Johan Pitka

Fail:Johanpitka.jpg

Johan Pitka

Johan Pitka VR I/1(19. veebruar 1872 Võhmuta vallas Jalgsema külas Terasaugu metsavahimajas – surmaaeg ja -koht teadmata, arvatavasti september 1944) oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi. Kirikuraamatu järgi oli ta nimi Juhan Pitka. Tema vanem vend oli tuntud lastekirjanik Ansomardi.

Haridustee

• 1881 hakkas õppima Seliküla vallakoolis
• 1885 hakkas õppima Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis
• 1890 hakkas merd sõitma
• 1891 astus Käsmu merekooli
• 1892 läks üle Kuressaare merekooli, sooritas seal samal aastal kaugtüürimehe eksami
• 1894 astus Paldiski merekooli
• 1895 sooritas kaugesõidukapteni eksamid

Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik

Fail:JohanPitka.JPG

Johan Pitka monument Tallinnas

• 1900 teenis kuus nädalat rannakaitselaeval “Admiral Ušakov”, sai arvatavasti mereväelipniku auastme
• 1902 Mühlentali laevatehas Peterburis
• 1904 asus Inglismaale
• 1907 asutas Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri
• 1911 asutas Tallinnas merekaubandusühingu Joh. Pitka ja Ko ning Tallinna Laevaühisuse
• 1912 üks Vastastikuse Merekindlustuse Seltsi “Mereabi” asutajaid
• 1917 kevadest organiseeris eesti sõdurite toomist Venemaalt kodumaale, mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma
• 1917 septembrist alates organiseeris Omakaitset, aasta hiljem kujunes sellest Kaitseliit
• 1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu (Kaitseliidu) asutaja ja organiseerija koos kindral Ernst Põdder'iga peale EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918.
• 17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks.
• 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks
• 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks)
• 1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht
• 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei
• 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde eesti asunduse
• 1929 naasis Eestisse
• 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees
• 1931 asutas Lahinguvendade Klubi, temast sai Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees
• 1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja
• 1933 Vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutaja ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees
• 1937 Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt
• juulis 1940 põgenes sovetliku okupatsiooni eest Soome
• aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembris 1944 Läänemaal teadmata kadunuks.

Pitka kodu Ebaveres

Aastal 1936 ostis Johan Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Ta soovis siin pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all “Minu mälestused" ning köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest.

Kaitseliidu museoloog Tanel Lään on sellest kirjutanud lähemalt:

"Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka J. Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi stegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. (Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane.) Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglismeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules."

Pitka tegevus aastal 1944

Kui II maailmasõja idarrinne aasta 1944 algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi sünnimaale. Ta sai 21. augustil saksa julgeolekupolitseilt SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Teave sellest, et admiral Pitka organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte koguni taganevate saksa vägedega, kellelt õnnestus üle lüüa relvastust. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata.

Kontradmiral Pitka teenetemärgid ja aunimetused

• Vabadusristi I liigi 1. järk
• Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega
• Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk
• Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärk
• Briti Püha Michael’i ja Püha Jüri Ordu aurüütel-komandöri orden (KCMG)
• Karutapja ordeni II klass

[[