Paldiski merekool

Paldiski merekool oli aastatel 1875–1915 Paldiskis tegutsenud merekool.

1875. aasta jaanuaris kirjutas Perno Postimees: "Rikamad mehed on ühte seltsi heitnud, et merimeeste õppetuse est hoolt kanda ja neid selle vasto valmistada, et kui tarvis, igal aeal tublid ja õppetud mehed võtta oleks, sest kui kauba ajamine kasvab, kasvab ka kauba laevade arv ja peab siis ka rohkem valmis öppetatud mehi olema, kes kapteiniks ja tüürmanniks kölbavad." Ja sama aasta septembris teadis sama leht, "...et Baltiski linna asutava meremeeste kooli põhjuskirjad 8. Augustil kõigekõrgemalt kinnitatud saanud." See tegi merekoolist Paldiski neljanda õppeasutuse ja Eestimaa kubermangu esimese merekooli. Õppetöö algas 1876. aasta novembris, kuigi kohale oli tulnud vaid viis õppurit, ent loodeti, et neid tuleb juurde (lõpuks tuligi esimesel aastal 11).

Õpetajaks ja tegelikuks juhiks oli terve kooli eksisteerimise aja kapten Alexander Voldemar Feldhuhn, keda assisteerisid sama kooli lõpetajad, näiteks Joosep Meibaum (1846–1917; pärit Sagadist; õppis Paldiskis 1878–1882, lõpetas kaugsõidu kapteni eksamiga, õpetajaks samas 1880–1883 ja 1886. aastast Käsmu merekoolis) ja 20. sajandil ka teised õpetajad, näiteks Jakob Treiburg (1869–1931). Kroonu poolt oli toetus algselt 1000 rubla aastas (1913. aastaks oli toetus tõusnud 5230 rublale), Paldiski linn andis omalt poolt ruumi, ka õpetaja(te) korteri, kütte ja valgustuse. Selle eest sai linnapea Nikolai Demin pidada koolidirektori auametit. Koolil oli ka hoolekogu, näiteks 1903. aastal esimeheks kohalik kaupmees Gottlieb Hinrichson, liikmeteks Tallinna-Haapsalu rahukogu kohtunik von Ramm ja paldiskilased Polewitz ja Fabian. Oma tegutsemise aja vältel elas kool läbi mitmeid muutusi: üheklassilisest kolmeklassiliseks, kõrgema ja alama astme kooliks ning sealt saadud paberid kandsid eri aegadel eri nimesid (muutusid "laevajuhtide liigid ja klassid"), ent kokkuvõtvalt võib öelda, et Paldiskist saadi tugev alus meremehetööle.

Koolimajad

Paldiski esimene merekoolihoone Jüri tänava poolt, Saaremaa muuseum

Esimeseks koolihooneks oli hilisema linnavanema Theodor Fabiani elumaja Elisabeti (hiljem Jaan Poska, Nõukogude ajal Viktor Kingissepa, sel ajal suures osas majade alla jäänud tänav) ja Jüri tänava nurgal (viimane omanik linnaarst Paul Studemeister). Juba 1880. aastal leiti, et hoone on kitsaks jäänud ja asuti plaane tegema uue maja ehituseks, mis venis aga pikale.

Paldiski merekool 1910. aasta postkaardil

Uus maja sai valmis 1904. aastal linnamaal ja seda on kujutatud peaaegu kõikidel postkaartidel (koos Pritsumaja, Muula mägede ja raudteehoonetega, harvem Nikolai ja Jüri kirikuga) ehk hoone kuulub kindlalt Paldiski maamärkide hulka. Pärast merekooli evakueerimist ja uuesti avamist Paldiski asemel Tallinnas, sai linn maja omale ning seal asus algkool, gümnaasiumi eksisteerimise aja (1926–1935) gümnaasiumiklassid, koolidirektori ja -teenija korterid ja lõpuks uuesti algkool. Suuremad remonditööd (uus plekk-katus, elektri- ja küttesüsteem) tehti veel 1939. aastal. Koolimaja tuli nõukogude mereväele üle anda 1.04.1940. Pärast II maailmasõda asus seal algselt samuti kool, hiljem kontorihoone. See on üks tosinkonnast Paldiskis säilinud sõjaeelsest ehitusest, 1990. aastatel asus hoones linnavalitsus, nüüd seisab maja tühjalt.

