Dharmapāla

Allikas: Vikipeedia

Dharmapālad ('dharmakaitsjad'; tiibeti keeles drag-gshed) on vadžrajaanas (sealhulgas Tiibeti budismis) müütilised ja sageli kohutavad tegelased, kes on üle võetud mitmest allikast, eriti hinduismist ja bönist.

Nad on tõotanud dharmat kaitsta ja toetada. Linnal või ringkonnal võib olla oma dharmapāla oma kohaliku mütoloogiaga.

Mahakala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mahākāla ("suur must"), vadžrajaana mütoloogias idam ja dharmapala

Tšakrasamvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Shamvara/Tšhakrasamvara (shambara - tähendab ekstaasi)

Yamantaka-pool-vanTao

Dharmapāla praktikad sisaldavad endas väljatöötatud "täida ja taasta" rituaale (bskang-gso), millega meenutatakse kaistjatele nende vandeid ning taastatakse nendega oma lähedased suhted, tehes spetsiaalse ohverduse. Kõige tavalisem on joogiohver (gser-skyems), milles ohverdatakse kaitsjale alkoholi või musta teed. Võib ka lihtsalt kutsuda kaitsjaid ohverduse tegemiseks mandalasse ja esitada oma soovid (gsol-‘debs). Kaitsjaga võib saada veel lähedasemateks, meditatiivse perioodi ajal, millal loetakse sadu tuhandeid jumalusega seotud mantraid ning lõpuks tehakse suur tuleohver, mille käigus visatakse tulle mitmeid spetsiaalseid aineid. Usukaitsjaid kasutatakse ka ennustamiseks. Sümboolika hulk, mida kasutatakse usukaitsjate puhul on tohutu suur. Igal liigutusel, käe-, jala või muu kehaosa asendil on oma tähendus, samuti igal värvil ja igal muul kujundil. Nii thangkad kui ka kõik teised tiibeti kunsti vormid peegeldavad arusaama tantristlikust budismist. Nende keerukus peegeldab ka eesmärgi (buddhaks saamise) olemust.

Viis, kuidas kujutatakse jumalusi tantrismis, on tihtipeale läänes arusaamatust tekitav. Kujundid, mis sisaldavad seksi, "kuradi-teenimist" ja vägivalda. Küsitakse, kuidas saab seda propageerida muidu niivõrd rahumeelsust nõudev usund? Kirjeldused ju lausa upuvad verre! Need jõulised kujud budismis sümboliseerivad tugevat energilist vahendit, mida tihti vajatakse, et murda läbi emotsionaalsetest ja vaimsetest tõkestajatest, mis takistavad olemast selge mõistuse ja kaastundega. Vaenlaste seas, keda need raevukad kujutised hävitavad, on tuimus, laiskus ja enesekesksus. Relvad, mida nad kasutavad, on positiivsed omadused, mida on saadud vaimsel teel käies; nagu kontsentratsioon, entusiasm ja armastus. Leegid, mis neid ümbritsevad on sügava teadvuse erinevad tasandid, mis põletavad ära pimeduse. Iseennast sellise jõulise kujuga samastades, ei ole raske leida jõudu vaimsest energiast ja oma sisemistest vaenlastest võitu saada. Budistlikust vaatenurgast lähtudes võib pidev peen energia olla kas rahumeelne või raevukas. Kui seda seostada segadusega, siis rahulikud ja raevukad energiad ning emotsionaalsed tasandid, mis nende all peituvad muutuvad destruktiivseteks. Näiteks, rahulik energia muutub letargiliseks ja raevukas energia muutub vihaseks ja vägivaldseks. Kui segadusest on vabanetud, siis võib neid energiaid kombineerida keskendumise ja teadlikkusega. Niimoodi on neid võimalik positiivselt ära kasutada. Rahuliku energiaga saab ennast ja teisi maha rahustada ning tegutseda tasakaalukalt, jõulist energiat kasutades võib ennast ja teisi ergutada omama rohkem jõudu, julgust ja meeleteravust, et ohtlikust olukorrast välja tulla.

