Grigori Zinovjev

Grigori Zinovjev

Grigori Zinovjev (1920)
Sünniaeg	23. september 1883
Sünnikoht	Jelõssavetgrad, Hersoni kubermang
Surmaaeg	25. august 1936
Erakond	VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P/ÜK(b)P
Amet	Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimees

Grigori Zinovjev (vene keeles Григорий Евсеевич Зиновьев, sünninimi Radomõslski (Радомысльский, Евсей Герш Аронович); 23. september (vkj 11. september) 1883 Jelõssavetgrad, Hersoni kubermang Venemaa Keisririik – 25. august 1936 Moskva, NSV Liit) oli Venemaa kommunistlik revolutsionäär, Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitik (Petrogradi Nõukogu esimees) ja riigitegelane.

Elulugu

Jevsei Hersch Radomõslski sündis 1883. aastal Venemaa keisririigi Ukraina Hersoni kubermangus Jelõssavetgradi linnas. 18-aastaselt hakkas ta tegelema poliitikaga ning astus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse. Pärast esimesi konflikte keisririigi poliitilise politseiga lahkus J. Radomõslski Venemaalt ning siirdus 1902. aastal Šveitsi Berni, kus hakkas kasutama pseudonüümi Grigori Zinovjev. Bernis tutvus 20-aastane G. Zinovjev seal asunud Vladimir Leniniga ning 1903. aastal toimunud VSDTP II kongressil, kus toimus vene sotsiaaldemokraatide lõhenemine bolševikeks (enamlasteks) ja menševikeks (vähemlasteks), toetas G. Zinovjev bolševikke ja V. Lenini poliitilisi seisukohti.

Pärast partei lõhenemiskongressi suunati G. Zinovjev Venemaale, et kindlustada bolševike juhtroll ka Venemaal asuvates illegaalsetes sotsiaaldemokraatlikes organisatsioonides, kuid juba 1904. aastal naasis G. Zinovjev välismaale ning asus õppima Berni Ülikooli keemiateaduskonnas.

1905. aastal pärast poliitiliste rahutuste algust Venemaa keisririigis suundus G. Zinovjev Peterburi, kus ta aastatel 1905–1907 tegutses VSDTP Peterburi Komitee koosseisus ja osales ka illegaalsete bolševistlike ajalehtede toimetamises. 1908. aastal politsei vahistas ta ja ta saadeti administratiivasumisele Valgevenesse, kust aga põgenes välismaale.

1908. aasta sügisest kuni 1917. aasta aprillini viibis G. Zinovjev koos V. Leniniga, olles tema lähimaks kaastööliseks emigratsioonis. Elatist teenis Zinovjev laboriabilisena ühes Berni keemialaboris.

Revolutsioonid Venemaal

1917. aasta kevadel saabus G. Zinovjev koos v. Leniniga Venemaale. Koos G. Zinovjeviga saabusid tagasi Venemaale ka tema abikaasa (Zlata) ja endine abikaasa (Sara), kes olid aktiivsed VSDTP liikmed.

1917. aasta kaksikvõimu ajal Venemaal toiminud poliitilises võitluses esseeride ja konstitutsiooniliste demokraatidega ei pooldanud G. Zinovjev V. Lenini üleskutset (aprilliteese) võimu haaramisest ja sotsialistliku revolutsiooni läbiviimisest ning koos Lev Kameneviga ei olnud nõus vägivaldse võimuhaaramisega oktoobris 1917.

Pärast 1917. aasta juunis bolševike organiseerimisel toimunud Ajutise Valitsuse ja sõjavastaseid massidemonstratsioone Petrogradis ning nendele reaktsiooniks bolševike tegevuse keelustamisel emigreerusid G. Zinovjev ja V. Lenin Soome Suurvürstiriiki Razlivi, kus viibisid kuni oktoobrirevolutsiooni alguseni.

Pärast Petrogradi bolševike võimuhaaramist saabusid G. Zinovjev ja V. Lenin Soomest Petrogradi, kus liitusid võimuhaaramisega. G. Zinovjev ei toetanud bolševike ainuvõimu haaramist ka pärast oktoobrirevolutsiooni ning pärast II Ülevenemaalisel Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Kongressil 27. oktoobril vkj/8. novembril 1917 Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu moodustamist ainult VSDT(b)P esindajatest astus ta protesti märgiks välja VSDT(b)P KK koosseisust.

Tegevus Petrogradis

13. detsembril 1917 valiti Grigori Zinovjev V. Lenini soovitusel Nõukogude Venemaa pealinna Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimeheks. G. Zinovjevi saamisel Petrogradi esinduskogu juhiks oli linn pärast kolmeaastast sõda ning senise majanduskorralduse lagunemist suures varustuskriisis (puudud oli kütte- ja toiduvarudest, mida ei toimetatud linna). Kuni 1918. aasta kevadeni asus Venemaa bolševistlik valitsus Petrogradis, 1918. aasta märtsis aga pärast Saksa keisririigi vägede pealetungi linnale evakueeriti valitsus Moskvasse. Saksa vägede pealetung lõppes joonel Narva – Peipsi järv – Pihkva.

