Danegeld

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rootsis Upplandi maakonnas asuv Inglismaale rändamist kajastav ruunikivi U 241. Selle püstitasid viiking Ulfríkri lapselapsed ligikaudu aastal 1050 mälestamaks seda, et Ulfríkr sai kaks korda Inglismaal danegeldi.

Danegeld ("Taani maks", sõna-sõnalt "taanlaste tribuut") oli maks, mida koguti viikingitest sissetungijatele tribuudi maksmiseks, et viimased maad rüüstamisest säästaksid. 11. sajandi allikates kutsuti seda kas nimetusega geld või gafol (Anglosaksi kroonikas esinevad nimetused hafol ja gyld ning korra ka heregild) ja termin danegeld ei tulnud kasutusse enne 12. sajandi algust.[1] See oli 9. kuni 11. sajandi valitsejate poliitikale iseloomulik nii Inglismaal kui ka Frangi riigis ja seda koguti kahel kujul: kas tribuut ründajate äraostmiseks või regulaarne maks kaitsjate palkamiseks.

Inglismaa[muuda | muuda lähteteksti]

Inglismaal oli danegeldi näol tegemist varjatud maksuga: algselt võeti maksu tribuudina taanlastele maksmiseks, kuid lõpuks sai sellest püsiv maamaks.[2] Viikingite poolt Inglismaale ette võetud ekspeditsioone juhtisid tavaliselt Taani kuningad, kuid sissetungijate hulka kuulus võitlejaid üle kogu Skandinaavia. Lõpuks tõid nad Inglismaalt koju üle 100 tonni hõbedat.[3]

Upplandi maakonnas Orkestas asuv ruunikivi nr U 344, mis on püstitatud viiking Bårresta Ulfi mälestuseks ja mille järgi kogus Ulf kolm korda Inglismaal danegeldi. Esimest korda koos Västergötlandi maakonnast pärit pealiku Skoglar Tostega, teist korda koos Torkel Pikaga ja kolmandal korral koos Knud Suurega.

Anglosaksi ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene inglastepoolne makse viikingitele leidis aset aastal 991 pärast Essexis peetud Maldoni lahingus saadud kaotust ja selle makse suuruseks oli 10 000 Rooma naela ehk 3300 kg hõbedat. Canterbury peapiiskop Sigeric Tõsine ja edelapoolsete provintside vanemad soovitasid kuningas Ethelred II-l relvastatud võitluse jätkamise asemel pigem viikingitele maksta. Anglosaksi kroonika ühe käsikirja järgi juhtis tollal viikingite vägesid hilisem Norra kuningas Olav Tryggvason.[4]

Aastal 994 naasid taanlased Taani ja Norra kuninga Svend Harkhabeme ja Olav Tryggvasoni juhtimise all ja piirasid Londonit. Taaskord maksti neile võitlemise asemel hõbedas ja saadud hõbeda kogus jättis taanlastele mulje, et tulusam oli inglastelt makseid välja pressida kui võtta kogu saak, mida nad suutsid röövida.

Seejärel maksti viikingitele aastatel 1002 ja 1007, mil Ethelred ostis 36 000 troy naela (13 400 kilo) hõbeda eest kaks aastat rahu taanlastega. Pärast Canterbury peapiiskopi vangistamist ja tapmist ning Canterbury rüüstamist aastal 1012 osteti taanlased ära täiendava 48 000 naela (17 900 kg) hõbedaga.

Aastal 1016 sai Svend Harkhabeme poeg Knud Suur Inglismaa kuningaks. Pärast kahte aastat troonil tundis ta endal oma uue kuningriigi üle piisavalt võimu olevat, et maksta suuremale osale sissetungil kasutatud laevastikust, et nad Skandinaaviasse naaseksid. Knud jättis neist endale isikliku ihukaitseväena 40 laeva. Selleks kulus aga Knudil tohutu kogus hõbedat: üle riigi koguti seda 72 000 troy naela (26 900 kg) ja Londonist veel lisaks täiendavad 10 500 naela (3900 kg).

Upplandis Väsby lähedal asuvas metsasalus oleva ruunikivi U 194 püstitas üks viiking mälestuseks selle eest, et ta sai korra Inglismaal danegeldi.