Yamantaka-pea-vanTao

Veel ühe huvitava nurga pealt vaadates: inimesel võib tõesti olla arvamus endast kui emotsionaalselt kangest ja vaimselt aeglasest. Ta võib ka tegelikult olla raskemeelne või igav, kuid selliste omadustega samastumine viib neid veel rohkem masendusse viia. Teisest küljest, kui nad kujutavad ennast Buddhana, kelle süda on soe ja meel selge, ei pea nad enam muretsema iseenda võimetuse pärast. Sellised kujustamised aitavad saada kontakti sisemiste positiivsete väärtustega. Veelgi enam – inimesed peavad oma arvamust enesest tavaliselt tõeseks ja muutumatuks, see on see, kes nad tegelikult on hoolimata asjaoludest.

Vaimude lepitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaimude lepitamine ehk vaigistamine on praktika, mis on sama vana kui tiibeti budism. See pärineb ajast, mil Tiibeti kuningas Trisong Detsen kutsus Indiast õpetaja Šantaraksita, et ta õpetaks tiibetlastele budismi. Kohalikud vaimud olid aga uue religiooni vastu vaenulikud ning Šantaraksita soovitas kutsuda Guru Padmasambhava, kes tuli Tiibetisse ja alistas enamuse vaenulikest vaimudest ning sidus nad vandega budismi kaitsjateks.

Näiteks selline lugu: "Kui Guru Padmasambhava oli teel läbi Nepali Tiibetisse ning jõudis Manyudi üritas vaenulik jumal nimega Dsamun teda hävitada, surudes ta kahe mäe vahele, aga Padmasambhava sai tast jagu kasutades oma irdhi-väge lennates üle taeva ja siis sai Padmasambhava talt lubaduse hakata lamaismi kaitsma".

Või siis selline: "5 aastat elas ta Nepalis "Ise Tekkinud Mäetipu Surnuaial", kus ta õpetas ja allutas endale erinevat liiki vaimseid olendeid, ka deemoneid, ja saavutas valitsuse sõltuva olemise Kolmikilma üle".

Kaitsjate klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Grupp jumalusi, keda tuntakse usukaitsjate nime all – chos skyong (sanskr. dharmapāla, dvārapāla), on religioosse seaduse kaitsjad. Tiibeti keeles on nende kohta olemas veel nimetus – bstan srung maBudistliku doktriini kaitsjad” või lihtsalt srung ma “kaitsjad”. Selle viimase termini all mõistatakse ka kahjulikke, mitte budistlikke vaime. Veel on olemas termin dam cam – “need kes on vandega seotud” , nimetus, mis on antud mitte budistlikele jumalustele, kes hiljem allutati ja sunniti kaitsjateks hakkama. Dharmapālasid kujutatakse tavaliselt raevukatena, relvadega vehkivatena, purustades inimesi või üleloomulike vastaseid oma jalge all. Tihtipeale kutsutakse neid ka nimega dregs pa , “upsakad”, “kõrgid” väljend, mis on tuletatud et neid kujutatakse raevukate, upsakate ilmetega.

Dharmapāla (sanskriti keeles “dharma kaitsja”) on budistlikus mütoloogias jumalus, kes kaitseb Buddha õpetust ja iga budisti eraldi. Dharmapālade rühma budistlikus panteonis on raske täpselt piiritleda, nende hulka arvatakse sageli ka jidamid ja erinevate budistlike rahvaste kohalikud jumalad. Tiibetis kasutatakse dharmapāla kõrval ka nimetust drag-gšed (“hirmus timukas”).

