Édouard Manet

Mitte segi ajada Claude Monet'ga

---

Édouard Manet
Sünninimi	Édouard Manet
Sündinud	23. jaanuar 1832 Pariis
Surnud	30. aprill 1883 (51-aastaselt) Pariis
Rahvus	prantslane
Tegevusala	maal, graafika
Kunstivool	realism, impressionism
Tuntud teoseid	"Eine murul", "Olympia", "Baar Folies-Bergère'is"

Édouard Manet (23. jaanuar 1832 Pariis – 30. aprill 1883 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik, moodsa maalikunsti teerajaja.

Manet looming mõjutas tervet rida noori kunstnikke ning tal oli otsustav roll impressionismi arengus. Kunstnikul olid selle suuna esindajatega küll sõbralikud suhted, ent ta ei kuulunud otseselt nende hulka.

Édouard Manet' tuntuimad teosed on "Kontsert Tuileries' aias", "Eine murul", "Olympia" ja "Baar Folies-Bergère'is".

Perekond ja haridus

Manet sündis jõukasse ja heade sidemetega perekonda. Tema ema Eugénie-Desirée, sündinud Fournier, oli pärastise Rootsi kuninga Karl XIV Johani ristitütar. Isa Auguste Manet oli kohtunik ja ootas, et ka Édouard teeks karjääri õigusteaduses. Édouard onu Charles Fournier aga julgustas poissi kunstiga tegelema ja viis teda sageli Louvre'isse.

1841 astus Manet keskkooli ning läks 1845. aastal jällegi onu nõuandel joonistamiskursustele. Seal kohtus ta Antonin Proustiga, kellest sai hiljem Prantsusmaa kunstiminister ja Manet' eluaegne sõber. Isa soovitusel sõitis Manet 1848 õppelaeval Rio de Janeirosse, kuid mereväkke tal asutada ei õnnestunud, sest kukkus kahtedel katsetel läbi. Pärast seda isa leebus ja lubas pojal jätkata kunstiõpinguid.

Pärast oma isa Auguste'i surma 1862 abiellus Manet 1863. aastal Suzanne Leenhoffiga, isa palgatud klaveriõpetajaga. On võimalik, et Suzanne oli nii Édouard Manet' kui ka tema isa armuke. 1852 oli Suzanne sünnitanud vallaslapse, kes sai nimeks Leon Koella Leenhoff. Tema isaks on peetud nii Auguste kui Édouard Manet'd. Édouard kujutas väikest Leoni mitmel oma maalil.

Loomingu algusaastad ja mõjutajad

1850–1856 õppis Manet akadeemilist maalilaadi viljelenud kunstnik Thomas Couture'i juures ning harjutas kätt Louvre'is vanade meistrite töid kopeerides. 1853–56 reisis ta Saksamaal, Itaalias ja Hollandis ning sai mõjutusi Frans Halsilt, Diego Velázquezelt ja Francisco de Goyalt. 1856 asutas Manet oma stuudio. Tema selle aja maale iseloomustavad lahtised pintslitõmbed, üksikasjade lihtsustamine ja üleminekutoonide vältimine. Tema selle aja loomingut iseloomustab realism. Ta maalis kaasajale omaseid teemasid: kerjuseid, lauljaid, mustlasi, inimesi kohvikutes ja härjavõitlusi. Religioosseid, mütoloogilisi ja ajaloolisi teemasid kasutas ta vähe, kuid siiski valmisid tal "Pilgatud Kristus" ja "Kristus inglitega".

Manet' rohmakas maalimisstiil ja tema tööde fotole omane valgustus olid omal ajal uudsed. Need eristusid selgelt renessansiajastu töödest, mida Manet hästi tundis, sageli kopeerinud oli ja inspiratsiooniallikana kasutas. Tema töid peetakse varamodernistlikeks. Päris modernismist eristab teda figuuride mustade piirjoonte kasutamine.

