Eesti NSV Välisministeerium

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti NSV Välisministeerium oli Eesti NSV välissuhtlusametkond aastatel 1944–1990.

Eesti NSV Välisministeerium
Flag of the Estonian Soviet Socialist Republic.svg
ENSV lipp
Estonian parliament building.jpg
Toompea loss
Asutatud 1944
Tegevuse lõpetanud 1990
Asukoht Toompea lossi vasakpoolses majaosas
Tegevuspiirkond Eesti NSV

Eesti Vabariigi Välisministeeriumi likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal, pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu vägede poolt ning 21. juunil 1940 moodustatud Johannes Varese valitsuses oli välisministriks Nigol Andresen.

Kuna 1940. aastal pärast II Riigivolikogu vastuvõetud Eesti NSV Konstitutsioonis puudus välisasjade rahvakomissariaat, senine välisministeerium likvideeriti, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 11. septembri 1940 otsuse alusel ja mis realiseeriti lõplikult 1941. aasta jaanuaris[1].

Eesti NSV välisasjade RK ja välisministeeriumi juhid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1944–1950 Hans Kruus, ENSV välisasjade rahvakomissar ja minister;
    • 1944–1949 Aleksander Aben, ENSV välisasjade rahvakomissari abi;
      • märts 1945 kuni detsember 1946 Feliks Roose ENSV välisasjade rahvakomissari abi kohusetäitja
    • 1945–1948, Anton Vaarandi, ENSV välisasjade rahvakomissari abi;
  • 1950 – märts 1951 ministri kohustes välisministri asetäitja Rudolf Auendorf;
  • 1951–1962 kohakaasluse alusel ENSV välisminister ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp;
  • 1962–1984 kohakaasluse alusel ENSV välisminister Eesti NSV MN esimehe asetäitja Arnold Green;
  • 19841990 Arnold Green, ENSV välisminister.
Hans Kruus, ENSV välisasjade rahvakomissar ja minister, Hans Kruus 1920. aastal

Eesti NSV Välisasjade RK loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1944. aastal Eesti taasvallutamist ning sovetiorganite taasloomist Eestis moodustati 17. septembril 1944 Võrus (kus asus esmaselt Eesti NSV sovetivalitsus enne Tallinna vallutamist) Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat, kuid kuna kogu NSV Liidu välispoliitiline suhtlus toimus endiselt läbi NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi, siis ENSV VäRK oma välisesindused välismaal puudusid. ENSV VäRK ülesanded piirdusid riigisiseste ülesannetega sõjakeerises Eestist lahkunute, Saksamaale tööle viidute, sõjapõgenike, -vangide, sõjast osavõtnute ja Eestisse tagasi pöörduda soovivate, sunddeporteeritutega jms seotud probleemidega.

Eesti NSV Välisasjade RK tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks nimetati 20.oktoobril 1944 EK(b)P KK Büroo otsusega Hans Kruus, pärast 1946. aasta märtsis rahvakomissariaatide reorganiseerimist ministeeriumideks jätkas Hans Kruus välisministrina kuni märtsini 1950. aastal.

Harvade eranditena osales ENSV VäRKi esindajad ka NSV Liidu VäRKi poolt teostatavas rahvusvahelises poliitikas, kui Hans Kruus osales 1947. aastal NSV Liidu ja Soome vahel sõlmitud Pariisi rahukonverentsil.

Kuigi ENSV VäRK oma välisesindusi välismaal ei omanud kasutati rahvakomissariaadi töötajaid NSV Liidu välisesindustes suure eesti pagulaste kontsentratsiooniga riikides, kus tegelesid nõukogudemeelse propagandatööga pagulaste seas: endine EKP KK Põllumajanduse osakonna juhataja Aleksander Aben, kes töötas välisministeeriumis välisministri Kruusi abina (detsembrist 1944–1949) töötas aastatel 1945–1946 NSV Liidu saatkonnas Stockholmis.

Praktiliseks tegevuseks VM poolt välissuhtlemise alal jäid 1940. aastate lõpus peamiselt kommunismi eest põgenenud eestlastele suunatud propagandistlikud aktsioonid: valmistati ette vastavaid propagandistlikke kirjutisi Eesti ajakirjandusele, TASS-ile ning otseselt suunati ja kontrolliti välismaa kuulajatele suunatud raadiosaadet "Kodumaatund".

Pärast 1953. aastal toimunud võimuvahetust NLKP KK juhtkonnas, toimus 1953. aasta juulis koosseisude kokkutõmbamine liiduvabariikide välisministeeriumides, uut välisministrit ei olnud nimetatud Eestis ametisse juba Hans Kruus kõrvaldamise järel – 1950. aastal ning ministri kohustes oli kuni märtsini 1951 ministri asetäitja Rudolf Auendorf.

1951. aastast hakkas välisministeeriumi juhi kohta kohakaasluse alusel täitma ENSV Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Müürisepp ning vähendati ministeeriumi koosseisu: töötajate arv vähenes 1952. aastaga võrreldes (12) – 1962. aastaks (4).

1962. aastast hakkas välisministri kohuseid täitma Eesti NSV MN esimehe asetäitja Arnold Green.

Sellises olukorras eksisteeris Eesti NSV Välisministeerium kuni 1991. aastani.

Eesti NSV VM ja NSV Liidu RJK[muuda | muuda lähteteksti]

Tööks Baltimaadest pärit isikutega välismaal kes olid põgenenud sõja ja kommunismi eest vajasid nii NSV Liidu välisministeerium kui ka muud asutused (väliskaubandusorganisatsioonid ja NSV Liidu RJK) spetsialiste, ka diplomaate, kelle valiku ja ettevalmistamisega tegeles muude asutuste kõrval ka Eesti NSV välisministeerium.

NSV Liidu välisesindustes tegutsesid: NSV Liidu saatkonnas Stockholmis 1955. aastal Enno-Lembit Mikkelsaar, hiljem A.Toompuu, Paul Toom (hilisem ENSV RJK välisluure ülem), Feliks Meiner[2] jt.

Eesti NSV esindajad saadeti ka Saksamaale, Suurbritanniasse, USA-sse ja Kanadasse, NSV Liidu välisesindustesse: E.-L. Toomarust oli NSV Liidu Londoni saatkonna 2. sekretär, põlevkivi asjatundja Georgi Ozerov tegutses ÜRO juures[3].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eero Medijainen Akadeemia. 1993 Nr. 11. Lk. 2323-2351, 2460-2461
  2. Toomas Mattson, Topeltagent Oleg Gordijevski, Luup, 1997/5
  3. Eesti NSV välisministeerium, www.okupatsioon.ee