Suzanne Valadon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Suzanne Valadon
Suzanne Valadon Photo.jpg
Sünninimi Marie-Clémentine Valadon
Sündinud 23. september 1865
Bessines-sur-Gartempe, Prantsusmaa
Surnud 7. aprill 1938
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik ja modell

Suzanne Valadon (23. september 1865 Bessines-sur-Gartempe, Haute-Vienne, Prantsusmaa7. aprill 1938 Pariis) oli prantsuse kunstnik. 1894. aastal sai temast esimene Rahvuslikku Kujutavate Kunstide Ühingusse (Société Nationale des Beaux-Arts) vastu võetud naiskunstnik.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Vallalise pesunaise tütrena sai temast viieteistkümneselt akrobaat tsirkuses, kuid aasta hiljem lõpetas trapetsilt kukkumine tema karjääri.

Vaatamata tema majanduslikule edule ja oma kunstisaavutuste eest saadud tunnustusele, varjutas tema kuulsust tema poja kuulsus. Poeg, kes sai nimeks Maurice Valadon, sündis aastal 1883, mil Suzanne oli 18 aastat vana. Hiljem kandis laps oma ema lähedase sõbra Miguel Utrillo y Morliuse, kes oli linnaelanike, poeomanike, tööliste ja Montmartre'i kunstnike poolt sagedasti külastatava kõrtsi Auberge du Clou omanik, perekonnanime. Kõrtsi keldris oli varjuteater, mille etenduste jaoks lõi Miguel ise dekoratsioonid ja lavakujunduse. Pärast seda, kui ema teda maalima õpetas ja talle nõu andma hakkas, sai Maurice'ist üks Montmartre'i tuntuimaid kunstnikke.

Vaba hingena kandis ta porganditest pihikut, pidas oma stuudios kitse, et see "sööks ära ta halvad joonistused" ning söötis oma "headest katoliiklastest" kassidele reedeti kala asemel kaaviari.

Erik Satie portree (1893)

Suzanne Valadoni teoste hulgast leiab ka helilooja Erik Satie portree. Neil oli 1893. aastal pool aastat kestnud suhe ja rabatud Satie tegi talle pärast esimest ühiselt veedetud ööd ka abieluettepaneku. Satie jaoks oli suhtest Valadoniga tekkinud lähedus ainus sedasorti kogemus tema elus ning pärast seda, kui Valadon ta maha jättis, ütles Satie: "ei midagi muud kui jäine üksindus, mis täidab pea tühjuse ja südame kurbusega". Satie heliteos "Vexations" arvatakse olevat lahkuminekujärgse kurbuse tulemus.

1896. aastal abiellus Valadon börsimaakleri Paul Moussis'ga ja see võimaldas Valadonil täiskohaga kunstnikuks hakata, kuid abielu lõppes 1909. aastal, mil Valadon jättis ta maha endast poole noorema kunstniku André Utteri pärast. Nad abiellusid 1914. aastal ning Utter korraldas nii Valadoni kui ka tema poja Maurice Utrillo karjääri.[1] Valadon ja Utter eksponeerisid sageli töid ühiselt kuni abielu lahutamiseni 1934. aastal.[1]

Suzanne Valadon suri 7. aprillil 1938 72 aasta vanusena insuldi tulemusena ja maeti Pariisi Saint-Oueni surnuaeda (Cimetière de Saint-Ouen). Tema matustel käinute seas olid ka ta sõbrad ja kolleegid André Derain, Pablo Picasso ja Georges Braque.

Auguste Renoir. "Tütarlaps juukseid punumas" (1885)
Auguste Renoir. "Suured suplejad" (1884–87)

Modell[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstihuvi tõttu sai Valadoni elu keskpunktiks Pariisi Montmartre'i linnaosa. Seal töötas ta esialgu mitme kunstniku modellina, vaadeldes nende tehnikaid ja neist õppides. Seejärel sai juba temast endastki maalikunstnik.[2]

Ta töötas modellina Henri de Toulouse-Lautreci (kes andis talle ka maalitunde), Pierre-Auguste Renoir' ja Pierre-Cécile Puvis de Chavannes'i heaks ning on teada, et ta oli kõigi kolme armuke.

Esialgu esines ta varjunime all Marie. Toulouse-Latrec andis talle uue nime Suzanne, sest neiu meenutas talle piiblitegelast Susannat. Valadon ja Toulouse-Latrec olid suhtes kaks aastat, Valadon soovis mehega abielluda ja kui nende suhe 1888 lõppes, proovis end koguni tappa.

Üks tuntuimaid teoseid, mille jaoks Valadon poseeris, on aastatest 188283 pärinev Renoir' maal "Tants Bougivalis". Samal aastal poseeris ta teiselgi Renoir' tantsumaalil "Tants linnas".[3] 1885 kujutas Renoir teda maalil "Tütarlaps juukseid punumas".

Suzanne Valadon poseeris ka Renoir' maalile "Suured suplejad", mis valmis 188487. Valadon on esiplaanil istuv naine. Renoir pidas seda oma parimaks teoseks ja kui kriitika sellesse leigelt suhtus, ei valmistanud ta enam iial nii suurte mõõtmetega maali.

