaköha on tänapäeval kõige enam levinud vaktsiinvälditav haigus ka nendes riikides, kus läkaköha vaktsiiniga hõlmatus on kõrge (3). Ka Eestis on riiklikult registreeritud haigestumuse trendid sarnased teiste kõrge immuniseerimistasemega riikidega (3). Kui 1970. ja 1980. aastatel oli haigestumus ~3–4 juhtu 100 000 elaniku kohta, siis alates taasiseseisvumise ajast on haigestumus oluliselt suurenenud ning 2010. aastal registreeriti Eestis läkaköha 97 juhtu 100 000 elaniku kohta (Joonis 1) (2, 3). See oli suurim aastane haigestumus Euroopas. Alates 2012. aastast on Eestis läkaköhasse haigestumus püsinud madalal tasemel 4-5 haigusjuhtu 100 000 elaniku kohta (Joonis 1). Viimane läkaköhast tingitud surmajuht oli 2007. aastal(4).

Joonis 1. Riiklikult registreeritud haigestumus läkaköhasse Eestis 1945–2017
DTPw – täiskarkuline läkaköha vaktsiin
DTPa – atsellulaarne läkaköha vaktsiin
Kvant. Serol – kvantitatiivne seroloogia,
PCR – polüleraasi ahelreaktsioon
Allikas: Terviseamet

Eestis vaktsineeritakse lapsi alates 2008. aastast atsellulaarse läkaköha vaktsiiniga. Esimesel eluaastal saavad lapsed kolm läkaköhavaktsiini doosi 3-, 4,5- ja 6-kuuselt ning tõhustusdoosid 2-aastaselt, 6-7-aastaselt (alates 2008) ja 15-16-aastastelt (alates 2012) (5).

Läkaköha sümptomid

Läkaköha kliiniline pilt võib varieeruda asümptomaatilisest vormist teismelistel ja täiskasvanutel kuni eluohtliku seisundini vastsündinutel ja imikutel (6).

Klassikaliselt eristatakse haiguse kulus nelja perioodi (7):

1. Peiteperiood (aeg nakatumisest kuni haigussümptomite tekkimiseni) kestab tavaliselt umbes ühe nädala. Selles perioodis haigel sümptomeid ei ole.
2. Katarraalne periood kestab ligikaudu 1–2 nädalat. Sellel ajal on haige kõige nakkusohtlikum. Katarraalses perioodis esinevad sümptomid (nohu, kerge palavik, ninakinnisus ja kerge mitteproduktiivne köha) sarnanevad kergete ülemiste hingamisteede infektsioonidega. Kõrge palaviku esinemine läkaköha korral pole tavapärane. Selles perioodis köhahood sagenevad ja muutuvad raskemaks.
3. Läkakoha hakatakse tavaliselt kahtlustama alles haiguse paroksüsmaalses perioodis, kui tekivad läkaköhale tüüpilised tõsised paroksüsmaalsed köhahood koos inspiratoorsete repriiside ja köhahoojärgse oksendamisega. Periood kestab tavaliselt 2–3 nädalat, kuid võib kesta ka kuni 10 nädalat.
4. Paranemisperioodil, mis kestab tavaliselt 2–3 nädalat, kuid mõnikord ka mitu kuud, muutub köha kergemaks ja taandub.

Läkaköha kulgeb klassikaliselt (läkastavad köhahood, köhahoojärgne oksendamine ja inspiratoorsed repriisid) vaid mittevaktsineeritud väikelastel (6). Läkaköha on raske ja eluohtlik haigus vastsündinutele ja imikutele, kuna neil võib haigus kulgeda hingamispeetuste ja sinakushoogudega. Ei läkaköha põdemine ega ka vaktsineerimine anna eluaegset kaitset läkaköha eest. Küll aga põevad vanemad lapsed, teismelised ja täiskasvanud läkaköha enamasti kergelt, vaid 1-2 nädalat kestva mitteparoksüsmaalse köhaga (6). Võimalik on ka bakteri kandlus ninaneelus, mille korral inimene ise haige pole, kuid siiski on võimalik bakteri ülekanne eelkõige vastsündinutele ja imikutele (8).

Läkaköha diagnoosimine tüüpiliste sümptomite järgi ei ole võimalik, kuna sarnaseid sümptomeid võivad tekitada ka mitmed teised nii nakkuslikud kui ka mittenakkuslikud haigused (6, 9).