Manet' elu jooksul arvasid kunstikriitikud temast üldiselt halvasti. Ametlik tunnustus saabus alles elu lõpuaastatel. Kuid siiski oli Manet'l kogu oma kunstnikukarjääri jooksul palju poolehoidjaid. Nende hulka kuulus Émile Zola, kes teda avalikult ajakirjanduses toetas, ning Stéphane Mallarmé ja Charles Baudelaire, kes innustasid teda kujutama elu niisugusena, nagu see on, ja seda mitte ilustama. Manet omakorda maalis igaüht neist.

Manet tundis impressioniste hästi ning tema sõprade hulka kuulusid Edgar Degas, Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Paul Cézanne ja Camille Pisarro. Nendega tutvus ta kunstniku Berthe Morisot' kaudu, kes 1874 abiellus Édouard Manet' noorema venna Eugéne'iga.

Manet mõjutas oluliselt impressionismi, aga ta ei osalenud impressionistide näitustel. Selle asemel eelistas ta saata oma maale Pariisi Salongi ja kutsus ka teisi impressioniste üles sama tegema, mitte ametlikku tunnustust täielikult hülgama ja üksnes omaenese näitusi korraldama. Sellegipoolest korraldas ka Manet isikunäitusi, kui teda ametlikele ülevaatenäitustele ei lubatud. Näiteks 1867. aasta maailmanäitusel pani Manet välja 50 maali isiklikus paviljonis. Impressionistid mõjutasid omakorda Manet'd. Elu lõpupoole hakkas ta kasutama heledamaid värve, kuid kasutas kuni surmani ka musta, mida impressionistid üldiselt ei teinud. Teine impressionistidele omane joon oli otse natuurist maalimine, ka Manet maalis küllaltki palju vabas õhus, kuid ei loobunud kunagi lõplikult stuudiomaalist.

Kontsert Tuileries' aias (1862)

Manet' ainus õpilane oli Eva Gonzalés (1849–1883).

Eine murul (1863)

"Kontsert Tuileries' aias"

1860-1862 valmis tal maal "Kontsert Tuileries' aias". See on inspireeritud Halsist ja Velázquezest. Manet kujutas sellel oma sõpru, kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid, ning lisas teiste sekka autoportree. Maali õhustik kajastab seda, millisena Tuileries' aed välja nägi, ning võib ette kujutada koosviibimise juurde kuuluvat muusikat ja vestlust.

"Eine murul"

1863 valmis Manet'l teos "Eine murul". Pariisi Salong lükkas selle maali tagasi. Sel aastal oli Salong lükanud tagasi üle 4000 teose, mistõttu asutas keiser Napoleon III Salon des Refusé (Tagasilükatute salongi), et rahvas saaks ise otsustada, kas Salongi valiti ikka õiged teosed. Sellel näitusel oli väljas ka ka "Eine murul".

Maalil on kujutatud täisriietuses mehed ja alasti naine. Need on Manet' vend Eugéne, naisevend Ferdinand Leenhoff ja Manet' lemmikmodell Victorine Meurent. Teos on maalitud katkestatud visandlike pintslitõmmetega. Just uuenduslik maalimislaad on see, mis eristab Manet'd Gustave Courbet'st. Maali kompositsioon annab tunnistust sellest, kui hästi oli Manet tuttav vanade meistrite töödega. Sarnast stseeni, alasti naine riietatud mehe (meeste) seltskonnas, on kujutanud nii Giorgione oma maalil "Kontsert looduses" kui Tizian teosel "Torm". Kolme figuuri poos on sarnane Marcantonio Raimondi gravüürile Raffaeli teosest "Parise otsus", mis pärineb eelmistega samast ajast, 16. sajandi algusest.

"Olympia"

Olympia (1863)

Samal aastal valmis Manet'l teos "Olympia". Sellel on kujutatud alasti naine, kes lamab voodil ja vaatab otse vaataja poole. Modelliks oli jällegi Victorine Meurent. "Olympia" meenutab Tiziani maali "Urbino Venus" ja Goya maali "Alasti Maja", kuid erineb neist mitmeski olulises aspektis.