Peamiselt jagatakse budistlikud jumalused maisteks ja üle-maisteks ehk taevasteks jumalateks. On oluline teha vahet nende kahe jumala tüübi vahel. Maised jumalused on need, kes võtavad võimu kohalikes meediumites, aga nad on muidu olendid nagu meiegi - nad tunnevad piinavaid emotsioone nagu viha ja iha. Ja nad on sündinud nagu meie. Enamasti ongi nad deemonlikud jumalusted, kes on budismi poolt allutatud. Taevaseid jumalusi on kahte tüüpi: boddhisattvad ja buddhad. Taevaste kaitsjate hulgas on palju hästi tuntud jumalusi Tiibeti budistlikust panteonist. Jumalused, kes asetsevad väljaspool eksistentsi kuude sfääri. Usukaitsjad aitavad eemaldada takistusi teel ja hoiavad õpilasi teel, kui nad muutuvad laisaks. Ka kaitsjad jagatakse maisteks ja taevasteks kaitsjateks. Buddhade ja boddhisattvate seas on neid, kes ilmuvad kaitsjatena nagu nt Mahãkãla, Mahãkãlì jne. Tuntumad on ehk Avalokitesvara ja Mañjušrī, Varjapãni ja Tãrã, kellel kõigil on raevukad kaitsja vormid.

Maised kaitsjad on universumi valvajad, kes võivad kiiresti muutuda ähvardavaks ja tiibetlased peavad neid efektiivseteks just sellepärast, et nad on maised ehk valgustamata. Neid defineeritakse kui olendeid, kes ei ole võtnud omaks õilsat kaheksaosalist teed. Nad jagavad inimese emotsioone, mistõttu on nad efektiivsemad, kui inimesele kaugemal seisvad taevased kaitsjad, kuid samuti kergemini solvuvad inimeste tegudest kui viimased.

Enamik kaitsjaid kuulub kõigi tiibeti budistlikke koolkondade juurde. Väga vähesed neist on spetsiaalselt ühe või teise koolkonna kaitsjad. Niimoodi on enamus buddhismi-eelseid jumalusi muutunud üldiseks budismi kaitsjaks kõigis budistlikes koolkondades, mõni üksik aga, nagu näiteks Dorje Shugden, on saanud kaitsjana koolkondliku tähtsuse ja on valvur, kes suhtub vaenulikult teiste koolkondade õpetusse.

Üks jaotus jagab kaitsjad veel valge kvartali ja musta kvartali kaitsjateks (dkar phyogs skyong ba’i srung ma ja nag phyogs gi bdud). Viimased on grupp kaitsjaid, kes on seotud budismi eelse usundiga Tiibetis – böniga ja neid tuntakse veel nime all bon skyong või bon skyong. See grupp jaguneb omakorda veel 8 alagrupiks. Paljud vanad jumalused kuuluvad veel ähmase nimetuse alla- yul lha - mis tähendab maa jumalad. Samuti kuuluvad sinna vaimud, kes peale surma pole suutnud ümber sündida ja kellest on saanud siis pahatahtlikud deemonid. [24]