Läkaköha diagnoosimine

1. Ninaneelu materjali külvamine kuni 2 nädala jooksul haiguse algusest (10).
2. PCR test ninaneelu materjalist kuni 4 nädala jooksul haiguse algusest (10).
3. Seroloogilised uuringud ELISA meetodiga. Määrata tuleks läkaköha toksiini ehk pertussis toksiini (PT) antikehasid ja labor peaks vastuse väljastama numbriliselt rahvusvahelistes ühikutes (IU/mL) (11). Läkaköha saab diagnoosida, kui PT-IgG > 100 IU/mL; kui see on 40-100 IU/mL, siis PT-IgA peab olema ≥ 12 IU/mL. Seroloogilisi meetodeid ei saa kasutada, kui viimasest läkaköhavastasest vaktsineerimisest on möödas vähem kui üks aasta.

Soovitused läkaköha diagnoosimiseks Eestis

Alla 1-aastased lapsed (10): PCR-analüüs tuleb teha ninakaapest või ninaneelu aspiratsiooni materjalist nii ruttu kui võimalik pärast sümptomite tekkimist, kuid mitte hiljem kui haiguse esimese nelja nädala jooksul. Võimaluse korral tehakse lisaks ninaneelu materjali külvamine, kui haigus on kestnud kuni kaks nädalat.

Ülejäänud isikud (10): Kui köha on kestnud alla kahe nädala, tehakse PCR-analüüs ninakaapest või ninaneelu aspiratsiooni materjalist. Võimaluse korral tehakse lisaks ninaneelu materjali külvamine. Kui köha on kestnud 2–4 nädalat, tehakse PCR ninakaapest või ninaneelu aspiratsiooni materjalist ja määratakse PT Ig kontsentratsioon. Kui köha on väldanud üle nelja nädala, määratakse PT Ig kontsentratsioon.

Läkaköha ravi

Antibiootikumravi asitromütsiiniga tuleb alustada nii ruttu kui võimalik kuni 21 päeva jooksul haiguse algusest. Antibiootikumravi ei pruugi kergendada haiguse kulgu ega lühendada haiguse kestust.

Kirjandus

1. WHO (2003). WHO-recommended standards for surveillance of selected vaccine preventable diseases. Saadaval: http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/68334/1/WHO_V-B_03.01_eng.pdf (vaadatud 05.05.2016).

2. Jõgiste A, Varjas J, Järviste A. Läkaköha tõrje tulemusi. Eesti Arst 2005; 84(1):31-5.

3. ECDC. Surveillance Atlas of Infectious Diseases [Internet]. Saadaval: http://atlas.ecdc.europa.eu/public/index.aspx (vaadatud 10.10.2017).

4. Heininger U, Andre P, Chlibek R, Kristufkova Z, Kutsar K, Mangarov A, et al. Comparative Epidemiologic Characteristics of Pertussis in 10 Central and Eastern European Countries, 2000-2013. PLoS One. 2016;11(6):e0155949.

5. Eesti Riiklik immuniseerimiskava [Internet]. Saadaval: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1070/3201/7018/SOM_m9_lisa.pdf# (vaadatud 18.01.2018).

6. Cherry JD, Grimprel E, Guiso N, Heininger U, Mertsola J. Defining pertussis epidemiology: clinical, microbiologic and serologic perspectives. Pediatr Infect Dis J. 2005;24(5 Suppl):S25-34.

7. Wendelboe AM, Van Rie A. Diagnosis of pertussis: a historical review and recent developments. Expert Rev Mol Diagn. 2006;6(6):857-64.

8. Warfel JM, Zimmerman LI, Merkel TJ. Acellular pertussis vaccines protect against disease but fail to prevent infection and transmission in a nonhuman primate model. Proc Natl Acad Sci U S A. 2014;111(2):787-92.

9. Heininger U. Update on pertussis in children. Expert Rev Anti Infect Ther. 2010;8(2):163-73.

10. Jõgi P, Oona M, Tamm E, Lutsar I. Läkaköha nüüdisaegne diagnostika. Eesti Arst. 2012;91(1):19-25.

11. Guiso N, Berbers G, Fry NK, He Q, Riffelmann M, Wirsing von König CH, et al. What to do and what not to do in serological diagnosis of pertussis: recommendations from EU reference laboratories. Eur J Clin Microbiol Infect Dis. 2011;30(3):307-12.

12. Riffelmann M, Thiel K, Schmetz J, Wirsing von Koenig CH. Performance of commercial enzyme-linked immunosorbent assays for detection of antibodies to Bordetella pertussis. J Clin Microbiol. 2010;48(12):4459-63.