Sedasorti välja pressitud tribuut ei olnud omane vaid Inglismaale: Snorri Sturlusoni ja Bremeni peapiiskop Rimbert' järgi tasusid Soome ja Balti riikide alade elanikud (nt Grobiņa piirkonnast) samasugust tribuuti rootslastele. Lisaks jutustab Nestori kroonika, et kaitseraha maksvad piirkonnad ulatusid veel ida poole Moskva suunas ja raha tuli maksta seni, kuni soomlaste ja slaavlaste hõimud viimaks mässu tõstsid ning varjaagid mere taha ajasid.

Sarnaselt sellele olid saamid sageli sunnitud karusnahkades tribuuti tasuma. Sarnast praktikat kasutati ka Pürenee poolsaarel, kus tollased kristlikud riigid toetusid suuresti muslimite vürstiriikidest ehk taifadest tribuudina saadud kullale (taifa-kuningriigid tasusid maksu nimetusega parias ehk tribuuti rüüsteretkede (razzia) asemel).

On hinnatud, et anglosakside poolt makstud raha koguväärtus ulatus umbes kuuekümne miljoni pennini. Selle ajajärgu anglosaksi penne on leitud rohkem Taanist kui Inglismaalt[5] ja selle Södra Betebys asuva talu, kus asub reisist läände rääkiv ruunikivi Sö 260, maadelt leiti mitmesajast inglise mündist koosnev aare.[5]

Normannide ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Inglismaa lõunaosas põhines danegeld adramaadel (hide) ehk põllumaa suurusel, mis oli piisav perekonna ülal pidamiseks. Erandiks oli Kenti piirkond (endine Kenti kuningriik oli säilitanud mitmed paikkondlikud traditsioonid), kus selleks ühikuks oli neljast väiksemast osast (yoke) koosnenud sulung (ehk maa, mida oli võimalik ühel hooajal härgade rakendiga künda). Põhjas oli tüüpiliseks ühikuks carucate ehk adramaa, mis oli võrdne Kenti sulung'iga; East Angliat hinnati aga omakorda ühikutes nimetusega hundred.

Kõikjal kogusid maksu kohalikud šerifid. Hindamiste ja sissetulekute kohta käivad andmed pärinevad juba normannide vallutuse eelsest ajast, näidates süsteemi, mida James Campbell kirjeldab sõnadega "vana, kuid mitte muutumatu".[6] David Batesi järgi oli tegemist "Lääne-Euroopas tundmatu üleriigilise maksuga".[7] Ka J. A. Green nendib, et danegeldi kogumiseks välja töötatud üleriigiline maa maksustamise süsteem oli esimene selline süsteem, mis Euroopa lääneosas pärast Lääne-Rooma keisririigi langust uuesti kasutusele võeti.[8]

William Vallutaja kasutas seda pigem nii Euroopa mandriosas peetavate sõdade toetamise peamise vahendina kui ka oma kuninglike soovide ja vallutustega seotud kulude katmiseks, mitte viikingite põhjustatava ohu vältimise eest tasumiseks. Tema ja ta järglased kogusid maksu anglosaksidest kuningatest sagedamini ja suuremas summas; kuulus on 1084. aastal kogutud kuue šillingi suurune geld ja aastal 1096 Elys kogutud geld oli teadaolevalt tavapärasest kaks korda suurem.[9] Judith Green väidab, et alates aastast 1110 viisid sõda ja riigis anarhia kaasa toonud Valge laeva õnnetus maksustamise täiendava suurenemiseni.[10] Aastaks 1130 kogus Henry I danegeldi iga-aastaselt ja seda määraga kaks šillingit adramaa (hide) kohta. Worcesteri Johni kroonika järgi lubas kuningas samal aastal danegeldi kogumise seitsmeks aastaks peatada ning seda lubadust uuendas oma kroonimisel ka kuningas Stephen (kuigi hiljem ta seda lubadust murdis). Henry II taaselustas danegeldi kogumise aastatel 1155–1156, kuid aastad 1161–1962 olid viimased, mil danegeldi kogumine ürikutes (pipe rolls) jäädvustati ja maksu seejärel enam ei kasutatud.[11]

Danegeldi olulisust Inglise kuningriigi varade osakonnale (Exchequer) võib hinnata selle laekumise järgi aastatel 1129–1130: kogutud 2400 naela moodustas ligikaudu kümnendiku sel aastal makstud maksude kogusummast (umbes 23 000 naela).[12]