Kõige üldisem termin on (rigs ’dzin brgyud kyi srunmg ma), mis tähistab kõiki budismi kaitsjaid. (Slob dpon brgyud kyi srung ma) on termin, mis viitab otseselt õpetuse andjate kaitsjatele. Esineb veel mitmeid teisi nimetusi kaitsjate kohta, mis on harvemini kasutusel ja on kas erinevate koolkondade või traditsioonide poolt kasutusele võetud. On olemas veel spetsiifilisi kaitsjaid – näiteks suurte pühakute kaitsjad – (skyes bu chen po’i srung ma), kes on kõrged usu-seaduse kaitsjad. Erinevad kaitsjad täidavad erinevaid ülesandeid, on olemas veel (pha mes (brgyud) kyi srung ma ) - esivanemate kaitsejumalad, kaitsjad, keda perekond peab enda eriliseks Kaitsja (usk)kaitsjaks ja nende kultust kantakse edasi põlvest põlve. Termin (gnas srung ) viitab nendele jumalustele, kes kaitsevad pühasid palverännaku kohti. Kaitsjate maisteks ja taevasteks jagamisel ei ole rangeid piire. Peab arvestama sellega, et maised kaitsjad alluvad karma seadustele ja olles kogunud piisavalt pälvimusi kaitstes tiibeti budismi, saavad ka neist lõpuks taevased kaitsjad. See protsess muidugi võtab inimaastates mõistetamatult kaua aega ja samal ajal maiste kaitsjate hulk kogu aeg kasvab, sest senini allutavad ja muudavad tiibeti preestrid usukaitsjateks mitmeid kahjulikke vaime- nag phoys gi bdud.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamus kaitsjaid ilmuvad raevukatena. Isegi need vähesed, kes ilmuvad rahumeelsetena, on võimelised kiiresti võtma raevuka vormi. Raevukaid jumalusi kujutatakse tavaliselt tüsedate, lühikeste, kuid tihketena, tugevate jäsemete ja paljude peadega. Nende värvused on erinevad ning selle kirjeldamiseks kasutatakse värvikaid väljendeid: näiteks võib kaitsja olla "must nagu kalpa lõpus ilmuv must pilv" ning "punane kui värviring, mis tekib kui päike tõuseb ning tema kiired põrkuvad vastu suurt korallmäge" jne. Tihti mainitakse, et kaitsjate kehad on määritud kokku seesami õli ja tuhaga, mis on võetud surnute tuleriidalt. Nahk on kaetud sularasva ja vereplekkidega ja inimrasva laikude ja täppidega. Naissoost kaitsjad on samasugused ja neid kujutatakse koledate naistena, kellel on pikad, kõhnad rinnad ja suured seksuaalorganid, väheseid kujutletakse ilusate noorte neidudena. Nägudel on neil kõigil tigedad grimassid – suud avatud, suured kihvad välja paistmas (tihti öeldakse, et need kihvad on vasest või rauast). Suust tuleb välja haiguse udu ja kui nad hingavad nina kaudu välja tõuseb suur torm. Nende esileulatuvad, verest valguvad silmad jõllitavalt tigedalt ning tavaliselt on neil laubal veel kolmaski silm. Juuksed on mõnikord lahtiselt ja võidunud, enamasti siiski on juuksed kinni seotud patsi ning paelana kasutatakse madusid. Soenguid on erinevaid ja neil on erinevaid tähendusi. On olemas ka üks väiksem grupp jumalusi, kelle kohta öeldakse, et neil on juuste asemel maod.

