Taimetoitlus

Allikas: Vikipeedia
Taimetoitlase hommikusöök (kõik pildil olev on tehtud taimedest)

Taimetoitlus on toitumisharjumus, mis eetilistel, moraalsetel, religioossetel, kultuursetel, esteetilistel, keskkondlikel, sotsiaalsetel, majanduslikel, poliitilistel, maitselistel või tervislikel põhjustel välistab kõikide või mõnede loomsete toiduainete tarbimise.[1]

Veganism ehk veganlus ehk täistaimetoitlus seisneb kõikidest loomset päritolu toiduainetest, kaasa arvatud piimatoodetest, mereandidest meest ja želatiinist, hoidumises. Üldine termin taimetoitluse, veganismi ja muude selliste toitumisviiside kohta on "taimepõhised toitumisviisid".[2]

Taimetoitluse põhjendusena on esitatud nii vastuseisu loomade tapmisele ja tööstuslikes tingimustes pidamisele kui ka tööstusliku loomakasvatuse suurt negatiivset mõju keskkonnale.

On väidetud, et taimepõhised toitumisviisid võivad õige plaanimise korral rahuldada keha toitainevajadused, parandada tervist ning vähendada vähi- ja teiste surmavate haiguste riski.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed märkmed taimetoitluse kohta pärinevad Indiast (7. sajand e.m.a) ja Kreekast (6. sajand e.m.a). Mõlemal juhul oli taimetoitlus tihedalt seotud loomade kaitsmisega vägivalla vastu. Vahepeal jäi taimetoitlus Euroopas unarusse, kuid muutus taas populaarseks 18. ja 19. sajandil.[4][5]

Vanas-Kreekas seondud taimetoitlus orfistide ja Pythagorase õpetusega.

Taimetoitluse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Eetilised põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnahoiuga seotud põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Kliima soojenemine[muuda | muuda lähteteksti]

ÜRO raportite kohaselt on loomakasvatus oluliseks kliima soojenemise põhjustajaks.[6] Loomakasvatus toodab 13,5%−18% kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest tootes seega rohkem kasvuhoonegaase kui kõik transpordivahendid kokku.[7] Peamisteks loomakasvatuse tekitatud kasvuhoonegaaasideks on:

  • süsihappegaas;
  • metaan, 23–25 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2; loomakasvatus toodab 37% inimtekkelisest metaanist;[7]
  • lämmastikoksiidi, 300 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2; loomakasvatus toodab 65% inimtekkelisest lämmastikoksiididist.[7]

Veega seotud probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes taimse toidu tootmisega kulub loomse toidu tootmisele märgatavalt rohkem vett. Ühe kilo nisu tootmiseks kulub 1000–2000 liitrit vett, ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 13000–100000 liitrit vett[8]. Kuna veepuudusega seonduvad probleemid muutuvad maailmas aina teravamaks ning 780 miljonil inimesel puudub ligipääs puhtale joogiveele[8], on oluline vähendada toidu tootmisega kaasnevat veekulu.

Metsaraie ja põllumaaga seotud probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

30% maismaast (70% põllumajanduslikust maast) on otseselt või kaudselt kasutusel loomakasvatuses. Keskmise vegan toitu tarbiva inimese toidu tootmiseks kulub 5 korda vähem maad kui keskmise segatoitlase toidu tootmiseks.[9] 70% Amazonase vihmametsade raiest Ladina-Ameerikas on ajendatud loomakasvatusega kaasnevast vajadusest põllumaa järele.[9]

Merede ja ookeanidega seonduvad probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Ülepüük maailmamerest ja siseveekogudest on viinud kalavarude drastilise vähenemiseni. Kalapüügil satuvad paratamatult traalvõrkudesse ka mereimetajad. Iga aasta hukkub kalapüügi tagajärjel 300000 vaala, delfiini ja pringlit[10]

Tervislikud põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Terminoloogia ja taimetoitluse liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Taimetoitlasi on mitut liiki, näiteks:

Teised taimetoitlusega seostatavad toitumistavad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fruitariaanid söövad ainult puuvilju, pähkleid, seemneid ja muid taimeosi, mida saab korjata ilma taime kahjustamata, ning ei tarbi ei juurvilju ega teravilja.
  • Makrobiootikud söövad täisteratooteid ja ube, kuid nendest kõik ei ole taimetoitlased ja söövad vahel ka kala.
  • Toortaimetoitlased söövad tooreid puuvilju, pähkleid, seemneid ja köögivilju, mida ei ole kuumutatud üle 45 ˚C.
  • Freeganid (inglise keelest) väldivad kõikide asjade ostmist (sh toit), kuna arvavad, et kõik kapitalistlikus maailmas toodetud tooted, mitte ainult loomsest allikast, aitavad kaasa maailma ekspluateerimisele. Seetõttu üritavad freeganid toitu jm tarbeesemeid hankida muul moel, sh otsides toitu metsast ja kasvatades ise. Nende eesmärgiks on tekitada oma tarbimisega loodusele võimalikult vähe kahju. Paljud freeganid on taimetoitlased või täistaimetoitlased, kuid on ka neid, kes söövad lihatooteid, mis muidu läheksid raisku, tehes seda tingimusel, et see ei õhuta edasisele loomade ekspluateerimisele.