Hinnates danegeldi kogumist üldisest vaatevinklist, mitte tolleaegsest standardist, lähtuvalt, võib paljutki sellega seotut 12. sajandi alguse näitel kritiseerida. Süsteem põhines maa viljakuse ammustel hindamistel ja kasutusel oli arvukalt teenete eest antud privilegeeritud maksualandusi või -vabastusi, mille eesmärgiks oli jätta need, kes maksu maksma pidid, "mittesoodustatu" valgusse. Judith Green on märkinud, et "maksuvabastused olid väga suures ulatuses kuningliku soosingu küsimus ja neid kohandati muutuvate oludega vastavaks ... selliselt oli danegeld palju paindlikum maksustamisvahend kui suurem osa ajaloolasi on olnud valmis möönma".[13] Henry I andis aastal 1133 maksuvabastuse Londonile ja vabastas linna sellistest maksudest nagu kohalik maks scot, danegeld ja tundmatu isiku mõrvamise eest maksta tulnud murdrum. [14] Alates 12. sajandi lõpust asendas geld'i liikuvale varandusele pandud maks, mille kehtestamiseks oli olnud vaja ka parlamendi nõusolekut.[15]

Frangi riik[muuda | muuda lähteteksti]

Bretagne[muuda | muuda lähteteksti]

Ei ole teada, et Bretagne'i hertsogkonnas oleks kogutud üleriigilist danegeldi. Kindlasti maksti viikingitele rohkem kui ühel korral ja sellised maksed võisid lisaks muudele väärisesemetele sisalda ka raha. Kuigi on võimalik, et teatud summad just sel viisil koguti, ei ole allikates jäädvustatud seda, et elanikele oleks tribuudi tasumiseks maksu kehtestatud. Tõenäolisem on, et häda korral koguti selgelt piirkondlikku danegeldi.[16] Aastal 874 alistasid taanlastest viikingid kolm korda bretoonide juhi Nominoe, kes koos oma pojaga põgenes. Alles seejärel alustas viimane viikingite pealikega läbirääkimisi ja ahvatles nad kingituste pakkumisega lahkuma. See on jäädvustatud selleaegses allikas "Annales Bertiniani":

„Dani partem inferioris Galliae quam Brittones incolunt adeuntes, ter cum eisdem bellantes, superant; Nomenogiusque victus cum suis fugit, dein [per] legatos muneribus a suis eos sedibus amovit".[16]
"Väiksem rühm taanlasi lahkus Galliast eesmärgiga bretoonide sekka elama asuda. Olles nendega kolm korda võidelnud, olid nad võidukad. Võidetud Nominoe põgenes koos oma pojaga, et seejärel kinke kandvate käskjalgade kaudu nad oma asundustest lahkuma saada.“

Eelmainitud annaalides ja kroonik Regino töös on jäädvustatud juhtum, mis võimaldab oletata, et taanlased osteti raha kogumise asemel ära muul viisil: samal aastal lõpetas Bretagne'i kuningas Salaun mõned paganate röövretked, andes neile selle eest 500 loomast koosnenud karja.[16]

Rohkem piirkondlikumat danegeldi tüüpi kirjeldavad kaks kronoloogiliselt lähedast sündmust Vannes'i maakonnas. Redoni kloostris koostatud käsikirja järgi lunastati aastal 854 viikingite vangistusest välja Vannesi piiskop Courantgenus.[16] Tema eest makstud lunaraha koguti üpris tõenäoliselt piirkondlikul tasandil. Aastal 855 olid Redoni mungad pidanud sarnasest vangistustest välja lunastama krahv Pascweteni, andes selle eest karika ja pateeni, mis kaalusid kokku 67 solidus't kullas. Mõni aeg hiljem suutis Pascweten pühad anumad paganate käest tagasi saada ja seegi makse võidi koguda teatud tüüpi danegeldina. Prümi Regino järgi maksis Pascweten aastal 873 teadmata summas danegeldi mõnedele viikingitele, et palgata nad Rennes'i krahv Gurvandi (ehk tema konkurenti Bertagne'i hertsogi troonile) ründama.[16]

Ida-Frangi riik[muuda | muuda lähteteksti]