Riietus ja kaunistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osa usukaitsjaid ilmuvad alasti, kuid enamus on siiski riietatud, riietus varieerub suuresti – alustades lihtsast niudevööst või räbalatest lõpetades kogukate raskete kaunistuste ja siidiga. Niudevöö on enamasti valmistatud tiigrinahast, vahel jämedast riidest – re sde, vahel härjanahast või äsjanülitud jaki nahast. Böni päritolu jumalatele on eriomane kanda niudevööd, mis on valmistatud ühest tuhandest khyungi[27] tiivast või inimsüdamest. Mõned kannavad preestri, mõned tiibeti aristokraatiale omast riietust. Üks eriline riietus on veel - must ürp, pikkade varrukatega - selline rüü, mida kannavad musta mütsi maagid (zvha nag). Vöö, mis erinevaid riietusi koos hoiab, on tihti siidist, juveelidest, kullast ja türkiisist, vanematel jumalustel aga tihtipeale soolikatest ja madudest, näiteks Šrī Devī ja Mahākāla riided on kokku seotud "nāgade kuningaga". Üldiselt kannavad silmapaistvamad kaitsjad elevandinahka või inimesenahka. Eriskummaline kaunistuse tüüp on go zu, mis võib koosneda jaki või lamba nahast, kuid samuti kullast, mu men kivist, jääliustikest ja valgetest pilvedest. Heroilised meessoost kaitsjad (dpa’po) kannavad soomusrüüd, mis on valmistatud kas kullast, vasest, hõbedast, korallist, juveelidest, ninasarviku nahast või skorpioni koorest. Soomusrüüde ühenduskohad on valmistatud isase paabulinnu kaelakarvadest. Kiivrid on valmistatud samast materjalist kui turvised. Dpa ’po kaitsjad kannavad kõrge säärega, enamasti mongoolia tüüpi nahast saapaid. Heroiliste kaitsjate riietusse kuulub veel tiigrinahast nooletupp (stag gdong), vibu hoidja leopardi nahast (gzig shubs) ja kilp ninasarviku nahast (bse phub), mida kantakse seljal. Eespool on tavaliselt peegel (me long) koos konkreetse jumaluse "seemne silbiga" (sa bon) kirjaga keskel. Raevukad jumalad kannavad kaunistusi, mis on valmistatud inimluude vanikutest ja 50 või 51st värskest inimpeast. Kaunistuste hulka kuuluvad veel rohelised kaelakeed, vanikud, mille moodustavad tuhat päikest ja tuhat kuud ja türkiisist, kullast ja lilledest pärjad. Nad kannavad käe ja jalavõrusid ja kõrvarõngaid, on kaks jumalust, kes kannavad eriskummalsi kõrvarõngaid – Palden Lhamo (dPal lden lha mo) ja Sergy Purima (gSer gyi spu gri ma)– ühes kõrvas on neil madu ja teises lõvi.

