Udo Margna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Udo Margna (18. november 1934 Viljandi17. mai 2019) oli eesti taimefüsioloog, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1987).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

1952. aastal lõpetas ta Viljandi II Keskkooli ning asus õppima farmaatsiat Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1957. aastal cum laude proviisori kutsega.[1] Udo Margna läbis aspirantuuri taimebiokeemia alal TA Eksperimentaalbioloogia Instituudi (EBI) juures ja kaitses 1963. aastal bioloogiakandidaadi väitekirja teemal "Erinevate pookealuste mõju polüfenoolsete ühendite kompleksile ploomipuu poogendites". 1983. aastal kaitses ta Gruusia TA Botaanika Instituudi juures bioloogiadoktori kraadi taimefüsioloogia alal väitekirjaga "Flavonoidide moodustumine taimedes: selle protsessi seosed põhiainevahetusega, ergulatsioonimehhanismid ja bioloogiline tähtsus".[2]

Eksperimentaaluuringute läbiviimise esimesed kogemused omandas Udo Margna üliõpilasena farmakognoosia kateedris. Ülikooli lõpetamise järel töötas ta paar aastat apteegijuhatajana Muhu saarel. 1959. aastast alates kulges Udo Margna teadlasetee enam kui 30 aastat EBI katuse all Harkus, kus ta töötas eri ametikohtadel nooremteadurist peateaduri ja labori juhatajani. Aastatel 1965−1987 oli ta töötas ta EBI teadusdirektor.[1]

1987. aastal valiti Udo Margna Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks taimefüsioloogia ja -biokeemia alal. Ta kuulus akadeemia bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda. Aastatel 1990−2000 oli ta akadeemia peasekretär.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Udo Margna uuringute eesmärgiks oli flavonoidide biosünteesi metaboolse tausta ja regulatsioonimehhanismide väljaselgitamine. Tema avaldatud teaduspublikatsioonide hulgas on kuus monograafiat ja õpikut. Tema juhendamisel on kaitstud 7 doktori- ja magistritööd. Enam kui 25 aastat tegutses Udo Margna erakorralise professori, teadusnõuniku ja külalislektorina Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja Eesti Maaülikoolis. 1994. aastal oli ta külalisprofessoriks Münsteri Ülikoolis Saksamaal. Aastatel 2000−2008 töötas ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis farmaatsia õppejõu ning õppetooli juhatajana ning kuni 2018. aastani erakorralise lektorina.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Margna, U. Sissejuhatus fütoteraapiasse. Tallinn, 2011. ISBN 9789985504154
  • Margna, U. Fütoteraapia : ravimine taimedega : taimede kasutamine seedetrakti haiguste raviks. Tallinn, 2014. ISBN 9789985504260

Teadusadministratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Teadustöö kõrval oli Udo Margna pikka aega seotud teadusorganisatsioonilise tegevusega. Aastatel 1965−1987 töötas ta EBI teadusdirektorina, 1971−1990 juhtis esimehena Eesti vabariikliku taimefüsioloogia ja -biokeemia probleemkomisjoni tegevust. Ta on üle 35 aasta olnud Eesti TA Toimetiste seeria "Bioloogia. Ökoloogia" toimetuskolleegiumi koosseisus. Aastatel 1996−1999 oli Udo Margna Balti Assamblee kirjandus-, kunsti- ja teaduspreemiate rahvusliku žürii esimees.

Ta oli Eesti Taimefüsioloogide Seltsi ellukutsuja ja esimene esimees, aseesimees (1989−1993).[2]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Udo Margnale oli teadus kutsumuseks, kuid oma elus pidas ta samavõrra tähtsaks tasakaalu töö, perekonna ja harrastuste vahel. Tema kauaaegne meelisala oli orienteerumissport. Ta oli Orienteerumisklubi Orion esimene president.[3] Ta oli teleajakirjaniku ja -produtsendi Teet Margna onu.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Udo Margna Eesti Teaduste Akadeemia kodulehel
  2. 2,0 2,1 Margus Maidla. Akadeemik Udo Margna − apteeker, kes aitab lilledel kasvada. − Teaduste Akadeemia − Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 225−232
  3. "OK Orion. Klubi ajaloost". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2015. Vaadatud 16. juulil 2015.
  4. Geni

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond II : 1938−1998. Tallinn, 1998, lk 84−85.
  • Margus Maidla. Akadeemik Udo Margna − apteeker, kes aitab lilledel kasvada. − Teaduste Akadeemia − Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 225−232.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]