Olulisim Ida-Frangi riigis kogutud danegeld oli see, mida Karl Paks kasutas aastal 882 Elsloo piiramise lõpetamiseks ja Godfridi ristiusku pööramiseks, et teha temast Friisimaa hertsog.[17] Kohalikku danegeldi võidi idapoolses Frangi riigis koguda vastavalt vajadusele: näiteks kogus seda keegi Evesa selleks, et lunastada aastal 880 "väga kõrge hinnaga" välja oma poeg krahv Eberhard (Regino järgi).[18]

Friisimaa[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Friisimaal kogutud danegeld nõuti sisse aastal 810.[19] Sel aastal oli Friisimaal maabunud umbes 200 alusest koosnenud taanlaste laevastik, kimbutades esmalt kõiki rannaäärseid saari ja seejärel piirkonna mandriosa ning alistades seejärel friisid kolmes lahingus. Võidukad taanlased nõudsid seepeale vallutatutelt suurt tribuuti. Varsti pärast seda saadeti Aachenis viibinud ja taanlaste kuninga Godfredi vastu sõjakäiku kavandanud kuningas Karl Suurele sõna, et friisid olid maksustamise teel juba kokku kogunud ja viikingitele ka ära maksnud sada naela hõbedat. Need sündmused on jäädvustatud Karl Suure õukonna ajaloolase Einhardi teostes ("Annales regni Francorum" ja "Vita Karoli Magni"), annaalides "Annales Mettenses priores" ja anonüümse saksi poeedi, keda tuntakse nimega Poeta Saxo, teostes.[19] Summa, mis viikingitele kokku maksti, ei ole teada, kuid kahtlemata koguti see maksude teel, kuna Einhard väidab oma teoses "Vita Karoli Magni" selgesõnaliselt: "ja võidukad taanlased kehtestasid võidetutele tribuudi; maksude teel on sada naela hõbedat friislaste poolt juba loovutatud" (Danosque victores tributum victis inposuisse, et vectigalis nomine centum libras argenti a Frisionibus iam esse solutas).[19]

Friisimaal ei kogutud danegeldi uuesti enne kui keiser Ludwig Vaga valitsemisaja lõpu poole (ta suri aastal 840). Aastal 836 nõustusid mõned Antwerpeni linna ja Wintlas asunud turu maha põletanud skandinaavlased tribuudi saamise järel piirkonnast lahkuma (Ida-Frangi kroonika "Annales Fuldenses" küll selle suurust ei täpsusta).[20] Kas seetõttu, et friisid ei olnud selleks valmistunud või olid nad oma frankidest isandate vaenlaste poole üle jooksnud, õnnestus viikingitel aastal 837 Walchereni saarel maabuda, mitu krahvi ja muud tähtsamat meest vangi võtta ning nad kas tappa või nende eest lunaraha nõuda.[21] Seepeale õnnestus neil mitmel pool "lõputuid" koguseid "erinevat sorti" raha oma rahakirstudesse kokku ajada. Viikingid liikusid edasi maismaa suunas ja ründasid Dorestadi ning pressisid piirkonna elanikelt tribuuti välja.[21] See sündmus on jäädvustatud paljudes kroonikates: "Annales Fuldenses", "Annales Bertiniani", "Annales Xantenses" ja Trieri Thegani teoses "Vita Hludowici imperatoris". Ludwig Vaga poja Lothar I valitsemisajal sundisid viikingid aastal 846 friise varandust (census) koguma ja neile maksma. Annaalid "Bertiniani" ja Xantenses on jäädvustanud selle, kuidas Lothar, kes oli küll ülekohtust teadlik, ei suutnud seda takistada ja viikingid lahkusid Friisimaalt saaki ning vange täis laevadega.

