Jean Dubuffet

Allikas: Vikipeedia
Paolo Monti foto Jean Dubuffet'st (1960)

Jean Philippe Arthur Dubuffet (31. juuli 1901 Le Havre, Prantsusmaa12. mai 1985 Pariis, Prantsusmaa) oli Prantsuse maalikunstnik ja skulptor. Ta on Pariisis 1940. aastatel tekkinud kunstisuuna informalismi ilmselt olulisim esindaja. Informalismi võib pidada Ameerika Ühendriikides levinud abstraktse ekspressionismi vasteks Euroopas.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Dubuffet sündis mereäärses Le Havre'i linnas ja oli vanemate ainus poeg. Tema perekond oli kaks põlvkonda tegelenud veinikaubandusega, seetõttu eeldati ka noorelt Dubuffet'lt perefirma traditsiooni jätkamist. Isa George'i kasvatamismeetodid olid ranged ja distsipliinipõhised. Dubuffet ei meenutanud teda kuigi soojade sõnadega, ent sai temalt bibliomaani kalduvused. Näiteks olevat ta õppinud vene keelt, et mõista paremini ühte oma lemmikkirjanikest – Dostojevskit. Kunstiandega poisi püüdlusi toetas üksnes vanaema, eriti kui ta kolis 1918. aastal Pariisi, et asuda õppima Académie Juliani kunstikooli. Oma lapsepõlve kohta on kunstnik öelnud: "Kogu mu lapsepõlvest jääb mulle mälestus üksildusest ja igavusest, aga ka pidevatest norimisest ja tagakiusamisest. […] Mind lukustati tihti karistuseks oma tuppa ja nõnda tekkis minus üksinduse eelistus."[1]

Pool aastat kestnud kunstiõpingute jooksul Pariisis sõbrunes Dubuffet paljude endast vanemate kunstnikega, tuntumatest näiteks Raoul Dufy, Juan Gris, Max Jacob, André Masson, Fernand Léger ja Suzanne Valadon. Ta vaimustus Pablo Picasso varasemast ja Paul Klee loomingust, dadaistide satiirilistest töödest ja Hans Prinzhorni psühhopaatide raamatust, mis mõjus nähtavasti nii sügavalt, et hilisemas elus sai temast art brut'i n-ö kaanepoiss. Sellest perioodist ei ole alles palju, mõned Dufy mõjutustega akvarellikatsetused, aga ka üks fresko, mida saab pidada tema tulevase materjaliga katsetamise ja mängimise ennustuseks.[2] Ent akadeemiline õpe ei sobinud mässumeelsele provintsinoorukile ning ta asus end iseseisvalt arendama. Väliselt jättis ta mulje, et on enda erakordses andes täiesti kindel, ent tegelikult kahtles ta endas pidevalt, mis päädis esimese loomekriisiga ja ta lõpetas maalimise 1914. aastal. Eksistentsiaalsele ummikule ja neurootilisusele vajutas pitseri ka Esimene maailmasõda, kuhu ta mobiliseeriti samal aastal. Sel esimesel kunstist eemaldumise perioodil tegeles ta peamiselt lugemise, luuletamise ja klaverimänguga, õppis (väljasurnud) keeli ning reisis Itaalias, Brasiilias ning lõpuks hakkas tegelema veiniäriga. 1930. aastatel pöördus ta põgusalt tagasi kunsti juurde, elades n-ö kaksikelu. Taas kord tõstis pead eri tehnikatega katsetamine, näiteks tegi ta papjeemašee tehnikas maske sõpradest, käpiknukke oma teisest naisest Lilist, samuti vaimustus kalligraafiast ja tegi kunstiajalooliste viidetega õlimaale, näiteks "Lili renessanss-stiilis".

Pea kahekümneaastase veinikaupmehe, kultuurisnoobi, salakunstniku, abikaasa ja isa rolli lõpetas pealkiri, mis pandi kirjandusajakirja väljaandele, kus käsitleti Dubuffet' luuleloomingut: "Jean Dubuffet ehk tavaline mees". Tema tavalise mehena defineerimine hakkas Dubuffet peas mängima olulist mängu, tavaline mees kui mees linnatänavalt, bürokraat, tööline, tüüpiline industrialiseerunud ühiskonna inimene näis olevat kunstniku vastand. Kunstniku romantilise geeniuse idee suri tema jaoks nagu Friedrich Nietzsche jaoks oli surnud jumal. Tavalise mehe tähenduse muutust ilmestab hästi tema enda kirjutis: "Enam ei ole nii-öelda suurmehi, ei ole geeniusi. Nüüd me oleme lõpuks vabanenud nende mannekeenide kurja silma käest: geenius oli kreeklaste leiutis, nagu kentaurid või hipogrüüfid. Geenius on läinud sama teed ükssarvikutega. Mõelda vaid, et oleme nende ees tundnud hirmu kolm tuhat aastat! Inimesed ei ole suured – inimene on. Olla erakordne inimene pole suurepärane – inimene olla on."[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Dubuffet vastandus Prantsuse kunsti esteetilisele traditsioonile. Teda huvitas vaimuhaigete, laste, primitiivsete rahvaste kunst, mis oli seotud sellega, et Dubuffet uskus kirge, kapriisi, vägivalda ja deliiriumi[4]. Tema eesmärk oli vabastada kunst konventsionaalse ilu raamidest, mistõttu ta lõi brutaalseid ja räpakaid maale, jaatades niiviisi allasurutud tajusid ja loomulikke instinkte.

