Venemaa Keisririik

Pоссійская Имперія
Venemaa Keisririik

Lipp Vapp (1883)
Venemaa, 1866
Riigikeel	Vene
Riigikirik	Vene Õigeusu Kirik
Pealinn	Sankt Peterburg (1721–1728) Moskva (1728–1730) Sankt Petersburg (1730–1914) Petrograd (1914–1918)
Riigipea	Venemaa keiser: Peeter I (esimene; 1721 – 1725) Mihhail II (viimane; 15. märts (vkj 2. märts) 1917)
Seadusandlik võim	Venemaa keiser Venemaa Keisririigi Riigiduuma
Iseseisvus	22. oktoober (vkj 11. oktoober) 1721 – 15. märts (vkj 2. märts) 1917
Pindala	21 799 825 km² (1916)
Rahvaarv	18 153 7800 (1916)
Rahaühik	Rubla
Riigihümn	Боже, Царя храни

Venemaa Keisririik (vene keeles Россійская Имперія, praeguses kirjaviisis Российская империя) oli ajavahemikul 1721 kuni 1917 Euroopas ja Aasias paiknenud riik, mille eellaseks oli Moskva tsaaririik ja järglaseks 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusena 1/14. septembril 1917 välja kuulutatud demokraatlik Venemaa Vabariik.

Territoorium

20. sajandi alguses võiks Venemaa Keisririigi hiigelterritooriumi jagada tinglikult suuremateks piirkondadeks: nn. Suur-Vene (Velikorossija) alad – impeeriumi keskne territoorium ehk sisekubermangud, kokku 29 kubermangu Venemaa Euroopa osas. Läänest liitusid selle alaga 15 nn Lääne- ja Balti kubermangu. Kokku moodustasid need 44 kubermangu omamoodi metropoli. Idast liitusid nendega 10 Siberi ja Kaug-Ida kubermangu ning Lõunast 3 Põhja-Kaukaasia kubermangu. Ülejäänud piirkonnad olid ääraladeks, kus elas palju erinevaid rahvusi ja millede poliitiline staatus oli ka väga erinev (Poola Suurvürstiriik ja Soome Suurvürstiriik).

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Riik

Riigikord ja juhtimine

Venemaa Keisririigi valitsejaks oli keiser, keisritiitli kandjaks oli alates 1721. aastast Romanovite dünastia esindaja.

 Pikemalt artiklis Venemaa keiser

 Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi Ministrite Komitee (1864–1906);

 Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi Ministrite Nõukogu (1905–1917)

Venemaa keisririigi riigivalitsusvormiks oli absoluutne monarhia, mille valitseja oli Venemaa keiser, kes oli kõrgeim seadusandlik ja kohtuvõim, ja keda riigivalitsemisel vastavalt monarhi korraldusete abistasid ning viisid ellu isevalitseja otsuseid ja korraldusi Tema Keiserliku Majesteedi Isiklik Kantselei, Venemaa keisririigi Valitsev Senat, Püha Sinod, Venemaa keisririigi Riiginõukogu, Venemaa keisririigi Ministrite Komitee; Venemaa keisririigi Ministrite Nõukogu ning keisri poolt määratud ministrite poolt juhitavad ministeeriumid.

Välisministeerium Siseministeerium Maahariduse- ja Riigivaraministeerium

Sõjaministeerium Mereministeerium Posti- ja Telegraafiministeerium

Justiitsministeerium Rahandusministeerium Kaubandus- ja Tööstusministeerium

Rahvaharidusministeerium Keiserlik Õukonnaministeerium

• Venemaa Keisririigi Politseiministeerium (1810–1819);
• Venemaa Keisririigi Kaubandusministeerium (1802–1810);

Pärast 1905. aastal toimunud massilisi rahutusi võttis viimane Venemaa keiser Nikolai II vastu 17. oktoobri manifesti, millega andis Venemaa elanikkonnale esmased poliitilised vabadused ning õiguse valida esindajatekogu – Venemaa keisririigi Riigiduuma, mis tegutses aastail 1906– 1917.

