Eesti loopealsed

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Loopealne Keilas

Loopealsed ehk alvarid on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Peamiselt on nad levinud Ordoviitsiumi või Siluri paekivi avamusaladel.

Eestis leidub kolmandik kogu maailma loopealsetest. Kui 1930. aastatel moodustasid lood Eesti niitude taimkattest 3,9%, kokku 43 500 ha, siis praegustel andmetel arvatakse loopealseid olevat umbes 8000 ha, millest heas seisus on vaid 500–1000 hektarit[1].

Eesti loopealsete sekka kuuluvad näiteks Karukella loopealne, Loomäe loopealne, Lõo loopealne, Orgmetsa loopealne, Sõtke loopealne, Tõrma loopealne jt.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Hooldatud loopealne Rajametsa hoiualal Läänemaal

Eestis levivad loopealsed seal, kus karbonaatsed kivimid jõuavad maapinnani: Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualadel ning saartel. Vähesel määral on loopealseid Lääne-Pärnumaal Koonga kandis ja Raplamaal Märjamaa ümbruses. Tavalisemad on loopealsed Lääne-Eestis: Muhus ja Saaremaal, Hiiumaa mõnes osas, mandriosas Haapsalu lahe ümbruses ning Matsalu lahest ida ja lõuna pool. Põhja-Eestis on loopealsed harvemad; kõige idapoolsemad praegu säilinud Eesti looalad jõuavad välja Kunda kanti [2]. Loopealsed on paigutunud väikeste mosaiikidena muude koosluste, metsade, soode, põllumaade vahele.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suur-Pakril on loopealsed osaliselt säilinud läbi Nõukogude sõjaväe tegevuse. Saart kasutati polügoonina ja pidevad pommitamised ning neist alguse saanud põlengud takistasid saare metsastumist.

Loopealsete omapärane maastik on pärast teist maailmasõda unarusse jäänud ning loopealsete hulk on kõvasti vähenenud ja kunagised ajalooliselt suured alad tänaseks killustunud. Fragmenteerumise ning pindala kahanemise tõttu satuvad ka loopealsetel kasvavate liikide populatsioonid isolatsiooni, mis omakorda viib nende geneetilise vaesumiseni ning väljasuremiseni. Praegu on Saaremaa loopealsed siiski veel sama liigirikkad kui ajalooliselt. See aga tähendab, et meie loopealsed kannatavad niinimetatud väljasuremisvõla (extinction debt) all. Väljasuremisvõlga jäävad need liigid, kes suudavad koosluse killustumise järel ebasobivaid keskkonnaolusid trotsides püsida veel lühemat või pikemat aega eluvõimelisena (kuigi juba vähenenud ohtrusega), kuid kelle pikaajaliseks säilimiseks aladel tingimused puuduvad (näiteks on elupaiga pindala juba liiga väike)[3]. 1930. aastatel oli loopealseid Eestis üle 43 000 ha (Eesti niitude taimkattest 3,9%). 2011. aastal oli Eestis loopealseid umbes 8000 ha, millest karjatatavaid looalasid oli vaid 1300 hektarit ning heas seisus looalasid aga vaid 500–1000 hektarit[1].

Viimaste aastakümnete jooksul on loopealsete karjatamine oluliselt vähenenud, mis on kaasa toonud nende kinnikasvamise põõsaste (põhiliselt kadaka), puude (enamasti männi) ning suurekasvuliste karjatamistundlike rohttaimede invasioonil. 1960–70. aastatel toimunud metsastamiskatsete tulemusena on hävinud paljud ajaloolised loopealsed. Põhja-Eesti loopealsetele on eriti kahjulikult mõjunud otseväetamine ja õhu kaudu levinud saaste.

2010. aastal tegid Eesti loodusteadlased ja keskkonnaorganisatsioonid pöördumise keskkonnaministrile, juhtides tähelepanu Eesti loopealsete katastroofilisele olukorrale ning ülikiirele taastamisvajadusele[4].

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtegi spetsiaalset lookaitseala Eestis ei ole, kuid neid on siiski mitme rahvuspargi (Vilsandi, Matsalu ja Lahemaa) maadel. Ohessaare, Üügu, Ontika ja Panga maastikukaitsealad kaitsevad ka loopealseid. Samuti on alvarid olulised Osmussaare ja Pakri saarte maastikukaitsealadel ning mitmel väiksemal kaitsealal (Silma, Kallaste, Käina laht-Kassari).

Loopealsed on kantud Loodusdirektiivi I lisasse. Eestis tegeleb alvarite kaitse ja taastamisega Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]