Bön

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Yungdrung, böni püha sümbol.

Bön (tiibeti keeles bon, བོན་) on usund Tiibetis.

Böni kirjeldatakse sageli kui Tiibeti algupärast, budismieelset usku, mis pole päris täpne. Kuna böni kohta enne 7. saj kirjalikud allikad puuduvad, siis on nii varajase böni kui ka võimalike tiibeti algupäraste usundite kohta väga vähe teada.

Böni järgijaid nimetatakse bönpodeks (tiibeti keeles bon po), nõnda nimetati ka böni preestreid, kes tegutsesid muistses Tiibetis matusetalituste, ohvririituste ja kuninglike tseremooniate korraldajatena.

Legendide järgi oli böni rajaja Šenrab Miwo (tiibeti keeles gshen rab mi bo), kelle sünnikohaks peetakse müütilist maad Ölmo Lungringi (mis asus Kailāsa mäe piirkonnas) ning sünniajaks umbes 1600 e.m.a. Šenrabi eluloos on sarnaseid elemente Buddha elulooga ning teda kirjeldatakse kui olendite heaks tegutsevat virgunut. Böni tekstide järgi sai bön alguse Šang-šungist, Kailāsa jalamil asuvast kuningriigist.

Hiline bön kujunes süstematiseeritud usundina välja pärast 11. saj koos budistlike koolkondadega üksteiselt vastastikku elemente laenates. Hiline bön sarnaneb paljus budismiga: ka böni traditsioonis on ülimaks eesmärgiks virgumine (tiibeti keeles byang chub), samuti on sarnased paljud muud põhimõisted. Samas säilitab bön oma eripärad: böni kosmoloogia, legendid ja panteon erinevad budismi omadest.

Esimene böni klooster Menri (tiibeti keeles sman ri), valmis 1405.

Esimesed böni termad leiti 11. saj. Need tekstid olid hiljem aluseks böni kaanonile, mis sai oma lõpliku kuju 15. saj.

Uuemal ajal, alates 19. saj teisest poolest, on bön ja tiibeti budism omavahel tunduvalt lähenenud ja tänapäeval peetakse böni mõnikord isegi tiibeti budismi viiendaks koolkonnaks ningma, kagjü, sakja ja geluki kõrval.

Varajase böni isoleeritud haruks peetakse 9.–10. saj Tiibetist välja rännanud tänapäeva Hiina Yunnani provintsi loodeosas Lijiangis elava nahi (hiina keeles naxi) rahvakillu traditsioonilist dongpa religiooni.[1]

Budism ja bön on Tiibetis teineteist tugevasti mõjutanud. Bönist võttis Tiibeti budism šamanismi elemente, budism omakorda kujundas böni filosoofia ümber, nii et erinevused on nüüdseks peamiselt terminoloogilised ja ikonograafilised. Ometi on bön – hoolimata budismi privilegeeritud seisundist riigiusundina viimastel sajanditel – säilinud ning 1977 tunnustas Tiibeti eksiilvalitsus seda ametlikult vaimse koolkonnana.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 7. sajandini oli bön levinud eelkõige Kangrinboqê mäge ümbritsevas Zhang Zhungis Tiibeti lääneosas.

Zhang Zhungi kuningate dünastia lõppes 8. sajandil, kui maa vallutas Kesk-Tiibeti kuningas Trisong Detsen ning Zhang Zhungi kuningas Ligmincha (Ligmirya) suri.

Kui 9. sajandil juurdus budism, tõrjuti bön tagasihoidlikule kohale (näiteks jäid böni preestrid kõrvale kuningate matusetseremooniatelt). Kuningas Langdarma (valitses 836-842) aga vaenas kuningas Trisong Detseni ajast saadik üha mõjukamaks muutunud budismi ning edendas böni. Hiljem taandus bön tiibeti kultuuriruumi ida- ja läänepiirkondadesse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]