Zinovjev esinemas kõnega Petrogradis 1918. aastal

G. Zinovjevi juhtimisel moodustati Petrogradis Petrogradi Töörahva Kommuun ja Venemaa põhja- ja loodeosa sovetivalitsustega piirkondadest Põhja Oblasti Kommuunide Liit, kus G. Zinovjev oli kesktäitevkomitee ja komissaride nõukogu esimees.

G. Zinovjevi juhtimisel kehtestati seoses raskustega linna elanikkonna toitlustamisel linna toitlustuskomissariaadi poolt toitlustuskaardid ning linnaelanikud jaotati 1918. aasta juulis gruppidesse:

• 1. kategooria, kuhu kuulusid (kõige suurema toidunormiga) rasket füüsilist tööd tegevad töölised;
• 2. kategooria, kuhu kuulusid muud töölised ja palgatöölised;
• 3. kategooria, kuhu kuulusid vabade elukutsete esindajad (ajakirjanikud, kunstnikud, artistid jne) ja
• 4. kategooria, kuhu kuulusid «mittetöötavad elemendid» (kodanlus, suurte kinnisvarade omanikud jne).

1918. aasta sügisel pärast Vene kodusõjas bolševike võimu vastastega lahingute laienemist Venemaa lõunaosasse, kus bolševike võimu vastaste kontrolli all olevatel territooriumitel asusid toidutagavarad tekkis Petrogradis tõeline toidupuudus. 1918. aasta sügisel toiduainete riiklik jaotus 4. ja vahel ka 3. kategooria linnaelanikele katkes (vabakaubandus oli keelatud). Toitlustusolukorra parandamiseks suunati linna töölistest moodustatud toitlustussalgad maapiirkondadesse toiduainete rekvireerimisele.

G. Zinovjev toetas koostööd teiste revolutsiooniliste parteidega kuni 1918. aasta esseeride riigipöördekatseni, punast terrorit alustati Petrogradis pärast 30. augustil 1918 Moskvas toime pandud atentaati V. Leninile ja Petrogradis sama aasta 27. augustil toime pandud atentaati G. Zinovjevile ning Petrogradi Kommuuni siseasjade komissari Moissei Uritski tapmist. Septembris 1918 kuulutas Grigori Zinovjev: "Me peame enda poole võitma 90 miljonit Nõukogude Venemaa sajamiljonilisest elanikkonnast. Ülejäänutele ei ole meil mitte midagi öelda. Nad tuleb hävitada."

Alanud Vene kodusõja ajal muutus G. Zinovjevi juhitavas Petrogradis katastroofiliseks linna tööstuse olukord, Petrograd oli senini suurim Venemaa sõjatööstuse keskus, kus asusid suured relva- ja laevaehitustehased, mis aga katkenud toitlustus- ja toorainetarnete tõttu. Suleti metallitehas ning Obuhhovi ja Putilovi tehas, kaotas üle poole oma proletariaadist. 1917. aasta detsembris oli Petrogradi elanikkond umbes 2 000 000 elanikku, kellest 1920. aasta augustiks oli linna jäänud umbes 700 000 elanikku, sh mobiliseeriti 1918. aasta juunist kuni 1920. aasta aprillini Punaarmeesse üle 170 000 petrogradlase.

1919. aasta kevadel vene valgekaartlaste Põhjakorpuse pealetungi ajal (Operatsioon Valge Mõõk), kuulus G. Zinovjev linna kaitset organiseerinud 7. armee Revolutsioonilisse Sõjanõukogusse ja Petrogradi kaitsekomiteesse.

G. Zinovjevi juhtimisel taastati Petrogradis (1924. aastast Leningradis) suurtööstus ning 1925. aastaks oli linna elanikkond suurenenud taas 1 500 000 elanikuni.

Võimuvõitlus parteis

Pärast V. Lenini surma 1924. aastal moodustas G. Zinovjev koos Lev Kameneviga ning Petrogradi parteiorganisatsiooniga ajutise liidu Jossif Staliniga ning nad suutsid kõrvaldada juhtivatelt kohtadelt NSV Liidus 1925. aastal Lev Trotski.

G. Zinovjev lootis koos Lev Kameneviga Lenini pärijaiks saada, kuid võitluses Staliniga jäid nad alla ning nad heideti 16. novembril 1927 koos Trotskiga ÜK(b)P-st välja. Ta palus alandlikult andeks, öeldes oma seisukohtadest lahti, ning sai parteisse 1928 tagasi. Zinovjev määrati samal aastal Kaasani ülikooli rektoriks.

1932. aastal heideti ta uuesti ÜK(b)P-st välja, kuid ta liikmesus taastati ÜK(b)P-s uuesti 1933. aastal.

Stalinlike poliitiliste repressioonide käigus oli G. Zinovjev üks esimesi, kes hukati, süüdistatuna "trotskistlik-zinovjevistlikus vandenõus" 1936. aastal. Ta rehabiliteeriti 1988. aastal.

Mälestuse jäädvustamine

1924. aastal nimetati G. Zinovjevi sünnilinn Ukrainas Jelizavetgrad (tänapäeval Kropõvnõtskõi) Zinovjevskiks; seda nime kandis linn 1934. aastani.

Vaata ka

• Suur terror