Enn Põldroos

Enn Põldroos (sündinud 21. mail 1933 Tallinnas^[1]) on eesti kunstnik ja kirjanik.

Elu ja tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Põldroos lõpetas 1952. aastal Tallinna 2. Keskkooli,^[2] õppis aastatel 1952–1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s) maalikunsti ja võeti 1959. aastal Eesti Kunstnike Liitu. Seejärel oli ta õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 1961–1966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (1973–1985 ja 1994–1995). Aastatel 1985–1989 ja 1995–1998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast on ta vabakutseline kunstnik.

Kirjanikuna on Põldroos avalikkuses tuntuks saanud eestkätt 2000. aastatel, varem on talt ilmunud ainult üks raamat Olev Subbist (1981). 2002. aastal võitis ta romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Põldroos on osalenud ka poliitikas, aastatel 1988–1991 kuulus ta Ülemnõukokku ja oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanuist. Põldroos oli ka Rahvarinde asutajaliige. On olnud NLKP liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid. Viimastest võiks olulisemateks pidada "Raadiolille" (1978, Raadiomajas), "Eestimaad" (1983, Eesti saatkonnas Moskvas), "Inimeste elu" (1985, Linnahallis) ja "Varju ja valguse piiril" (1993, Eesti Rahvusraamatukogus). Lisaks on mitmeid tema monumentaaltöid ka keskkoolide seintel.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel on Põldroos oma kunstiloomes kasutanud ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Põldroos: maalid 1967–2007. Tallinn: Argo, 2008
Joonik kivi: [romaan]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003
Kinnituisanu: pseudokrimka. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005
Mees narrimütsiga [memuaarid]. Tallinn: Kunst, 2001
Prügi seadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004
Silm veresoonega: pseudomuinasjutud. Tallinn: E. Põldroos, 2006
Traditsiooni uudsus: Olev Subbi: [reproduktsioonide album]. Tallinn: Kunst, 1981
Öö rüütel: [jutud]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1969 ja 1975 Vilniuse maalitriennaali preemia
1973 Eesti NSV teeneline kunstnik
1973 Kristjan Raua preemia (mosaiikpannoo "Raadiolill")
1979 Eesti NSV rahvakunstnik
1983 Kristjan Raua preemia (maalikompositsioon "Universitas Tartuensis")
1986 Kristjan Raua preemia (V. I. Lenini nim. Kultuuri- ja Spordipalee pidulik gobelääneesriie "Inimeste elu")
1987 NSV Liidu riiklik kunstipreemia
2002 Riigivapi IV klassi teenetemärk^[3]
2006 Riigivapi III klassi teenetemärk^[4]
2013 Konrad Mäe preemia
2014 Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Põldroosi isa oli lavastaja ja näitleja Priit Põldroos.^[5] Tema tütar on moekunstnik Riina Põldroos. Tema onu pojapoeg oli näitleja Dan Põldroos.

Enn Põldroos on olnud abielus Helgi Erilaiuga; tema praegune abikaasa on Rita Raave.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ EKABL, lk 404
↑ https://katsed.real.edu.ee/baas/index2.php
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ EE 14. köide lk. 389

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] EKABL, lk 404

[2] ttps://katsed.real.edu.ee/baas/index2.php

[3] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[4] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[5] EE 14. köide lk. 389

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]