Ratsud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik usukaitsjaid on seisvas või tantsivas asendis, seistes kas lahtise lootoslille või inimkorjuse peal. Samuti võivad nad ratsutada erinevate loomade või lindude seljas. Lindudest on näiteks vares, kaaren, khying, papagoi, raisakotkas jne. Loomadest on muidugi enimlevinud ratsuks hobune, kes peab olema musta värvi ning valgete kapjadega. Tiibeti traditsiooni kohaselt ei tohi sellise hobusega kunagi sõita preester, kuid ta on ideaalne sõjamehe jaoks. Hobused võivad veel olla kuldsed, kristalsed või kollased türkiisist lakaga jne. Srin po deemonite (tänapäeval samastatakse India rāksasas’ega) ratsuks on srin po’i bong bu – punane eesel, valge kõhuga. Sellele sarnanased ratsud on näiteks veel must muul kollase koonuga ning Palden Lhamo kolmejalaline muul. Ratsu, mis on tõeliselt Tiibeti enda päritolu loom, on aga jakk. Ratsudeks on veel ka elevandid, karud, hirved, lõvid, pühvlid, kaamelid, hundid, mustad koerad, mustad lambad, metssead, ahvid, rotid jne.

Relvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitsjate relvad on mõeldud hävitama budismi vaenlasi – preestreid, kes rikuvad oma vannet, ülejooksikuid jne. Mõõgad on valmistatud rauast, vasest, kristallist, kullast või isegi elustatud laipade keeltest. Mõnedel mõõkadel (ral gri) on skorpionikujuline käepide ja mõõgatervaikud, mis kujutavad leeke, nii on näiteks kujutatud “tarkuse mõõk” (ye shes ral gri). Saabel (shab lang) on tavaliselt kullast, kuid seda kasutatakse vähem. Nuga (gri) on vahel mürgitatud, mõnikord kirjeldatud lihuniku punase noana (bshan gri dmar po). Eriline nuga on chu gri, millel on lainekujuline tera. Olulised relvad on veel hakkimiskirves (grig gug, snskr: karttikā), mille käepide on piksenoole kujuline ning seda kasutatakse “vaenlaste elujuurte ära lõikamiseks ning deemonite loomise takistamiseks”. Veel on žilett (spu gri). Odad, mida nad kannavad, on enamasti rauast, vasest, hõbedast, kullast, kristallist, türkiisist või korallist valmistatud. Neil on veel erilised piigid, mis on valmistatud rāksasī reieluust (srin mo’i rkang gi mdung ring). Kõige olulisem relv, mida btsan deemonid kannavad, on btsan mdung, mis on punane oda verestniisutatud ripatsitega. dBal klassi böni jumalused kasutavad bse mdung oda – punase ninasarviku oda , mille odavars on selle nahaga kaetud. Üks oluline atribuut kaitsjate juures on "Võidulipp" (rgyal mtshan; sanskritis dhvaja). Selliseid lippe kannavad ka böni jumalused. Enamasti on need tehtud siidist, kuid on ka juhtumeid, kus see on valmistatud inimnahast. Lipuotstel on looma pea – kas makara, tiiger, hunt, saarmas, hani, kass, paabulind, konn, uss, skorpion või kilpkonn. Veel üks märkimisväärne atribuut on kolmnurk (rtse gsum). Vahel on see kaunistatud piksenooltega ja värviliste siidiribadega. Sarnast kolmnurka, või kolmharki kannavad ka böni jumalad. Peale selle on veel sellised relvad nagu: kirves, sirp ja konks. Viimast kasutavad kaitsjad, et tuua oma jõudusid kolme maailmasse. Olulised on vibu ja nooled, kasutatakse aga ka haamrit, keppi ja hobusepiitsa. Eriline maagiline relv on khram shing, maagiliselt sälgutatud kepp. Lingu (zhags pa) kasutavad kaitsjad vankumatute ja kahjulike deemonite kinni sidumiseks, või et püüda nende eluhinge ja elujõudu. Kaitsjate püünistele on enamasti kinnitatud välgunooled, mõned neist on mürgitatud madudest, mõned juveelidest, välgust, veest, päiksekiirtest, õhust, soolikatest jms koosnevad. Eriline püünis on sini-punane nöör (sngo dmar thag pa), mida kannavad böni jumalad. Haigust toovad jumalad kannavad veel kotti, mis on täidetud haigustega (nad zhags), näiteks kotti leepratõve pisikutega. Tiibetis vaimude väljaajajad kohtuvad veel tihtipeale maagilise pistodaga (phur bu, phur pa, snskr: kīla). Erinevate instrumentide hulka, mida dharmapālad kannavad, kuulub ka inimpealuust valmistatud nõu. Neid kasutatakse söögi ja joogi annetamiseks. Need peavad sisaldama nelja sorti verd: sooja inimese aju ja verd, surematuse amrtat, juveele, gtor ma, värskelt inimsüdamest käristatult. Iseloomulike asjade hulka kuulub veel juveel – enamasti on see soovetäitev juveel (yid bzhinnor bu sanskr: cintāmani), mida kutsutakse ka juveeliks, mis täidab 9 sorti soove. Mõned usukaitsjad kannavad ka muusikalisi instrumente- inimkoljust tehtud trumme, kašuu puust tehtud trumme, vms valmistatud trumme, trompetit inimese reieluust, kella (dril bu), jms. Piksenool (rdo rje, sanskr: vajra) on ehk kõige tuntum ja olulisem rituaalne objekt, mida kasutavad budistlikud preestrid. Samuti on ta mitmete usukaitsjate atribuut. Peale selle kõige võib kaitsjate juurest leida veel selliseid asju: inimpealuudest palvekeed, väljarebitud, verest tilkuvad südamed, sisikonnad, inimese käed ja jalad, lapse surnukeha, helepunast värvi surnukehad, vaenlase serveeritud pea, tiigri pea, buda kujutis, päikse ja kuu sümbol, täringud, pähklid, sidrun (bījapūra), erinevad lilled – sinine ja punane lootoslill, oksake, viljapea, rohupõõsas jne.

Elupaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Usukaitsjate elupaigaks kujutletakse tavaliselt lossi või paleed, mis on ehitatud pealuudest ja kontidest ning mis asub kaljul keset möllavat veremerd. Lossidel on 9 nurgatorni – see oli kombeks juba Tiibeti vanade jumaluste kujutamisel. Rahumeelseid jumalaid kujutletakse olevat kaunil maastikul. Aga preester, kes kohtub kaitsjaga, peab kõigepeal ette kujutama endale tema elupaika ning selles lahtist lootosõit, millel kaitsja asub. Kõige lõpuks kujutab ta ette kaitsjat ennast, kelle ta loob kasutades vastavat seemnesilpi ning kujustades kõik tema väiksed ja suured atribuudid. Mõned kaitsjajumalused moodustavad vennaskondi ja õeskondi. Paljudel on ka oma õukond, kelle seas on siseminister (nang blon), välisasjade minister (phyi blon), armee ülemjuhataja (dmag dpon), ohvitserid (las mkhan) ja kullerid (pho nya). Nad on tihtipeale loomad, kellel on ühine nimetus spyan gzigz. On veel erinevad kaaslased – preestrid, relvastatud mehed, mustad naised ja noored tantsijad. Pühenduse saanu jaoks on nad kõik aga usukaitsja emanatsioonid või emanatsiooni emanatsioonid, loodud kaitsja enda poolt, et toime tulla kõigi temale asetatud ülesannetega.

Ohverdamine riitustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raevukatele jumalustele ohverdamiseks valmistav ohvrikook (gtor ma; sanskriti torma) koosneb lihast ja luudest, verest ja sapist; pealuust valmistatud trumm ja reieluust trompetit mängitakse tema lõbustuseks. Samal ajal ohverdatakse rahumeelsele kaitsjale ravimeid, magusat ja maitsvat sööki ning siiditükke. Mõlematele antakse sümboolselt loomi, kellel seljas nad sõidavad, varustust ja riideid. Üks oluline substants rituaalides on veri. Tihtipeale on see vaid sümboolne – tegelikult on anumad täidetud mingi muu vedelikuga. Inimverest sobib surnud inimese veri, ohtliku haiguse käes kannatava inimese veri ning leeprahaige veri, lese või prostituudi menstruatsiooni veri olevat eriti efektiivsed. Maagilisteks riitusteks kasutatakse ka lahingus surma saanud noore jõulise inimese verd, mis on pühitud mõõgalt. Veel on mainitud verd, mis on võetud surnud hullumeelse ajust, 8 aastase lapse verd või insestist sündinud lapse verd. Loetelu loomadest, kelle verd sobib kasutada, on samuti pikk: must hobune, hallikas koer, hull koer, must karu jne. Böni kirjutised väidavad, et maagiliste riituste täitmiseks on eriti sobiv mi rgod ehk nõndanimetatud lumeinimese veri. Kasutatakse veel teistsuguseid vedelikke – tavalist vett, jõevett, vett, mis on saadud jääliustikelt, sajast erinevast allikast kogutud vett, tiibeti õlu, vein, ’bras chang - riisist valmistatud alkohoolne jook, bdud rtsi (sanskriti amrta) – surematuse jook. Inimlihast (Sha chen sanskriti mahāmāmsa) kasutatakse (tegelikuses samuti sümboolselt) eriti maksa, sisikonda ja süda. Samuti on nõutud kurikuulsate prostituutite vagiinad. Mitmesugust kasutust leiavad pealuud ja reieluud. Tiibet tantristid kannavad kontidest valmistatud põllesid ja käevõrusid, need on ka inimluudest valmistatud. Mõnedel juhtudel kasutatakse inimluid, küüsi, hambaid, mis on võetud surnud inimeselt, populaarsed on jällegi lesed ja prostituudid, vahel võib vaja minna ka nende juuksekarvu ning mõnikord inimnahka. Suurel arvul on loetletud loomi, kelle ja milliseid luid võib kasutada. Mida maagid eriti hindavad, on ninasarviku liha ja väljaheited. Samuti kasutatakse erinevaid taimseid elemente, millest esikohal on kolm magusat substantsi (ngar gsum), milleks on suhkur, mesi, suhkrusiirup/kasemahl. Koos sellega nimetatakse tavaliselt veel dkar gsumi, mis koosneb piimast, võist ja hapupiimast. Neid elemente ohverdatakse tavaliselt rahumeelsetele jumalustele. Raevukatele tehtavad tüüpilised kingid on: must redis, oad, sibulad, küüslauk jne. Jaotus on ka lõhnaküünalde põletamiseks: raevukatele põletatakse mürgiseid datuta lehti ja musta gu guli viirukeid. Mõnede rituaalsete esemete valmistamiseks peab kasutama mürgist puud. Kasutatakse veel erinevaid esemeid: rauapulbrid, muste kive, mis enamasti peavad olema toodud kummituslikult mäelt või surnuaiast või teede ristumise kohast (seda usutakse olevat koht, kus kurjad vaimud tavaliselt pesitsevad), kulla ja hõbedatükid, lihuniku kinga sisu, matuse ruleriidalt võetud tuhk jne. Tormasid ehk ohvrikooke valmistatakse tavaliselt jahust ja veest. Põhiliselt jaotatakse needki kahte gruppi: raevukatele ja leebetele jumalatele valmistatavad tormad. Esimesed on tavaliselt teravate joontega ja kaunistatud suitsu ja leekide kujuliste joonistega, tihtipeale inimese või deemonliku pea või pealuu kujutisega tipus, teised aga on tihtipeale ümarakujulised. Tormad pakuvad jumalusele ajutise elupaiga, kuni ta on oma ülesande täitnud ja torma äraviskamisega ta vabaneb. Rituaalides kasutatakse veel sümboolseid relvi zor, mis ka on tihtipeale valmistatud jahust ning enamus on püramiidi kujulised. Relvadest on veel erinevatel riitustel kasutusel khram shing – kas puust pulk või heksagrammi kujuline laud, mis on täketega kaetud.