Kursandid

Õpetus oli algselt kuulutatud toimuma eesti, rootsi ja saksa keeles; siis eesti, vene ja saksa keeles ning 1889. aastast lubati õpetada ja eksameid teha vaid vene keeles. Kooli võeti vastu kõik, kes lugeda ja kirjutada oskasid ja vähemalt ühe merereisi olid teinud. See andis suurepärase võimaluse ka kehvematest oludest noormeestele parema töö peale saada ning eriti algaastatel oli eestlastest õppurite arv küllaltki suur. Hiljem sai puudulik vene keele oskus paljudele takistuseks. Koolis ei olnud õppemaksu ning õppevahendid olid samuti kooli poolt, Paldiskis oli ka odavam elada kui näiteks Tallinnas. Kursantide päritolu on küllaltki lai: algaastatel oli koolis palju taanlasi, sakslasi (nii kohalikke kui ka n-ö riigisakslasi) ja venelasi (Venemaa eri paigust saabunud kursantide arv kasvas hüppeliselt 20.sajandil), ka rootslasi; eestlasi tuli kõige rohkem Hiiu- ja Pärnumaalt; ka tänase Lahemaa rannast (kohalikud merekoolid andsid vaid alama astme hariduse, mistõttu selle jätkamiseks tuli siirduda mujale ja Paldiski oli kõige lähem ning hea kuulsusega kool). Paldiskilasi ja lääneharjumaalasi oli koolis aga vähe ning see sai koolile lõppkokkuvõttes saatuslikuks. Ühe põhilise argumendina kooli kolimisele Tallinna toodi 20. sajandil üha ägedamalt just seoste puudulikkus kohalike randlastega.

Katsed toimusid tavaliselt märtsi lõpul, esimestel aastatel Tallinnas, hiljem ka Riias ja Magnushofis ning Peterburis, vaid rannasõidu purjelaevade kapteneid eksamineeriti mõnel aastal ka Paldiskis. Sakala kirjutab esimest korda eksamitest põhjalikumalt 1879. aastal ja lisab: "Baltiska kool seisab oma tubli kooliõpetaja A. Feldhuhni juhatuse all ja on kolme aasta sees juba 17 tüürmanni välja koolitanud, kes kõik kohe ametisse saivad." Edaspidi (välja arvatud 1880 ja 1905) avaldati kõigi eksamite sooritanute nimed ajalehtedes: neid oli 171 rannasõidukapteni (ei ole arvestatud 20. sajandil Paldiskis eksamineerituid), 283 kaugsõidu tüürimehe ja 243 kaugsõidu kapteni paberid saanut. Oli noormehi, kes kõik kolm aastat õppisid Paldiskis, ent sageli käidi mitmes koolis (näiteks Johan Pitka, kes vaid viimaseks, kaugsõidu kapteni eksamiks õppis Paldiskis) ja õpingud kestsid oluliselt kauem kui vaid kolm talve (õppeaasta kestis novembri algusest märtsi lõpuni) ning neidki, kes kunagi eksami tegemiseni ei jõudnud. Seetõttu on võimatu öelda lõplikku koolis õppinute arvu (säilinud ei ole ka kõiki kooli dokumente). Vahekokkuvõtteid tehti kooli 15. ja jälle 25. aastapäeva tähistades 1890. ja 1900. aastal. Tallinna Sõber "...aastast 1880–1889 ülepea 256 õppijat on olnud, kellest 44 kapteni, 61 kaugesõidu tüürmani ja 65 rannasõidu tüürmanni eksami tegivad." ja Uus Aeg viitab kümme aastat hiljem: "...25 aasta jooksul anti 557 isikule tegelist ja teaduslist õpetust, nendest saivad 58% tunnistused mitmesuguste meremehe seisuste pääle. Kooli viimased lõpetajad 1915. aastal kaugesõidu 'laevajuhatajatena' Rudolf Gildemann, /Inglismaal/, Erich Graap /Vabadussõda/, Fritz Tamm, Alfred Weber /surnud Tallinnas 1945/ Paldiskist, Sidney Horst Tallinnast /Paldiski juurtega, Ameerika/, Ernst Lehtmets Paidest, Robert Nelberg Kolgast /piirituseäri, arret. & surnud 1941/, August Nõmberg Oonurmelt /surnud 1917/, Aleksander Sündeva Haapsalust /surnud 1918/, Johannes Teng Hiiumaalt /Inglise laeval Cathrine uputatud Saksa allveelaeva poolt II MS-s/, Eduard Tõnson Tallinnast. Rannasõidu laevajuhataja tunnistused said Eduard Espenbaum Hiiumaalt /USA kaubalaevadel/, Aleksander Sumikko Petrogradist.

Meremuuseumi kogudesse on jõudnud kursantide konspekte ja fotosid (neid on ka teistes kogudes), ent kuna kooli varad ja osaliselt arhiiv evakueeriti I maailmasõja ajal ja neid tagasi ei saadudki, siis on andmed lünklikud. Koolilõpetajate hulgas on nii piirituselaevade meremehi kui merejõudude juhatajaid, nagu admiral Johan Pitka, Valentin Grenz ja Valev Mere, oli palju eestlasi, ent ka venelasi, sakslasi, taanlasi, rootslasi ja soomlasi. 1916. aasta jaanuaris võttis Nõel (tõenäoliselt peitus selle varjunime taha ajakirjanik Juhan Weidenstrauch) kooli olulisuse Paldiskile Päevalehes kokku nii: ...Noored meremehed, kes alati sügisel tulles värske ja lõbusa tuju kaasa tõid, puuduvad tänavu, sest Baltiski merekool evakueeriti sügisel ära, suurem osa varandusest viidi Arhangeli, ainult kooli juhataja jäi siia....