1942. aastast maalis Dubuffet peaaegu elu lõpuni. Kuna Dubuffet oli loomult eneseotsija ja meeletu materjalide ja meediumitega katsetaja, on tema loomingu periodiseerimine valmistanud kunstiajaloolastele üksjagu peavalu. Laias laastus saab rääkida kolmest perioodist.

Esimene periood[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene periood oli vägagi mitmekesine ja viljakas. Teosed mõjuvad jõhkralt ja samal ajal satiiriliselt, meenutades vulgaarseid grafiteid. Enamasti on tema maalidel kujutatud figuur või nägu, seega ei saa rääkida täielikust abstraktsionismist, kuigi üldiselt liigitatakse teda informalistide hulka. Figuurid on üllatavalt, kohati isegi šokeerivalt ja vaimukalt moonutatud, kohmaka lapsiku vormiga. Teostes on tunda nii juhuse kui ka läbimõeldu kohalolu, kõrvuti on meisterlikkus ja amatöörlikkus. Teemade kujutamise puhul on näha keerulist oskust unustada kunstikoolis õpitu ja dogmaatiliselt heaks kiidetud esteetilised konventsioonid. Ent kunstniku oskuslikkust ja erudeeritust näitavad kasvõi tehnilised küljed, tekstuurid on loodud suure teadlikkusega. Ta kasutab nii õlivärve kui ka tööstuslikke vahendeid ning igasugust juhuslikku, odavat sodi-podi. Õlivärvidega maalides harrastas ta pastoosset maalimisviisi (nn impasto – värvid kantakse maali pinnale paksu kihina; värv pigistatakse kas otse tuubist või kantakse sinna spaatli või pintslivarrega), paksu värvikihi sisse kraapis primitiivseid vulgaarseid nägusid ja figuure, lisas juurde ebatraditsioonilisi materjale, nagu liiv, lehed, muld, liim, klinker. Nõnda tekkisid maali pinnale reaalne tekstuur ja ruum – nõnda mängis Dubuffet maalikunsti kahedimensioonilisuse paradoksiga. Paradoksaalset huumorit leidub tema loomingus mujalgi.

Ta avastas enda jaoks ka kollaaži võlud ja võimalused, kleepides pilte kokku näiteks liblikatiibadest või luues kollaaže (ise eelistas ta neid töid nimetada assamblaažideks) enda trükitud litograafiliste lehtede ja muude materjalidega. Selle kahekümne aasta jooksul kujutavad Dubuffet' teosed portreesid, akte, loomi. Tuntumad on näiteks sarjad "Habemikud", "Linna ja maa nukud", "Pariisi tsirkus", "Naiste kehad", "Lehmad", "Alateadvuse maastikud", "Tarkade kivid", "Maapinna pidustused". Ta tegi ka suurel hulgal abstraktseid pinna tekstuurile, materjali efektidele ja assotsiatsioonile toetuvaid töid, näiteks sarjad "Tekstuurid", "Materjalid".[3]

Värvid on ühtaegu looduslähedased, nüansirikkad, kohati porised ja räpakad, meenutavad puukoort, kiviklibu või muud säärast otse loodusest. Selline värvivalik on tõenäoliselt mõjutus veidi varem harrastatud kuivatatud taimede lõuendile kleepimisest ja kahtlemata toetab tema loomulike tungide ja allasurutud tundmuste oluliseks pidamist. Ta justkui kisub kahepalgelise maailma mingitud ja ilustatud maski eest ja näitab selle brutaalset, ent ausamat poolt. Seda tehes ei kritiseeri ta muldset, kõdunevat, täis (enese)pettust ja valelikku elu, mida inimene kiivalt eitada ja varjata püüab, vaid ironiseerib sõbralikult, tögades inimest siivutupoolse huumoriga. Inetuse esteetika muundub Dubuffet' loomingus köitvaks uue proosalise elu jaatuseks, need on leppivad ja seda leppimist manifesteerivad illustratsioonid Freudi teooriatele ja Carl Jungi kollektiivsele alateadvusele või ehk üldisemalt 20. sajandil muutunud maailmatõlgendamise illustratsioonid.