6. oktoobril 1917. aastal, faktiliselt aga juba 25. veebruaril 1917. aastal aeti Riigiduuma Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei bolševike tiiva esindajatest moodustatud Petrogradi Nõukogu poolt laiali.

Ühiskonnakorraldus

Venemaa keisririigi aluseks oli Venemaa keisri kui isevalitseja ilmalik ja vaimulik võim, keiser oli kõrgeim seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim.

Riigivalitsemises toetus keiser aadelkonnale ning bürokraatlikule ametnikkonnale, kelle olu reguleeris 1722. aastal keiser Peeter I poolt kinnitatud Teenistusastmete tabel; Peeter III poolt aadelkonnale 1762. aastal antud "Manifest aadli vabadusest" ja Katariina II poolt 1785. aastal antud "Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest"; kohaliku omavalitsuse olu reguleeris 1785. aastal Katariina II poolt välja antud 1785. aasta linnaseadus ehk "Armukiri linnadele", millega määratleti linnad, kui iseseisvad omavalitsuslikud administratiivsed üksused. Ainsad õigusteta elanikud olid kuni 1861. aastani, millal Venemaal likvideeriti talupoegade isiklik pärisorjus - talupojad.

Seisused Venemaal

Keisririigi eksistentsi jooksul toimusid muutused keisririigi elankikkonna seisuste jaotuses, kuid põhiseisused olid: aadel (дворяне), vaimulikud, linnakodanikud, (межане) ja maaelanikud. 1897. aastal toimunud rahvaloenduse ajal aga oli juba 12 elanikkonna seisuste klassifikatsiooni: Pärilik aadel, Isiklik aadel, Pärilik aukodanik, Isiklik aukodanik, Vaimulik, Kaupmees, Talupoeg, Kasakas, Erusoldat Niokolai I ajast, Väikekodanlane, Võõras, Soomlane.

Rahvad ja usundid

Venemaa keisririik oli oma arengu lõpuajastul mitmerahvuseline ja suhteliselt ususalliv riik: elanikkonnast moodustasid 98% venelased, ukrainlased, rumeenlased, kreeklased, komid, mordvalased, tšuvašsid ja jakuudid, kes olid vene õigeusku ja Kreeka-katoliku kirikusse kuuluvad õigeusklikud; kasahhid, usbekid, kirgiisid, tadžikid, tšetšeenid ja dagestanlased – moslemid; rohkem kui 98% poolakaid ja leedulasi – katoliiklased; soomlased, rootslased ning suur osa eestlasi ja lätlasi– luterisuslised ja üle 96% kalmõkke – lamaistid.

Venemaal elavad sakslased oli aga jagunenud usutunnistuselt (analoogselt Saksamaaga), neist oli 13,5% katoliiklasi ülejäänud luteri usku või üle läinud vene õigeusku; valgevenelaste seas oli 18% kreeka uniaadikiriku liikmeid; lätlaste seas oli 18% katoliiklasi, 4,5% – vene õigeusklikke, õlejäänud olid luteriusulised; eestlaste seas oli 13,2% vene õigeusklikke, ülejäänud luteriusulised; 6–7% volga tatarlasi ja 24,6% tšerkesse olid õigeusklikud, ülejäänud aga islamiusulised.

Kirjandus

Tuletorne Venemaal keisririigi ajal

• Christoph von Schmidt genannt Phiseldeck: Materialien zu der Russischen Geschichte seit dem Tode Kaisers Peter des Grossen, Erster Theil 1725–1730, Riga: bey Hartknoch, 1777 Google Books
• Christoph von Schmidt genannt Phiseldeck: Materialien zu der Russischen Geschichte seit dem Tode Kaisers Peter des Grossen, Zweiter Theil 1730–1741, Riga: bey Hartknoch, 1784 Google Books
• Erik Amburger: Geschichte der Behördenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917, Leiden: Brill, 1966 Google Books

Eelnev Moskva Tsaaririik

Venemaa Keisririik

Järgnev Venemaa Vabariik

Välislingid

• История Российской Империи