Grafiti

Allikas: Vikipeedia
Grafiti Saksamaal Frankfurdis
Grafitikunstnike seas on levinud logode modifitseerimine ja remiksimine. Tartu kui jalgrattalinna teemaline grafiti Kaarsillal jätkab New Yorgi logo "I Love NY" ainetel loodud logode traditsioone

Grafiti ehk grafiito on piltide või tekstide kujutamine seintel või muudel pindadel, tavaliselt avalikus ruumis. Enamasti tehakse grafitit ilma pinna omaniku loata, mistõttu seda võib pidada ka vandalismiks.

Grafititeos on grafiito ehk grafiti.

Grafiti võib kitsamalt viidata ka suurele lahtise käega tehtud aerosool- või muude ilmastikukindlate värvidega teosele ning sel juhul vastandub see stencil'ile ehk šabloonkunstile.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ligi kahe sajandi vanune (1828) grafiti Tartu Toomkiriku lõunatornis, suvi 2011

Lihtsakujuline grafiti, näiteks oma nimetähtede kritseldamine, aga ka roppuste kirjutamine või karikatuursed kujutised, on pärit juba antiikkultuuridest. Grafiti kui kunstiliigi juured ulatuvad vanimate koopamaalinguteni ning jõuavad tänapäeva seina- või monumentaalmaali ajaloo kaudu. Tavaliselt ei peeta neid siiski grafiti otsesteks eellasteks, sest vaatamata sotsiaalsele või poliitilisele sõnumile, mida avalikus ruumis eksponeeritud teosed sageli kannavad, valmistati neid üldjuhul omaniku loal.

Sõnamänguline grafiti, millel on kiri "See ei ole diip", viitab René Magritte'i maalile "Piltide reetlikkus". Tallinna vanalinn, suvi 2011

Tänapäevase grafiti algusajaks peetakse USA-s 1960.–1970. aastaid, mil noored hakkasid oma poliitilisi (tavaliselt riigivastaseid) sõnumeid seintele kirjutama. Samaaegselt hakkasid jõugud ka oma territooriumi märgistama (a la "Mati oli siin" – nn tag-grafiti). Üks esimesi laiemalt tuntud grafiti viljelejaid oli TAKI 183. Tegemist oli New Yorgis kullerina töötava noormehega, kes hakkas oma käike linnas märgistama, kirjutades seintele oma nime.

1970. aastate alguseks oli oma nime kritseldajaid palju ning tekkis vajadus nime esile tuua. See põhjustas grafiti muutumise kalligraafilisemaks, grafititegijad võtsid kasutusele mitmesuguseid kirjastiile. Sellest arenesid välja eri grafitistiilid, nagu throw-up, piece, wildstyle, stencil (šablooni abil tehtud grafiti), mural (tervet seina kattev grafiti) jm.

Lisaks kunstiliigina käsitlemisele võimaldab ajalooline grafiti saada informatsiooni ühiskonnas valitsenud meeleoludest ning üldisemalt ühiskonna korraldusest ja ülesehitusest. Näiteks on Antiik-Rooma grafitite põhjal tehtud järeldusi lihtrahva kirjaoskuse leviku kohta.

Edward von Lõnguse "Kannahabe ja nõiakütt" Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna hoone juures Riigikohtu vastas

Territooriumi märgistamise ja muude otseste sotsiaalsete funktsioonide kõrval võib tänapäeva grafiti kanda ka poliitilist ja sotsiaalset sõnumit[2], mängida kunstiajalooliste viidetega ning olla sellisena lausa filosoofiline.

Viimastel aastakümnetel on n-ö ametliku kunstikorralduse suhtumine grafitisse muutunud ning grafiti on hakanud jõudma tunnustatud kunstiliikide hulka nii mujal maailmas kui ka Eestis. Nii korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali Stencibility, Tartu noore kunsti oksjonile on pandud tänavakunstnike Müra2000, MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse teoseid, ning originaalšabloone on ostnud Tartu kunstimuuseum.[3]

Grafiti Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tänavakunsti on üritatud erinevatel viisidel piirata ja reguleerida. Augsburgis, kus tänavakunst on muidu keelatud, on loodud üksikud alad, kus tänavakunst on lubatud. 2019. a mai.
 Pikemalt artiklis Grafiti Eestis

Eesti grafitikunsti esimeseks tegijaks peetakse Ülo Kiplet, kes suutis suure osa Tallinna ja Tartu linna seintest, plankudest ja isegi tänava äärekividest täis kirjutada oma manifesti "Haiguste ravi. Kontrollitud...". 2009. aastal ilmus "Haiguste ravi. Kontrollitud : raamat tänavakunstist" (ISBN 9789949186365), mis käsitleb Eesti tänavakunsti (koostajateks Tõnis Palkov, Uku Sepsivart ja Andres Siplane).

Eesti tänavakunsti iseloomustamisel on välja toodud, et Tallinnas tõuseb pigem esile lahtise käega tehtud kiire grafiti ja Tartus šabloonkunst, mis vajab tegemiseks rohkem aega.[1]

Üks Eesti tuntumaid tänavakunstnikke on Edward von Lõngus.

Tänavakunst Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2010. aastast korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali "Stencibility". 2013. aastal alustati Pärnus festivaliga "Sõnum seinal". 2017. aastal leidis aset "Mextonia" festival ning 2018. aastast on toimunud maakondades "Rural Urban Art" festival (2018. aastal Põlvamaal, 2019. aastal Jõgevamaal ja 2020. aastal Ida-Virumaal).

Tartu on tänavakunsti suhtes 2000. aastatel olnud tolereeriv[4] ja kasutanud selle teoseid ka linna reklaamimiseks,[5] see on kujunenud osaks linna identiteedist sarnaselt selliste linnadega nagu Bristol, Berliin ja Amsterdam.[6] Sallivat suhtumist on seostatud tänavakunstifestivaliga ning Edward von Lõngusega.[7]

Tartus võeti 2021. aastal kasutusele tänavakunstil põhinev rattaliiklust reguleeriv märk pärast seda, kui algsel märgil kujutatud inimese siluett tänavakunstniku poolt kassiks muudeti.[8]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Robert Hein: Tänavakunst Eestis: "Potentsiaali on tohutult, arenemisruumi veel piisavalt!" Õhtuleht, 13. august 2013
  2. Raimu Hanson "Tänavakunstnik narrib jokkijaid" Postimees, 23.04.2013 (vaadatud 24.03.2013)
  3. Raimu Hanson "Kodumaine tänavakunst hakkab murdeeast välja kasvama" Postimees, 23.04.2013 (vaadatud 24.03.2013)
  4. Õunapuu, Janet; Allik, Henry-Laur (22. september 2019). ""Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris Tallinna ja Tartu tänavakunsti eripära". ERR. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  5. "Video: Millal tänavakunst pole tänavakunst?". ajakiri.ut.ee. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  6. Rahman, Shameema Binte (17. jaanuar 2023). "How Tartu street art contributed to European Capital of Culture 2024 title". ERR. Vaadatud 9. veebruaril 2023.
  7. Õunapuu, Janet; Allik, Henry-Laur (22. september 2019). ""Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris Tallinna ja Tartu tänavakunsti eripära". ERR. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  8. "Suur jalutuskäik". Suur jalutuskäik. 29. juuni 2021. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]