Émile Zola

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Émile Zola
13. jaanuaril 1898. aastal ilmunud Émile Zola avalik kiri "Mina süüdistan"

Émile Édouard Charles Antoine Zola [em'il edu'aar šarl antu'an zol'a] (2. aprill 1840 Pariis29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Zola sündis Pariisis. Kui ta oli kaheaastane, kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Zola isa oli Itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal, jättes perekonna vaesusesse. Aastal 1858 kolis Zola koos emaga tagasi Pariisi.

Aix-en-Provence'i koolis õppides sõbrunes Zola Paul Cézanne'iga. Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega ja ta kukkus lõpueksamitest kaks korda läbi. Pärast kooli lõpetamist oli ta mõne aasta töötu. Aastast 1862 sai Zola tööle kirjastusse Hachette ja hakkas ajalehtedele artikleid ning kunstiretsensioone kirjutama. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui impressionismi toetaja maalikunstis. Aastast 1866 oli Zola vabakutseline kirjanik.

Aastal 1865 tutvus Zola Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem abiellus. Abielust lapsi ei sündinud. Aastal 1888 armus ta Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neile sündis kaks last.

Zola taotles korduvalt Prantsuse Akadeemia liikmelisust, kuid tulutult.

Aastal 1898 kirjutas Zola Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure'ile avaliku kirja "Ma süüdistan...!" (pr "J'accuse...!"). Kirjaga sekkus Zola Dreyfusi afääri, misjärel mõisteti ta laimamises süüdi. Et karistust vältida, pages ta aastaks Inglismaale. Kirjas kritiseeris Zola juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja. Dreyfus oli kaudsete asitõendite põhjal sõjasaladuste Saksamaale reetmises süüdi mõistetud ja sunnitööle saadetud.

Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisis vingumürgituse tagajärjel. Aastal 1908 viidi tema tuhk Panthéoni.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1864 ilmus Zolalt raamat "Jutud Ninonile" (pr "Contes à Ninon"), 1865. aastal järgnes esimene romaan "Claude'i pihtimus" (pr "La Confession de Claude").

Aastal 1867 ilmus Zola esimene menuteos "Thérèse Raquin", millele ta tegi 1873. aastal ka dramatiseeringu.

Aastatel 1871–1893 avaldas Zola 20-köitelise romaanitsükli "Rougon-Macquart'id" (pr "Les Rougon-Macquart"). Tsükli tähtsamad romaanid on

Aastal 1879 ilmus Zolalt teaduslik kirjutis "Eksperimentaalromaan" (pr "Le roman Expérimental"), kus ta selgitas oma teooriat romaani kui psühholoogilise eksperimenteerimisvõimaluse kohta. Selle kirjutisega pani Zola aluse naturalismile.

Aastatel 1894–1898 kirjutas Zola romaanitriloogia "Kolm linna" (pr "Les trois villes") ja avaldas arvukalt esseid.

Tema viimane romaanitsükkel "Neli evangeeliumi" (pr "Les Quatre Évangiles") jäi lõpetamata.

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ma süüdistan...!" (avalik kiri). Tõlkinud Kristiina Ross, saatesõna "Sada aastat intellektuaalide sünnist" kirjutanud Marek Tamm. Vikerkaar 1998, nr 3, lk 73–81, saatesõna lk 64–72.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bernhard Linde, romaani "Sa ei pea mitte abielu rikkuma (Thérèse Raquin)" arvustus – Looming 1930, nr 4, lk 472–473
  • Aleksander Aspel, "Zola ja Jules Romains" – Looming 1935, nr 8, lk 941–943
  • Franz Schiller, "Lääne-euroopa uue aja kirjanduslugu", II köide, tõlkijad August Annist ja Heiti Talvik, RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1941, lk 264–282
  • Villem Alttoa, "Émile Zola" – Looming 1952, nr 9, lk 1046–57
  • Lennart Meri, "Võimas ajadokument uue tärkamisest" ("Söekaevurite" arvustus) – Looming 1954, nr 4, lk 504–508
  • Zola avaldamata kirjad – Looming 1963, nr 9, lk 1438–39
  • Martin Neithal, "É. Zola naturalistliku koolkonna teoreetikuna" – Looming 1968, nr 7, lk 1094–1101
  • "Väliskirjandus XIX ja XX sajandi vahetusel" (kõrgkooliõpik). Valgus, Tallinn 1974, lk 66–93
  • Anatole France, "Novellid. Esseed. Kõned". ER, 1988, lk 344–347 (kõne Émile Zola matustel Montmartre’i kalmistul 5. oktoobril 1902), lk 348–350 (Émile Zola auks peetud aktusel 1. oktoobril 1904 etteloetud kiri) ja lk 378–382 (Kõne Zola avaliku kirja "Ma süüdistan!" 8. aastapäeval 13. jaanuaril 1906; kõik tõlkinud Tiiu Vilimaa)
  • Henno Rajandi, "Tõlkija teekond". Ilmamaa, Tartu 2002, lk 24–27 ("Nana" saatesõna uustrükk)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]