Valadon oli koos oma kunstnikest kaaslastega sage külaline Pariisi baarides ja kõrtsides ning just teda on kujutatud Toulouse-Lautreci õlimaalil "Pohmell" (u 1888).[4]

Autoportree (1883)
"Aktid" (1919)
Kunstnik Maurice utrillo portree (1921)

Kunstnik[muuda | muuda lähteteksti]

Suzanne Valadon ei saanud formaalset kunstiharidust. Ta oli osalt iseõppija, kuid teda õpetasid ka kunstnikud, kellele ta poseeris.

1890. aastate alguses sai ta sõbraks Edgar Degas'ga, kellele avaldasid muljet tema julge joonega joonistused ja peened maalid. Degas oli esimene, kes hakkas tema teoseid ostma, ja kannustas tema püüdlusi. Valadon jäi üheks Degas' lähimaks sõbraks kuni viimase surmani 1917. aastal.

Valadon maalis natüürmorte, portreesid, lilli ja maastikke. Tema teosed on hinnatud tugeva kompositsiooni ja erksate värvide poolest. Tüüpilised on eredad taustad ja selged piirjooned. Siiski tõid talle kõige rohkem tuntust naistest tehtud aktimaalid – suuresti seetõttu, et 19. sajandil oli ebatavaline, et ühe naiskunstniku peamine ainestik on naisaktid.[5] Perfektsionistina töötas ta mõne oma õlimaali kallal kuni 13 aastat, enne kui neid näitas. Lisaks töötas ta pastellidega.

Tema joonistused on valminud põhiliselt perioodil 1883–93, edaspidi ta pigem maalis. Tema esimene teadaolev naisaktimaal valmis 1892. Tema maalid on vähem idealiseeritud kui tema kaasaegsete postimpressionistidest meeskunstnike teosed. Valadon oli üks esimesi, kes kujutas meest naise igatsuse objektina, mitte vastupidi nagu tavaliselt. Modellidena kasutas ta peamiselt oma lähedasi, eriti poega ja ema. Ta maalis ka mitmel autoportreel end alasti ja neist viimastel kujutas ta salgamata oma vananevat keha.

1890. aastate alguses said teoks tema teoste esimesed näitused, mis koosnesid peamiselt portreedest. Oma teoseid näitas ta regulaarselt Pariisi galeriis Galerie Bernheim-Jeune.[6] Tema hilisemad maalid, näiteks 1923. aastast pärinev "Sinine tuba", olid erksamate värvidega ning demonstreerisid uut rõhuasetust dekoratiivsetele taustadele ja mustritele.[7]

Valadon pärines töölisklassi seast ja see mõjutas tema teoste stiili. Inimesed tema maalidel ei ole seksualiseeritud, isegi kui nad on alasti. Nad on kujutatud rohmakate julgete joontega ja mõnikord on nende poosid bioloogiliselt võimatud. Näiteks tema kaasaegsed naiskunstnikud Berthe Morisot ja Mary Cassatt pärinesid kõrgemast keskklassist ja nende looming väljendas kodanlikku esteetikat. Valadoni maalid ei olnud seda tüüpi, mida rikas kaupmees ostaks ja uhkusega külalistele näitaks.

Elu jooksul valmis Valadonil 273 joonistust, 478 maali ja 31 oforti, kui mitte arvestada hävinud teoseid. Valadon ei esinda mingit kindlat stiili, kuigi sümbolistlik ja postimpressionistlik eetika on tema loomingus selgelt näha.

Ta oli kunstnikuna üsna tuntud, eriti elu lõpupoole, ja tema teoseid on mainekates muuseumides. Tänapäeval saab mõnd tema teost näha Pariisis Pompidou keskuses, Grenoble'i Muuseumis ja New Yorgis Metropolitani muuseumis.

Romaanid ja näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2001 ilmus tema elul põhinev Elaine Todd Koreni romaan "Armastuse ja kunsti Suzanne" ("Suzanne: of Love and Art").[8] Varem oli ilmunud Sarah Baylise romaan "Utrillo ema" ("Utrillo's Mother"), mis ilmus algul Inglismaal ja seejärel Ameerika Ühendriikides. Suurbritannia näitekirjaniku Timberlake Wertenbakeri 2009. aasta näidend "Joon" ("The Line") räägib Valadoni ja Degas' suhetest.

Austusavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Tema auks on nime saanud nii üks asteroid (6937 Valadon) kui ka kraater Veenusel.

Montmartre'i köisraudtee alguses olev väike väljak kannab tema järgi nime Place Suzanne Valadon. Köisraudtee ülemisest otsast 50 meetri kaugusel ida poole on tema poja järgi nimetatud Maurice Utrillo trepp.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Jimenez, Jill Berk (2001). "Dictionary of Artist's Models". London: Routledge. lk 529. 
  2. "Suzanne Valadon". "National Museum of Women in the Arts". Vaadatud 20.12.2012. 
  3. Smee, Sebastian. ""At MFA, dancing the night away in the arms of Renoir"". The Boston Globe. Vaadatud 10.04.2013. 
  4. "Henri de Toulouse-Lautrec". Harvard Art Museums. Vaadatud 20.12.2012. 
  5. Betterton, Rosemary (Kevad 1985). ""How Do Women Look? The Female Nude in the Work of Suzanne Valadon"". Feminist Review 19: 3–24 [4]. 
  6. "Suzanne Valadon". "Brooklyn Museum of Art". Vaadatud 20.12.2012. 
  7. "Suzanne Valadon". Museum of Modern Art. Vaadatud 07.03.2013. 
  8. SuzanneValadon

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]