Edvards Puciriuss

Edvards Puciriuss (sündinud 7. augustil 1980) on läti päritolu Eesti sepiskunstnik, relva- ja turvisesepp. Ta elab Eestis 2002. aastast.

Ta on ajalooliste turviste koopiate ja rekonstruktsioonide valmistaja.

Elulugu

Hariduskäik

Sepistamisega hakkas Edvards Puciriuss tegelema pärast põhikooli lõpetamist Riias asuvas käsitöökoolis, olles 15–16-aastane. Ta teadis kindlalt, et soovib õppida käsitööd, kuid kaalus, kas valida puu- või sepatöö. Lukksepast isa soovitas tal metallitööd õppida. Puciriuss möönab, et koolis pidi juba alguses valima juveliiri ja sepa ameti vahel, kuid ta on tundnud, et ehtetöö võtteid oleks tal ka sepatöös kindlasti vaja olnud.

Puciriussi juhendamisel on valminud näiteks Kaur Matiiseni seminaritöö Edvards Puciriussest kui turvisesepast ning lõputöö "Rollimängu raudrüü", kus ta juhendas turvise komplekti valmistamist, eriti tõstmise tehnikat.

2021. aastal omandas ta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia rakenduskõrghariduse taseme metallitöö erialal. Lõputöö valmis teemal "Mõne hauapanuse pindpanusest: taušeerimistehnikast Eesti arheoloogilistel leidudel".

2023. aastal jätkab ta õpinguid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppes.

Taaskehastamine

Ajaloolise taaskehastamise ja replikatsioonidega hakkas ta tegelema juba Riia kutsekoolis sepaks õppides. Puciriussi sõnul on koopiaid kindlasti raskem teha, kuna ese peab tulema autentne ning tihti tuleb teha palju eeltööd. Näiteks Eesti põletusmatustelt leitud esemetest on säilinud vaid väiksemad osad, kaduma läinud eseme osad tuleb tuletada sarnastest leidudest ja erinevate uuringute käigus. Samas tõdeb sepp, et eseme vaid väikese säilinud osa uurimisega ja selle järgi koopia tegemisega õpib palju rohkem. Seda kuna uurimise käigus saadakse eseme ja selle valmistamise kohta väga palju rohkem teada kui siis, kui ese on tervik.

1990. aastatel polnud ajaloo taaskehastamine Baltimaades veel kuigi levinud nähtus. Puciriuss hakkas sellega tegelema 1996. aastal. 1997. aastal asutas ta kaaslastega taaskehastamise klubi Livonieši (Livonensis), kus valmistasid ise turvised, kiivrid ja relvad. Lisaks tegi Puciriuss lõputööna turvise, mida meistrite vahetumise tõttu valmistas üsna iseseisvalt. Pärast kooli lõpetamist tegeles ta taaskehastamisega edasi, see sai populaarsemaks ning talle hakati tellimusi esitama. Tegelikult valmistab sepp ka palju relvi, kuid kuna turviseid valmistavad vähesed, pöördutakse sellega tema poole. Nii on ta tuntud just turvisesepana.

Töökäik

Puciriuss töötab Tallinna Kopli Ametikoolis sepatöö kutseõpetajana alates 2019. aastast. Lisaks juhendab ta üliõpilaste lõputöid ja viib läbi töötube. Veel õpetab ta vormitööga seotud aineid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias külalisõppejõuna.

2023. aastal pälvis ta aasta kutseõpetaja auhinna.

Looming

Edvards Puciriuss on tuntud ajalooliste rekonstruktsioonide (replikate) ja koopiate valmistajana, seda eriti vanade turviste sepistamise poolest. Lisaks valmistab sepp rõngassärke, relvi ja ehteid. Püsivad jooned tema loomingus on ajaloohõngulisus, vanadest esemetest koopiate tegemine ning ajaloo austamine. Kindla ajalooperioodiga ta ennast ei piira, seega valmistab ta nii Eesti kui Euroopa eri perioodide esemeid.

Puciriuss toonitab, et taaskehastamist ei tohi segamini ajada larbi ega fantaasia kehastusega, kuna taaskehastamise mõte ei ole ilu ega fantaasia loomine, vaid elamine nii, nagu ajalooliselt on elatud, ja igapäevaste ajalooliste riiete kandmine. Sama käib ka valminud rõivaste ja turviste kostüümideks nimetamise kohta, kuna kostüüm pole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Taaskehastamisel välditakse tänapäevaste töövahendite ja materjalide kasutamist. Tema kogemus ütleb, et just ajalooliste võtetega ja ajaloolisest materjalist valmistatud kehakatted on praktilised, vastupidavad ja mugavad.

Aktiivselt tegeleb Puciriuss rekonstruktsioonidega aastast 1996 ning tema valmistatud turviseid kantakse lisaks Eestile ja Lätile ka Norras, Soomes, Rootsis ja Inglismaal. Ta on aidanud korraldada selliseid ajaloolisi festivale nagu Kiruvere muinaslaagri festival ja Viikingite talvefestival (2023. aastal oli ta viikingiaegse sepatöö ekspert ja keskaegse võitluse taaskehastaja).