Enamik taimetoitlasi väldib teadlikult ka selliste toodete kasutamist, mis sisaldavad loomseid aineid, mille tootmiseks on kasutatud loomseid saadusi või mida on testitud loomadel.[viide?]

Pooltaimetoitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Pooltaimetoitlus on toitumine, mis koosneb peamiselt taimsest toidust ning kus erandina on lubatud mõningad mittetaimsed toidud. Neid toitumisharjumusi võivad järgida inimesed, kes on üleminekuperioodil taimetoidule või soovivad lihtsalt loomse liha tarbimist vähendada. Need terminid on sõnast "taimetoitlus" tulenevad uudissõnad. Ranged taimetoitlased võivad vaidlustada nende sõnade õigsust, kuna need teevad piiri taimetoitluse ja mitte-taimetoitluse vahel hägusaks.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Taimetoitluse kohta eksisteerib palju vastandlikke arvamusi, samas kinnitavad osa arste ja toitumisteadlasi, et hoolika valiku korral on taimetoidust võimalik omastada kõik kehale vajalik.[11]

Taimetoitluse vastu on toodud järgmiseid argumente:

  • See piirab vajalike aminohapetega keha varustamist, mis lastel (kasvueas) võib tekitada arenguhäireid. [viide?]
  • See ei ole kooskõlas arusaamaga, mille kohaselt teiste organismide söömine on tasakaaluliste ökosüsteemide alaline osa.
  • See juhib kõrvale asjaolust, et ka taimed on elus.

Taimetoitluse pooldajate vastuväited kriitikutele[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Dietoloogia Assotsiatsioon (Academy of Nutrition and Dietetics) ja Kanada Dietoloogid (Dietitians of Canada) on seisukohal, et igal elu etapil läbimõeldult planeeritud taimetoidu dieet on tervislik, toitainete poolest piisav, ja annab teatavaid tervislike eeliseid ennetamaks (ja mõnikord ravimaks) teatud haigusi. Taimetoitluse sobilikkust ja tervislikkust inimestele igas eluetapis on kinnitatud mitme lääneriigi (USA, Kanada, Austraalia, Ühendkuningriik) riiklikes toitumissoovitustes[viide?]. Uuringud on näidanud, et suremus südamehaigustesse oli 30% madalam taimetoitlaste meeste ja 20% madalam taimetoitlast naiste seas, võrreldes mittetaimetoitlastega.[11][12][13]

Mõnikord väidetakse, et taimetoidudieedi korral pole võimalik saada teatud aineid, näiteks oomega-rasvhappeid (mida leidub eeskätt kalas) või B12-vitamiini (mida leidub eeskätt lihas) vms. Samas uuringud seesuguseid väiteid ei kinnita: näiteks oomega-rasvhappeid leidub ka linaseemnetes (kusjuures n−3 tüüpi rasvhappeid on kuni 6 korda rohkem kui kalas), kiivist ja maapähklitest.[14] B12-vitamiini toodavad teatud bakterid, tegemist ei ole lihasmassi ennast paratamatult ülesehitava komponendiga: lihast leiti B-12 tänu sellele, et liha oli bakteritega saastatud.[15]

Kehale vajalikke teisi toitained, valke ja aminohappeid leidub juur- ja puuviljades, tervailjas, pähklites, sojas, munades ja piimatoodetes.[16] Taimetoidus on võrreldes segatoiduga vähem küllastunud rasvhappeid, kolesterooli (see puudub täielikult kui loobuda ka muna- ja piimatoodetest) ning loomset valku. Samas pakub taimetoit rohkem süsivesikuid, kiudaineid, magneesiumi, kaaliumi, foolhappeid (B9-vitamiini) ja antioksüdante nagu C- ja E-vitamiini ning muid fütokemikaale. [17]

Paljud väidetavalt taimetoiduga seotud terviseprobleemidest on põhjustatud alatoitumisest või ebakorrapärasest ja/või ühekülgsest toitumisest, mitte lihast ja loomsetest kõrvalsaadustest loobumisest. Ka kõigesööjad peavad oma toitumist kontrollima ja selle mitmekülgsust jälgima. Vt näiteks "Viis päevas" (5-a-day)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]