Dvigatel

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Dvigateli vagunitehas)
Dvigatel
Tegutsemisaeg 18972007
Peakorter Peterburi/Tallinn
Valdkonnad metallitööstus

Dvigatel oli metallitööstusettevõte Tallinnas Lasnamäe linnaosas Suur-Sõjamäe tänaval.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaguniehitustehas[muuda | muuda lähteteksti]

1897. aasta oktoobris kinnitas Venemaa tsaar Nikolai II oma Tsarskoje Selo residentsis uue vaguniehitustehase – aktsiaseltsi Dvigatel – põhikirja. Tehase ehitamine käis tolle aja kohta imekiirelt – kaheksa tuhande töölise pingutuse tulemusena valmis Dvigatel kõigest üheksa kuuga. Ettevõtte maa-ala (116 hektarit) oli ümbritsetud ligi nelja kilomeetri pikkuse ja kolme meetri kõrguse kivimüüriga. Lisakruntidega küündis kogu maa-ala suurus 131 hektarini. Aasta jooksul ehitati 220 hoonet (katlamaja, remondi- ja montaažitsehh, treimis-, valu- ja sepikoda, saeveski, sadulsepa-, puusepa- ja lukksepatöökoda, raudteejaam jt).

Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas, 1880. aastal

9. mail 1899 toimus tehase pidulik sisseõnnistamine, seda päeva peetaksegi Dvigateli sünnipäevaks.

Algusaastatel tegeles tehas eri tüüpi vagunite ehitamisega. Võeti vastu tellimusi raudsildade, pöörangute, vagonettide, ristmike ja igasuguste metallist varuosade tootmiseks. Toodeti ka tramme, mis realiseeriti Venemaa Keisririigi piires[1]. Dvigateli aastatoodanguks oli arvestatud 5000 kauba- ja 600 reisivagunit, lisaks 3 miljonit puuda (48 000 tonni) vagunite tagavaraosi ja raudteevarustust. Ruumid ja sisseseade võimaldasid normaaloludes valmistada 250–300 kauba- ja 20–30 reisivagunit kuus.

Tippajal töötas tehases ligi 4000 inimest. 1901. aastal töötas tehases 2700, 1904. aastal kõigest 1330 töölist. 1906. aastal vallandati uute tellimuste puudumisel veelgi töötajaid ning tööliste arv kahanes ligi tuhandele. 1910. aastal kahanes Dvigateli töötajate arv 700ni. 1921. aastal oli tehases 400 töölist, 1922. aasta aprillis oli neid vaid 126.

Реклама завода "Двигатель", Ревель.jpg

1911. aastast alustati sisepõlemismootorite valmistamist ja tehas hakkas vagunite kõrval valmistama tööstustesse ja laevadele sobivaid Orjol- ja Atlant-tüüpi diiselmootoreid.

Esimene maailmasõja ajal tootis Dvigatel kolme- ja kuuetolliseid suurtükimürske, vankreid ja kuulikaste.

Dvigateli veetorn

Esimese 20 aasta jooksul, so kuni 1918. aastani tehti tehases Venemaa keisririigi ja Hiina raudteedele 19 673 kauba- ning 2042 reisivagunit[2]. Viimaste hulgas oli väga palju I klassi ja salongivaguneid Hiina raudtee tarvis. Lisaks tehti trammivaguneid mitmele suurlinnale (Moskva, Harkov), aga ka Tallinna jaoks.

20. sajandi alguses mõjutasid tehase käekäiku Venemaa majanduskriis ja Esimene maailmasõda.

Esimese maailmasõja ajal evakueeriti osa tehase sisseseadest Venemaale Rjazani oblastisse, kus see töötas kuni 1929. aastani, mil see NSV Liidu poolt riigistati[3][4].

Vaguniremonditehas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti Vabadussõda majandussuhted Venemaaga katkesid, mille tõttu töötajate arv Dvigatelis vähenes 90 protsendi võrra. Eesti Vabariigi algusaastatel suhted Venemaaga katkesid ning toodangut senises mahus turustada ei olnud võimalik. Laiendati puutööosakonda ja spetsialiseeruti kontorimööbli valmistamisele. Suur osa tootmishoonetest oli välja renditud aktsiaseltsile Balti Poolitööstus.

1922. aastal remonditi Dvigatelis 23 Venemaa vedurit, 1923.–1925. aastal aga oli suurimaks tellimuseks Tallinnale 4 mootorvaguni ja 9 elektritrammivaguni ehitamine. 1928. aastal ehitati veel 4 mootorvagunit.

Next.svg Pikemalt artiklis Trammiliiklus Tallinnas.
Sablatnig P-III Aeronaudi angaari juures Lasnamäel 1925. aastal

1922. aastal alustati Dvigateli vabrikus 6-e esimese Eesti aeroplaani ehitusega. Lennuki tüübiks oli Saksa päritolu Sablatnig P-III, kõik tähtsamad detailid ja agregaadid toodi Saksamaalt. Ehitustööd toimusid Saksa inseneride ja meistrite juhendamisel, lennukid olid puitkonstruktsiooniga.