Viimane kirja pandud friiside kogutud danegeld maksti aastal 852. Sel aastal jäi Friisimaa ranniku lähedal ankrusse 252 viikingilaeva ja viikingid nõudsid friisidelt tribuuti (see, millist tribuuti nad nõudsid, ei ole teada), mida neile ka muretseti. Kui nende nõudmised täideti, lahkusid nad ilma piirkonda laastamata (nagu on kirjas annaalis "Annales Bertiniani" ja pühaku Genti Bavo elust rääkivas allikas "Miracula sancti Bavonis").[21] See, et need viikingite poolt peale pandud kohustused tasuti friiside maksustamise teel, selgub aastal 873 aset leidnud sündmuste kirjapanekutest. Mitme annaali ("Fuldenses", "Bertiniani" ja "Xantenses") järgi saatis viikingite pealik Rodulf Haraldsson saadikud Friisimaa Ostergau piirkonda tribuuti nõudma. Friisid vastasid, et nad maksavad makse ainult oma kuningale Ludwig Sakslasele ja tema poegadele (Karlmann, Ludwig ja Karl). Sellele järgnes lahing, kus Rodulf tapeti ja tema väed põgenema löödi.[21]

Ühest hilisemast 10. sajandi allikast, mille autor on Dudo Saint-Quentinist ("De moribus et actis primorum Normanniae ducum"), selgub, et Normandia esimene valitseja viiking Rollo sundis friise tribuuti maksma, kuid seda peetakse ebatõenäoliseks.[21] Kogu friiside poolt makstud danegeld oli oma loomult piirkondlik maks, mida kogusid kohalikud juhid ja inimesed ilma kuningliku abi või heakskiiduta.

Lotharingia[muuda | muuda lähteteksti]

Lotharingias koguti danegeldi vaid korra. Aastal 864 nõudis keiser Lothar II kuningriigi iga maaüksuse (mansus, ligikaudu sama, mis hide inglismaal) kohta neli hõbemünti (denarius) ja lisaks sellele suure hulga kariloomi ja palju jahu, veini ning õlut (sõna sicera, mida selles kontekstis on tõlgitud kui "õlu", tuleb vanaheebrea keelest ja võib tähistada mistahes alkohoolset jooki, mis ei ole vein).[22] Allikad ei ole jäädvustanud ei makse suurust ega ka seda, kas seda maksti tribuudina või mõnel muul moel, kuid teada on, et see maksti Rodulfi-nimelise viikingi juhitud salgale. On oletatud, et Lothar järgis Charles II Paljaspea poolt aastal 860 seatud eeskuju: Charles palkas Welandi juhitud viikingid, et nad ründaksid Seine'i jõe Oscelluse saarel laagris olnud viikingeid. Ainsas seda sündmust kajastavas selleaegses kroonikas ("Annales Bertiniani") ei ole aga kirjas ei maksmise põhjust ega selle tulemust:

„Hlotharius, Hlotharii filius, de omni regno suo quattuor denarios ex omni manso colligens, summam denariorum cum multa pensione farinae atque pecorum necnon vini ac sicerae Rodulfo Normanno, Herioldi filio, ac suis locarii nomine tribuit".[23]

"Lothar, Lothari poeg, kes kogus kogu oma kuningriigist neli denarii iga mansus'e kohta, jagas summa koos suure jahust ja karjast ning isegi veinist ja õllest koosneva tasuga välja skandinaavlasele nimega Rodulf, Herioldi poeg, ja tema palgasulastele.“

Dudo Saint-Quentinist on oma teoses "De moribus et actis primorum Normanniae ducum" küll üles tähendanud loo sellest, kuidas Lorraine'i hertsogi Reginhar I naine ta kogu Hainaut' krahvkonna kulda kasutades aastal 880 välja lunastas, kuid tõenäoliselt on tegemist legendiga.[18]

Lääne-Frangi riik[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Frangi riigis maksti viikingitele esimest korda danegeldi aastal 845, mil viikingid püüdsid Ragnar Lothbroki juhtimise all Pariisi rünnata. Viikingite armee osteti linna hävitamise asemel ära tohutu suure tasuga, mis koosnes ligikaudu kuuest tonnist kulla-hõbedasulamist. 858. aasta novembris koguti taas danegeldi ja seda ilmselt selleks, et maksta see kogu eelneva 857. aasta jooksul Seine'i jõel ja selle ümbruskonnas rüüstanud viiking Bjørnile.[24]

Aastal 862 koondusid Bretagne'i poolsaarel kaks viikingite rühma: suurema laevastiku oli Charles II Paljaspea vahetult enne seda Seine'i jõelt välja ajanud ja väiksem laevastik naasis ekspeditsioonilt Vahemerele. Bretagne'i hertsog Salaun oli palganud Vahemerelt tulnud viikingid Loire'i orgu rüüstama.[25] Neustria markkrahv Robert Tugev vallutas aga kaksteist nende laeva, tappes kõik pardal olnud (välja arvatud üksikud, kes põgenesid). Seejärel alustas ta läbirääkimisi Seine'i jõelt tulnud viikingitega ja palkas nad 6000 naela hõbeda eest Salauni vastu.

