Hirv

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib imetajate perekonnast; perekonnanime kohta vaata artiklit Hirv (perekonnanimi)

Hirv on imetajate perekonnast mäletseja loom, kes kuulub hirvlaste perekonda. Kõikidest liikidest ema- ja isahirv kasvatavad endale igal aastal uued sarved (välja arvatud Hiina vesihirv). Selle poolest erinevadki hirved antiloopidest, kes sarvi ei vaheta, nad kuuluvad teise perekonda (Bovidae), kuhu kuuluvad ka sõralised.

Aksishirv, Nagarahole, India

Muskushirve ja vesihirvikut, kes on pärit Aafrika ja Aasia metsadest, ei peeta tavaliselt päris hivedeks, vaid jaotatakse vastavalt perekondadesse Moschidae ja Tragulidae.

Esimesed maalingud hirvest on leitud Paleolithicumi koopast, nad on mänginud kogu ajaloo olulist rolli mütoloogias ning kirjanduses, neid kujutatakse palju ka vappidel. Majanduslikku tulu annab nende liha, pehme ja tugev nahk ja sarved, mida kasutatakse näiteks noa käepideme tegemisel. Põtrade küttimine on olnud üks populaarne tegevus keskajal ning jätkuvalt ka tänapäeval.

Põhjapõtrade kari seismas lumel, vältimaks kärbseid

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sabad I) valgesaba-pampahirv, II) muulhirv, III) mustsaba-hirv, IV) põder, V) punahirv

Karvastik on üldiselt varieeritud punase ja pruuni vahel[1], kuigi see võib olla nii tume, nagu šokolaadi-pruun[2] või hallikas nagu põdral.[3] Eri liikidest hirved võivad vastavalt karvkatte värvusele erineda hallist kuni punakaspruunini.[4] Mitmed liigid, näiteks aksishirv,[5] kabehirv ja tähnikhirv on välimuselt hoopis karvkattelt pruunid ja valgete laikudega. Hirv vahetab kaks korda aastas karva;[6][7] näiteks suvel on punahirvedel punane, õhuke karvkate, mis järk-järgult asendub talveks tiheda hallikas-pruuni mantliga, mis omakorda vahetub järgmiseks kevadeks suve karvkattega.[8]

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. W. J. McShea. Deer: The Animal Answer Guide. Baltimore, USA: Johns Hopkins University Press. 
  2. C. M. Francis. A Field Guide to the Mammals of South-East Asia. London, UK: New Holland. Lk 130. 
  3. A. Kurta. Mammals of the Great Lakes Region. Michigan, USA: University of Michigan Press. 
  4. M. Trolle; L. H. Emmons. A record of a dwarf brocket from Lowland Madre De Dios, Peru. Lk 2–5. 
  5. D. J. Schmidly. The Mammals of Texas. Austin, Texas (USA). 
  6. W. J. McShea; G. A. Feldhamer. Deer: The Animal Answer Guide. Baltimore, USA: Johns Hopkins University Press. 
  7. T. Hooey. Strategic Whitetail Hunting. Krause Publications. Lk 39. 
  8. R. N. B. Kay; M. L. Ryder. Structure of and seasonal change in the coat of Red deer (Cervus elaphus)