Puciriussi jaoks pole tähtis ainult rekonstruktsiooni tulemus, vaid ka selle valmimise protsess. Ta teab palju kohalikust ajaloost, matmisrituaalidest, vanadest relvadest ja tarbekunstist. Ta uurib tihti eri aladelt leitud turviseid, nende valmistusviisi ja arengut. Tema tööd põhinevad haudadest leitud esemete uurimisel ja võrdlemisel. Nende teadmiste põhjal loob ta ajaloolisi koopiaid, mida tihti päris koopiaks siiski nimetada ei saa, kuna algsed esemed pole piisavalt hästi säilinud või on sepp võtnud eeskujuks mitu sarnast eset. Vahest on mõned eseme osad ka Puciriussi enda välja mõeldud, kuna kopeeritavalt esemelt pole seda võimalik tuvastada. Selliseks võivad olla näiteks kiivri eri osade ühendamiskohad.

Koopiad ja taaskehastamised on olulised ka hariduslikult, kuna eset valmistades ja originaali uurides saadud teadmised aitavad paremini mõista ajalugu. Edvards Puciriuss ei valmista vaid juba tuntud esemeid, vaid püüab ka ajaloos leida vähem tuntud ja jäljendatud esemeid. Tema jaoks pole tema taaskehastatud rõivad ja turvised kunagi päris valmis, kuna ta muudab ja täiendab neid pidevalt. See kehtib eriti relvade kohta, mis kuluvad.

Taaskehastustes pöörab ta tähelepanu ka kõige väiksematele detailidele, minnes süvitsi valitud ajaperioodi ning jäädes kostüümi valmistades truuks valitud ajastule ja piirkonnale. Koopiates pöörab ta tähelepanu ka riidest ja muudest materjalidest osadele ja jäädes ka seal truuks ajaloole. Ka püüab ta hoiduda tänapäevaste töövõtete kasutamisest, kuigi tulemus võib olla visuaalselt sarnane.

Puciriussi jaoks kõige põnevam koopia valmistamise kogemus oli kiivri valmistamine, milleks talle iga päeva hommikul muuseumi ruumidest originaal uurida toodi. See oli eriline, kuna tavaliselt originaali koopiate valmistamisel kõrvale võtta ei saa. Veel meenutab ta esimest ühes tükis tehtud kiivrit, mille tulemus oli väga hea ja tehnikagi polnud ülemäära keeruline. 2019. aastal valmis tema ja teiste ajaloohuviliste käsitööna viikingiaegse purjepaadi koopia, millega nüüd purjetamas käiakse.

Näitused

• 2023 "Viikingid enne viikingeid" – Tallinna Lennusadam
• 2023 "Silmast silma keskaegse saarlasega" – Saaremaa Muuseum – esemete rekonstruktsioonid
• 2021 Püsinäitus "Tallinna eellugu" Kiek in de Köki Kindlustustemuuseumis – esemete koopiaid ja rekonstruktsioonid, turvisesepp
• 2018 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilastöödega näitus "Ilu ja vägi. Kodaratega kaelarahad" Viljandi Muuseumis
• 2017 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilastööde näitus "Ehe metall" Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu galeriis
• 2014 Eksponaadi "Kukruse memm" rõivakomplekti rekonstruktsioon Eesti Rahva Muuseumis – ehted, vöö, tööriistad

Juhendatud näitused

• 2023 Tallinna Kopli Ametikooli õpilastööde näitus "Käsitöös peitub vägi" Tallinna Õpetajate Majas
• 2022 Tallinna Kopli Ametikooli õpilastööde näitus "Villast ja rauast" Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu galeriis

Tunnustus

• 2023 Aasta kutseõpetaja auhinna laureaat

Isiklikku

Edvards Puciriuss on pärit Lätist, kus ta sündis ja kasvas. Perekonnanimi Puciriuss pärineb hoopis Preisimaalt ning tema sõnul näevad selle hääldamisega vaeva ka lätlased.

Hiljuti suguvõsa uurides on välja tulnud, et peale tema isa ja vanaisa, kes tegelesid metallitööga (lukksepp ja relvasepp), on sepatöö Puciriussi suguvõsas juba palju pikemalt au sees olnud. Selgus, et alates vanimast leitud esiisast, kes elas 19. sajandil, on järgemööda kõik isad ja pojad sepad olnud. Ametit valides ta seda ei teadnud.

Tallinna kolis sepp 2002. aastal, ta räägib puhast eesti keelt ja tal on eesti pere.

Publikatsioonid

• 2021 Lõputöö "Mõne hauapanuse pindpanusest: taušeerimistehnikast Eesti arheoloogilistel leidudel"
• 2015 "Rafala: Idateest ja Tallinna algusest" (kaasautor Marika Mägi)