Robert ilmselt eeldas, et hoopis Salaun ise palkab alistatud Vahemerelt tulnud viikingite asemel teise, suurema viikingite laevastiku, et seejärel Neustriat kahelt poolt rünnata: viikingite laevadega mööda Loire'i ja bretooni vägedega mööda maad. Ilmselt pidi Robert koguma maksudena suure summa raha, et finantseerida seda mittetribuudist danegeldi, mis oli siiski mõeldud viikingeid Neustriast eemal hoidma.

Teadaolevalt oli ka Charles II Paljaspea ise aastal 860 üldist maksu kogunud, et tasuda sellega 5000 naela suurune danegeld; seega oli kuningas Roberti maksu tõenäoliselt heaks kiitnud. Frankide ja viikingite vaheline leping ei kestnud rohkem kui aasta: aastal 863 sõlmis Salauni rahu ja vaenlasest ilma jäänud viikingid rüüstasid ikkagi Neustriat.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

  • William Shakespeare viitab taanlastele makstavale tribuudile "Hamleti" kolmanda vaatuse teises stseenis, kus kuningas Claudius räägib prints Hamleti hullumeelsusest (...he shall with speed to England,/For the demand of our neglected tribute).
  • Danegeldi maksmisest räägib Rudyard Kiplingi poeem "Dane-Geld". Selle kõige kuulsamad read on: once you have paid him the Danegeld/ You never get rid of the Dane.

Poliitikas[muuda | muuda lähteteksti]

Suurbritannias seostub fraas sageli sellega, kuidas Neville Chamberlain Adolf Hitleriga rahu sobitas. Enamasti viidatakse danegeldile kontekstis, kus lepitus ei ole jätkusuutlik ja tulevikus tuleb uuesti järeleandmisi teha. Tihti tsiteeritakse selle rõhutamiseks ka mainitud Kiplingi poeemi kahte kõige kuulsamat rida.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. J. A. Green. "The Last Century of Danegeld", The English Historical Review, 96, No. 379 (Aprill 1981:241–258), p. 241.
  2. E. Lipson. "The Economic History of England", 12th ed., vol. 1. London: Adam & Charles Black, 1959. p. 16.
  3. Runriket Täby-Vallentuna – en handledning, by Rune Edberg.
  4. Gordon, E.V. "The Battle of Maldon". London: Methuen's Old English Library. 1957.
  5. 5,0 5,1 Jansson 1980:35
  6. J. Campbell. "The Anglo Norman State in administrative History", raamatus Essays in Anglo-Saxon History. Hambledon, London, 1986. pp 172–174.
  7. D. Bates. "William the Conqueror". George Philip Ltd, London 1989. p. 58.
  8. Green 1981:241.
  9. Green 1981:241; J. O. Prestwich. "War and Finance in the Anglo-Norman State" raamatus Transactions of the Royal Historical Society, 5th Series, Vol 4, 1954. pp 19–43.
  10. J. Green. "The Government of England under Henry I", Cambridge University Press, Cambridge 1986.
  11. Green 1981:242.
  12. Green 1981:254.
  13. Green 1981:252
  14. "Henry I, King of England: Grant of Tax Liberties to London, 1133", Medieval Sourcebook, Fordham University.
  15. J. R. Maddicott. "The Origins of the English Parliament, 924–1327", Oxford University Press, 2010, pp. 424–25
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Einar Joranson. "The Danegeld in France". Rock Island: Augustana. 1923. p. 248.
  17. Joranson, 239–46.
  18. 18,0 18,1 Joranson, 247.
  19. 19,0 19,1 19,2 Joranson, 236.
  20. Joranson, 236–37.
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 Joranson, 237.
  22. Joranson, 239
  23. Joranson, 239.
  24. Simon Coupland. "From Poachers to Gamekeepers: Scandinavian Warlords and Carolingian Kings", Early Medieval Europe, 7 (1), p. 103–104. 1998.
  25. Joranson, 59–61.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]