Dalai Laama seisukoht kaitsjate suhtes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dalai Laama rõhutab oma kõnes, et gelugpa traditsioonis on olemas kaitsjaid kolmest sfäärist - Mahākāla, Vaišravana ja Kalarupa. Keskmes on kuuekäeline Mahākāla - Avalokitesvara raevukas vorm, kes kaitseb kõrgema tasandi praktiseerijaid. Vaišravana sobib neile, kes praktiseerivad puhast moraali, kõik kaitsjaid peavad selliste inimeste vastu heatahtlikud olema, kuid just Vaišravana on eriti rahul. Keskmisel tasemel praktiseerijad tegelevadki peamiselt eetilise puhtusega. Madalamal tasemel on peamiselt huvitatud põhjuse ja tagajärje seadusest ja kuna Dharmarāja on kõiksuse ja mittekõiksuse tunnistaja on tema nende kaitsja. Gelugpas peaks praktiseerima vastavalt nendele kolmele sfäärile. Gelugpad ei vaja teist liiki kaitsjaid. Kuni praktiseerija jõuab tasemini, kus ta mõistab kõige mõeldamatuid saladusi, peab ta järgima ettenähtud korda.

Dalai Laama ütleb, et raevukate jumaluste, kohalike kaitsjate ja maajumaluste lepitamine on lubatud, kuid seda tehakse nii, nagu me kohtleksime oma head sõpra. Näiteks kui me palkame töölise ja anname talle süüa ning palume ennast aidata ühel päeval. See ei ole nagu pühendumine õpetajale või varjupaiga andmine. Me lihtsalt palkame ühe tegelase. Sellise suhtumisega on lubatud nende peale loota.

Selle kohta, et varjupaika ei tohi võtta üheski maises jumalas või maises kaitsjas, ei materiaalses ei vaimses – näiteks vanemad, sugulased või rikkus, on võimalik leida märkmeid mitmetes budistlikes tekstides. Varjupaika ei tohi võtta maises jumaluses, kuna nad ei ole valgustunud ja seetõttu võimelised õpetust edasi andma.