1931. aasta 29. mail läks Dvigatel pankrotti ja ostjaks oli Riia sarnase ettevõtte direktor F. Kätte. Uue aktsiaselts Vaguni- ja masinatehased Eesti Dvigateli eesmärk on igasuguste maismaa-, vee- ja õhusõidukite ehitamine. Vedurite remontimise ja lennukite ehitamise kõrval valmistasid ettevõtte ruumides tegutsevad väiksemad ettevõtted ka tarbekaupu. 1930-ndatel hakkasid Eesti Dvigatel AS-i tootmismahud Eestis järjest suurenema. Tehases valmistati eri tüüpi reisi- ja transpordilennukeid.

1937. aastal ostis majandusministeerium Läti aktsiaseltsilt Vairogs kõik ettevõtte aktsiad ja müüs need 1938. aastal riiklikule aktsiaseltsile Kopli Kinnisvarad, mis tegeles peamiselt hoonete rentimisega eraettevõtetele.

Riiklik vaguniehitustehas Dvigatel[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal Eesti Dvigatel AS-i tehas natsionaliseeriti, 05.08.1940 „Riigi kapitali osavõtul seni eraettevõtetena tegutsevate aktsiaseltside (ühingute) ja osaühisuste riigi ettevõteteks tunnustamise seadusega“ ning nimetati Riiklikuks vaguniehitustehaseks Dvigatel.

Tehas seisis varemeis kuni 1947. aastani, mil algas selle ülesehitustöö, kus osalesid nii sõjaväelased kui vangid. Kuigi ettevõtte territoorium vähenes, sest osa maad läks Tallinna lennuvälja ja elamubarakkide alla. 1951. aasta augustiks olid kõik taastamis- ja ehitustööd lõpule viidud. Dvigateli toodanguks olid reaktorid ja geoloogialuure seadmed. 1960. aastatest alates kasutati seal N. Liidu eesrindlikemat tehnoloogiat, näiteks programmjuhtimisega metallitööpinke, ülisuurte detailide – näiteks aatomielektrijaamade reaktorite – töötlemiseks valmistatud karussell-, höövel- ja treipinke.

Kuuekümnendate alguses arendati Dvigateli tehast järsult keerukama tehnoloogia suunas, valutsehhides tegime 28%-lise niklisisaldusega eriterast, mis kannatas praktiliselt igasugust keskkonda, ka kosmilist ja radioaktiivset. Tehase töötajate arv kasvas 1979. aastaks 5800ni.

V. I. Lenini nimeline Riiklik Liidutehas[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1970. aastatest oli tehase ametlik nimi V. I. Lenini nimeline Riiklik Liidutehas. 1986. aastal direktoriks nimetatud Vladimir Jarovoi ajal alustati 3. tsehhi, 9. tsehhi ja lõpetamata jäänud 44 000 m2 pinnaga 95. tsehhi ehitust. Tehases valmisid esimesed tuumajõuseadmed Pamir, mis kaalusid 56 tonni. Pamir oli mõeldud kõrbepiirkondade energiaallikaks, samuti sputnikutele jm mõeldud tuumaseade Jenissei 1. Pamiire ja Jenisseisid sai valmis mõni üksik, 95. tsehhis valmistada kavatsetud kuni 30 meetrit kõrgete reaktorite valmistamiseni ei jõutud. Suurimatest said valmis Voroneži ja Nižni Novgorodi tuumasoojusjaamadele ning Kaspia veemagestamisseadmele mõeldud reaktorid. Seadmeid tellisid hiljem ka välisriigid. Dvigateli sõjatehas valmistas 1991. aastani seadmeid NSV Liidu aatomi-, kosmose- ja keemiatööstusele. Salastamise eesmärgil on tehas kandnud ka koodnimesid "postkast nr 130" ja "V-8817".

RAS Dvigatel[muuda | muuda lähteteksti]

19921995 oli Dvigatel riiklik aktsiaselts ehk RAS Dvigatel. 1995. aastal ostis selle AS Diamark.

2003. aastal oli Dvigatelil kuus tütarettevõtet: Dvigatel-Teno, Dvigatel-Energeetika, Dvigatel-Rakis, Dvigatel-Regital, Dvigatel-Test ja Dv-Metall.

9. mail 2004 täitus ettevõttel 105 tegevusaastat.[9].

AS Diamark[muuda | muuda lähteteksti]

2005. aasta jaanuaris sai uueks suuromanikuks 67,1% aktsiatega Mainor Grupp.

30. oktoobril 2007 ühines juba valdusfirmana tegutsev AS Dvigatel, mis sel ajal tegeles kinnisvaraarendusega endise sõjatehase territooriumil, ühendava ühinguga, aktsiaseltsiga Ülemiste City ja alustati endise tehase kinnistule tööstuspargi ehitust.

Tehase juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • Dvigateli direktor Boriss Kuznetsov 1959–1979
  • Dvigateli direktor Boriss Svjatšenko 1980–1986
  • Dvigateli direktor Vladimir Jarovoi 1986–1991

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]