Seda maali esitleti Pariisi Salongis 1865 ja see tekitas üldsuses suurt pahameelt, kuna mitmed maalil kujutatud detailid viitasid sellele, et kujutatud on kõrgema klassi prostituuti. Prostituutide kujutamist, vähemalt mitte sellises poosis, ei peetud tol ajal sündsaks. Antonin Prousti sõnul takistasid üksnes näituse administratsiooni ettevaatusabinõud pahaseid vaatajaid maali lõhki rebimast. Paljud noorema põlvkonna kunstnikud, Gustave Courbet, Paul Cézanne, Claude Monet ja hiljem Paul Gauguin, pidasid maali õnnestunuks.

Küps looming

Võiduajamine Longchampis (1864)

Tavaliselt kujutas Manet oma maalidel kesk- ja kõrgklassi inimesi oma sotsiaalses keskkonnas, kuid tegi seda ikka pisut omamoodi. Maal "Maskiball ooperis" kujutab ta elavat rahvahulka pidu nautimas, mehi kõrgete kübarate ja pikkade mustade ülikondadega, kes vestlevad maske kandvate ja kostümeeritud naistega. Modellidena on Manet siin kasutanud oma sõpru. Maal "Võiduajamine Longchampis" kujutab hobuste võiduajamist ebatavalise nurga alt: hobused tormavad otse vaataja poole.

Manet ei kasutanud ajaloolist ainest, kuid mõnedki tema kaasaegseid sündmusi kujutavad maalid mõjuvad tänapäeval ajaloolistena. Nende hulka kuuluvad sõjamaalid. Esimene sellistest töödest oli 1864 valminud "Kearsarge'i ja Alabama lahing", mis toimus USA kodusõja raames Prantsusmaa ranniku lähedal merel ja mida Manet võib-olla isegi oma silmaga nägi.

1867–1869 maalis Manet kolm maali pealkirjaga "Keiser Maximiliani hukkamine". See teema oli Manet' jaoks oluline, mida võib näha nii sellest, et ta tegi maalist mitu versiooni, kui ka sellest, et need olid suhteliselt suuremõõtmelised maalid. Teostel kujutatakse Napoleon III toel Mehhiko keisriks saanud Habsburgide soost Maximiliano mahalaskmist. Kaasaegse vaataja mõtted võis taoline teos viia kergesti sellele, et kui juba Mehhikos keiser maha lasti, võib see juhtuda ka Prantsusmaal. 1870. aastal kukutatigi Prantsuse-Saksa sõja tulemusena Napoleon III ja välja kuulutati vabariik. Nendel maalidel on näha Goya sõjamaalide mõju. Manet mõjutas omakorda Pablo Picassot "Guernica" loomisel.

Pariisi kommuuni ajal viibis Manet Püreneedes. Veel samal aastal, 1871, valmis tal kommuuni mõjul maal "Barrikaad", millel kujutatakse revolutsionääride mahalaskmist. Kirjadest sõpradele tuleb selgelt välja, et oma südames pooldas Manet kommuuni ja eelistas seda Kolmanda Vabariigi alguses võimule tulnud valitsustele.

Viimased eluaastad

Baar Folies-Bergère'is (1882)

1881 autasustati Manet'd Antonin Prousti survel Auleegioni ordeniga.

Järgmisel aastal valmis Manet'l viimane maal: "Baar Folies-Bergère'is". Samal aastal oli maal üleval Pariisi Salongis.

Manet suri süüfilisse ja reumasse, millesse nakatus 40-ndates eluaastates. Viimastel eluaastatel põhjustas haigus talle suurt valu ja lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Sellele lisandus veel gangreen ja 11 päeva enne surma amputeeriti tal jalg. Ta suri Pariisis 51-aastaselt ja maeti Passy kalmistule.