Teine periood[muuda | muuda lähteteksti]

See 12 aastat kestnud periood, mida nimetatakse hourloupe'iks, on üldiselt kõige tuntum ja eristatavam. Dubuffet' teoste vormiline pool muutub mõnes aspektis varasemaga lausa vastandlikuks – räpakad looduslähedased värvid asenduvad segamata puhta punase, sinise, valge ja mustaga; varasem tekstuuri rõhutamine ja sellega mängimine kaob ning maalipind muutub filigraanselt siledaks. Kui varem eelistas Dubuffet värvidest guašši, litograafia- ja õlivärve, siis sel perioodil kasutab ta vinüülvärve, markereid ja pastakaid. Tema teosed muutuvad abstraktseteks dekoratiivseteks ornamentideks, kus must värv on kontuuriks tihedalt paiknevatele juhuslikele kujunditele, mis on täidetud või triibutatud punase, sinise või valge värviga. Teosed on nagu omaette metafüüsiline maailm, kus kujundid moodustavad mingi salakirja, märkide süsteemi, mis näib hullumeelse pusle või senitundmatu hieroglüüfkirjana. Dubuffet paneb vaataja silma rahutult seiklema mööda maalipindu, kus vahepeal võib kohata figuure, nägusid ja juhuslikena näivaid objekte, nagu käärid, kraan, pudel, kellad. Laurent Danchin kirjutas Dubuffet' monograafias, et tegemist on nagu mentaalse puslega, kus ambivalentsed kujundid moodustavad omaette universumi. Ka David Piper iseloomustab Dubuffet'd tabavalt: "Nendel mõnikord hiigelsuurtel lõuenditel muutub põimunud lainete hüübinud vingerdamine lähemal vaatlusel väikeste pööraste tootemolendite lõputuks tantsuks."[5]. Teosed, nagu "Kellade rong", "Paat", "Mälu kett" ja "Klaas vett", ripuvad paljudes maailma moodsa kunsti muuseumides.

Kolmas periood[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmas periood algas hourloupe'i lõpuga ja kestis, kuni Dubuffet otsustas paar kuud enne surma kunstiga lõpparve teha. Selle loomeperioodi ajaks oli kunstnik juba terviseriketega vana mees, mistõttu ta ei töötanud enam väljas nagu varem, vaid joonistas ja maalis ateljees laua taga. Ka teoste formaat kahanes, elu lõpu poole on tema pea kõik tööd samade mõõtudega: 67 x 100 cm. Mõnda aega lõi ta jälle esimese perioodi teostega sarnaseid teoseid, mis kujutasid groteskseid ja tehtult lapselikke figuure ja nägusid, ent need olid nüüd veelgi rohkem vabad, humoorikad tegelased voolasid abstraktsetel maalilistel taustadel. Maalimiseks kasutas ta nüüd akrüülvärve, mida täiendas kriitide, viltpliiatsite ja markeritega. Sellise stiili tööd on näiteks "Kritseldused", "Oletused", "Kohtumised". Seejärel hakkas Dubuffet taas looma assamblaaže, ta kleepis suurtele lõuenditele oma varasema loomingu detaile justkui visuaalseid tsitaate. Selle sarja nimi on "Mälu teater". Ta loob ka juba varem kohatud pisikeste figuuride ja abstraktsete kujunditega töid, kus need on kollasele, mustale või valgele taustale metsikult kritseldatud. Nimetada võiks kahte viimast sarja: "Mustrid" ja "Mitte-kohad". Elu viimaste kuude jooksul kirjutas ta autobiograafia, mis on kunstihuviliste seas võrdlemisi populaarne.

Dubuffet ja art brut[muuda | muuda lähteteksti]

Dubuffet sai lisaks kunstnikuks olemisele tuntuks ka kui art brut'i koguja. Ta pidas hullumeelsete, laste ja ka vangide kunsti oluliseks allikaks, mõistmaks inimest üldisemalt, kuna selles puudub kunstiakadeemiate kehtestatud normide rakendamine ja vajadus poseerida[6]. Art brut'i ehk toore, brutaalse kunsti kogumise algpõhjus olid ilmselt Dubuffet' korduvad reisid Alžeeriasse 1940. aastatel. 1948. aastal moodustasid tema ja mõned teised art brut'i austajad ühingu La Compagnie de L'art Brut in Paris, mis kogus süstemaatiliselt toorest kunsti, korraldas näituseid ja kirjutas brutaalse kunsti võludest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jean Dubuffet (1995). Prospectus et tous écrits suivants: tome IV. Pariis: Gallimard.
  2. Danchin, L. (1989). Jean Dubuffet.
  3. 3,0 3,1 Danchin, L. (1989). Jean Dubuffet.
  4. Flam, J., & Deutch, M. (2003). Primitivism and twentieth-century art: a documentary history. California: University of California Press. Lk 292-309.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. Piper, D., & Rawson, P. S. (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. N. Lynton (2001). Moodsa kunsti lugu. Avita.