Karl Vaino: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Jaanus123 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
11. rida: 11. rida:
| erakond = [[NLKP]] (1947)
| erakond = [[NLKP]] (1947)
| amet = [[EKP Keskkomitee]] [[EKP Keskkomitee esimene sekretär|esimene sekretär]]
| amet = [[EKP Keskkomitee]] [[EKP Keskkomitee esimene sekretär|esimene sekretär]]
| haridus =
| haridus =Tomski 3. Keskkool
| õppeasutus = Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut
| õppeasutus = Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut
| eriala = insener-energeetik
| eriala = insener-energeetik

Redaktsioon: 26. veebruar 2019, kell 16:12

Karl Vaino
Sünniaeg 28. mai 1923 (100-aastane)
Sünnikoht Tomsk, NSV Liit
Erakond NLKP (1947)
Amet EKP Keskkomitee esimene sekretär
Haridus Tomski 3. Keskkool
Õppeasutus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut
Eriala insener-energeetik

Karl Vaino (venepäraselt Karl Genrihhovitš Vaino, Карл Генрихович Вайно; sündinud 28. mail 1923 Tomskis NSV Liidus) on endine Eesti NSV parteitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär. Teda peetakse 1980. aastate Eesti venestamispoliitika võrdkujuks.

Elukäik

Karl Vaino isa Genrihh (Heinrich)[1] (1889–1965) oli siirdunud Venemaale 1918. aastal, ema Lidia Savi pere oli Siberisse saabunud 20. sajandi algul. Mõlemad olid kommunistid, partei liikmed. Karl Vainost sai kommunistliku partei liige 1947. aastal[2].

Vaino noorusaastad möödusid Siberis, suuremalt jaolt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, asus ta õppima Novosibirski Raudteetranspordi Sõjainseneride Instituuti, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas inseneri-energeetikuna. Pärast NLKP-sse astumist saadeti ta kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. Pärast Eestisse asumist töötas Vaino 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini Tapa veduridepoos tehnikuna, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnikuna ning Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülemana.

Tegevus EK(b)P Keskkomitees

1949. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud Aleksei Müürisepp K. Vaino tööle EKP Keskkomiteesse. 1952. aastal sai K. Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhatama EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda.

Aastatel 1957–1960 oli K. Vaino Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär, kes tegeles tööstuse küsimustega, ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast 26. juulil 1978 sai EKP Keskkomitee I sekretär[3].

Vaino on Venemaa eestlane, kõneles aktsendiga ja väga halvasti eesti keelt. Oma venemeelsusega oli ta 1978. aastal Moskva jaoks sobiv kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. Liialt vabameelseks peetud Johannes Käbin sunniti oma kohast loobuma ja talle anti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koht.

Tegevus EKP KK I sekretärina

EKP KK büroo juhina tegutses Vaino NLKP Keskkomitee truu käsutäitjana, suhtus üleolevalt eesti keelde ja kultuuri, mistõttu tema maine eestlaste silmis oli algusest peale kehv.

Avalikke kõnesid pidas ta enamasti vene keeles. Üks Vaino väheseid eestikeelseid avalikke sõnavõtte toimus septembris 1982, kui ta Tartu ülikooli 350. aastapäeva puhul kõva vene aktsendiga esinedes andis üle riiklikke autasusid TRÜ töötajatele, teiste seas autasustas ta siis rektor Arnold Koopi sotsialistliku töö kangelase kuldtähega.[viide?]

1988. aasta laulev revolutsioon

1988. aasta esimesel poolel lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis K. Vaino, teiste liidriks kujunes aga suvel Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Et K. Vainot peeti juba ka Moskvas liialt vanameelseks, siis kaotaski ta oma koha Väljasele. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte kõik olulisemad ametikohad ning hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest.

Pärast seda, kui Karl Vaino oli 16. juunil 1988 EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 19881990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige. Sellest ajast on ta riikliku tähtsusega personaalpensionär.

Perekond

Karl Vaino poeg Eduard Vaino (1949) on alates 2008. aastast kontserni AvtoVAZ asepresident korporatiivse arengu alal.

Karl Vaino pojapoeg Anton Vaino (1972) on Venemaa diplomaat ja riigiametnik, Venemaa presidendi Vladimir Putini üks lähikondlasi, alates 12. augustist 2016 Venemaa Föderatsiooni Presidendi Administratsiooni (Администрация Президента Российской Федерации) juht.[4]

Teosed

  • "Kaalukas panus" (1971)
  • "Nõukogude Eesti eile, täna ja homme" (1980)

Viited

  1. Viktoria Ladõnskaja, Vainode klann õitseb Putini Venemaal edasi, Eesti Ekspress, 29. mai 2008
  2. Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk 35.
  3. "EKP KK esimene sekretär Karl Genrihovitš Vaino: elukäik ja vaated." – Raamatus: Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk 35.
  4. Åslund, Anders (12. august 2016). "Dismissal of Putin's Top Aide Reveals Rifts in Kremlin Security Services". www.atlanticcouncil.org (inglise). Atlantic Council. Vaadatud 16. augustil 2016.

Kirjandus

Välislingid

Eelnev
Johannes Käbin
EKP Keskkomitee esimene sekretär
19781988
Järgnev
Vaino Väljas