Aed-harakputk: erinevus redaktsioonide vahel
P Pywikibot 3.0-dev |
Kasutaja CommonsDelinker asendas pildi Anthriscus_cerefolium_Kervel_plant.jpg pildiga [[Pilt:Myrrhis_odorata,_Roomse_kervel_plant.jpg|Myrrhis_odorata,_Roomse_kervel_plant.jpg |
||
| 5. rida: | 5. rida: | ||
| seisundi_süsteem = |
| seisundi_süsteem = |
||
| seisundi_ref = |
| seisundi_ref = |
||
| pilt = |
| pilt = Myrrhis odorata, Roomse kervel plant.jpg |
||
| pildi_seletus = |
| pildi_seletus = |
||
| pildi_laius = 250 px |
| pildi_laius = 250 px |
||
Redaktsioon: 18. juuni 2020, kell 10:38
| Aed-harakputk | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Sarikalaadsed Apiales |
| Sugukond |
Sarikalised Apiaceae |
| Perekond |
Harakputk Anthriscus |
| Liik |
Aed-harakputk |
| Binaarne nimetus | |
|
Anthriscus cerefolium | |
Aed-harakputk (Anthriscus cerefolium) on sarikaliste sugukonna harakputke perekonda kuuluv ühe- või kaheaastane rohttaim.
Kirjeldus
Aed-harakputke vars on 30–60 cm kõrge, püstine ja harunev. Varred harunevad juba alusel. Õrnad, üldkujult kolmnurksed liitlehed mitmekordselt sulgjad, võivad olla pisut karvased. Väikesed, valged, ilmetud õied on koondunud sarikõisikutesse. Õitseb juunis-juulis. Vili koosneb kahest piklikust seemnest.
Kasvatamine
Kuigi aed-harakputk on algselt siledalehine taim, on aretatud ka käharalehiseid sorte.
Mulla suhtes on aed-harakputk leplik. Ideaalne on aga kerge, õhurikas ja niiskust säilitav muld. Tasakaalust väljas olevate kasvutingimuste puhul muutuvad muidu helerohelised lehed kiiresti punakaks, valgeks või kollaseks. Sellised lehed kasutamiseks ei sobi.
Seemned tuleb külvata esimesel võimalusel alates märtsist. Iga paari nädala järel tuleb teha järelkülvid, see tagab värskete taimede pideva olemasolu (külvata vähemalt 3–4 korda suve jooksul). Viimane külv võiks olla septembris, et juba järgmise aasta märtsis saaks teda taas koristada.
Seemned vajavad idanemiseks valgust ning seetõttu tuleks nad vaid kergelt mullaga katta. Aed-harakputk on lühikese kasvueaga – külvist koristuseni kulub kõigest 1–1,5 kuud.
Kasutamine
Välimuselt meenutab aed-harakputk siledalehist peterselli, magusavõitu kerget maitset võiks võrrelda peterselli ja aniisi peene seguga. Taimele annab tema aromaatsuse eeterlik õli, mis koosneb paljudest komponentidest, sealhulgas metüülhavikool ja anetool, mis vastutab aniisimaitse eest.
Aed-harakputke kasutatakse peamiselt Kesk- ja Lääne-Euroopas, eriti austatakse teda prantsuse köögis.
Aed-harakputk kuulub koos estragoni, tüümiani ja peterselliga ka klassikalise viiest ürdist koosneva prantsuse maitsekomplekti fines herbes koosseisu. Sageli lisatakse värsket aed-harakputke bouquet garni ja kuivatatud aed-harakputke herbes de Provence'i koostisse.
Paljud teised köögid aga eelistavad talle peterselli tugevamat aroomi, kuigi aed-harakputke maitse on õrnem ja peenem.
Aed-harakputke võib kasutada köögivilja- ja hakkliharoogades, salatites, kalaroogades, samuti suppidele riputatult ja maitsestatud võisegudes. Koos vähese murulaugu ja hakitud estragoniga moodustab ta hõrgu koosluse omlettides. Aed-harakputke võib kasutada ka kastmetes, kuid see tuleb kastmele lisada viimasel hetkel, nagu petersellgi, sest keetmisel kaotab aed-harakputk oma meeldiva aroomi. Sageli kasutatakse aed-harakputke ka maitseäädikates.
Doseerimisel tuleks olla pigem kitsi kui helde, et harakputk ei hakkaks liialt domineerima. Võimaluse korral tuleks eelistada värsket ürti, sest kuivatatud ürdi maitseomadused on tunduvalt nõrgemad. Kõige intensiivsema aroomiga on enne taime õitsemist korjatud ürt.
Kuigi enamasti kasvatatakse harakputke tema lehtede pärast, on ka taime juur söödav ning seda hinnati väga Vana-Kreekas ja -Roomas.
Asendamine
Asendajateks sobivad mesiputk või petersell + estragon või apteegitilli lehed + petersell või fines herbes (see maitseainesegu sisaldab tavaliselt aed-harakputke, peterselli, murulauku ja estragoni) või peterselli + tilli või estragoni (sarnaselt aed-harakputkega sobib see äädikate maitsestamiseks) või murulauku (eriti munaroogades) või kuivatatud tilli (hea äädikate maitsestamisel).
Säilitamine
Harakputk on parim värskena. Talvevarudeks kuivatamine on üsna mõttetu, sest taim kaotab kuivatamisel suurema osa aroomist. Kui seda aga siiski tehakse, tuleks ürti säilitada mitmekordselt pakituna õhu- ja niiskuskindlalt suletud paberkotis. Kuivatamisele võiks eelistada külmutamist, kuigi ka seeläbi kaotab taim palju oma maitseomadustest.
Raviomadused
Harakputke lehtedes leidub rohkesti C-vitamiini, karoteeni, rauda ja magneesiumi.
Loodusravis kasutatakse harakputke tänu tema suurele C-vitamiini-sisaldusele kevadise vitamiinivaeguse korvamiseks. Organismi puhastava ja ainevahetust kiirendava toime tõttu on aed-harakputk leidnud traditsiooniliselt kasutamist ka pärast paastu.
Taimeteena parandab aed-harakputk seedimist, tõstab söögiisu ja leevendab vere vedeldajana vereringehäireid.
Ajalugu
Aed-harakputk arvatakse pärinevat Kesk- ja Lõuna-Euroopast, ka Lõuna-Venemaalt ja Aasia lääneosast.
Harakputke tunti hästi juba antiikajal. Sellest ajast on pärit ka tema kreekakeelne nimi chairephyllon (kreeka keeles chairein 'rõõmustama' ja phyllon 'leht'). Ladina nimi cerefolium on tulnud põllutööjumalanna Cerese nimest ja sõnast folium 'leht'.
Keskajal kasvatati aed-harakputke laialdaselt kloostriaedades ja kasutati oskuslikult toitude maitsestamiseks.
Vaata ka
Välislingid
- Aed-harakputk andmebaasis eElurikkus
