Colombia konflikt

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Colombia konflikt
Osa külmast sõjast (1964–1992) ja narkootikumidevastasest võitlusest (1993–)
FARC guerrillas marching during the Caguan peace talks (1998-2002).jpg
FARC-i sõdurid Caguani rahukõnelustel (u 2000)
Toimumisaeg 27. mai 1964 –
Toimumiskoht Colombia
Hetkeseis

Kestev:

Territoriaalsed
muudatused
Loodi El Caguáni demilitariseeritud tsoon (1999–2002)
Osalised
 Colombia
Toetus:
 Brasiilia
 Peruu
 Ecuador
 Ameerika Ühendriigid
 Hispaania
 Suurbritannia
Paramilitaarjõud
(paremäärmuslikud)

Mitmed Mehhiko narkokartellid, mh:

Mitmed varem FARC-i all tegutsenud grupid, mh:

Partisanid (vasakäärmuslikud) Toetus:
 Venezuela (väidetavalt; –2021)[10][11][12][13]
 Kuuba[14][15]
Flag of Libya (1977–2011).svg Liibüa (–2011)[16][17]
 Nõukogude Liit (–1989)[15][viide?]
Logo of Euskadi Ta Askatasuna.png ETA (1964–2018)
PIRA (1969–1998)
Bolivari Vabastusjõud[18]
Flag of Sendero Luminoso.svg Särav Tee[19][20]
 Nicaragua (väidetavalt)
[21]
Väejuhid või liidrid
Colombia Iván Duque Márquez
(2018–)
AUC:
Flag of AUC.svg Fidel Castaño 
Flag of AUC.svg Carlos Castaño 
Flag of AUC.svg Vicente Castaño[22]
Flag of AUC.svg Rodrigo Tovar Pupo
Flag of AUC.svg Salvatore Mancuso
Flag of AUC.svg Diego Murillo
Medellíni kartell:
Pablo Escobar 
FARC:
Flag of the FARC-EP.svg Timoleón Jiménez
Flag of the FARC-EP.svg Iván Márquez
Flag of the FARC-EP.svg Joaquín Gómez
Flag of the FARC-EP.svg Mauricio Jaramillo
ELN:
Flag of ELN.svg Antonio García
Flag of ELN.svg Francisco Galán
Jõudude suurus
Politsei: 175 250
Armee: 237 567
Merevägi: 33 913
Õhuvägi: 14 033
3749–13 000 FARC: 13 980
(2016)
ELN: 1380–3000
(2013)
EPL: 400
(2017)
FARC-i dissidendid: 2500
(2021)
Kaotused
4908 hukkunut (2004–)
20 001 vigastatut (2004–)
AUC:
2200 hukkunut
35 000 demobiliseeritut
BACRIM:
220 hukkunut
18 506 vangistatut
Medellini kartell:
2100 hukkunut
1 uppunud narkoallveelaev
11 484 hukkunut (2004–)
26 648 demobiliseeritut (2002–)
24 065 vangistatut (2004–)

Kokku hukkunuid: 218 094[23]
Kokku hukkunud tsiviilisikuid: 177 307
Röövituid: 27 023
Sunnitult kadunuks jäänuid: 25 007
Jalaväevastaste miinide ohvreid: 10 189
Kodust põgenema sunnituid: 4 744 046–5 712 506[24]
Kodust põgenema sunnitud lapsi: 2 300 000
Põgenikke: 340,000[25]
Hukkunud lapsi: 45 000
Teadmata kadunud alaealisi: 8000 minors

Colombia konflikt (hispaania keeles Conflicto armado interno de Colombia) on 1964. aastast Colombias väldanud madala intensiivsusega asümmeetriline relvakonflikt. Selle osapooled on Colombia valitsus, paremäärmuslikud grupeeringud, kuritegelikud rühmitused ja vasakäärmuslikud grupeeringud, nagu FARC, Rahvuslik Vabastusarmee ning Rahva Vabastusarmee. Lisaks on konfliktis oma roll rahvusvahelistel korporatsioonidel, Kuubal ja Ameerika Ühendriikidel.

Konfliktile eelnes 1948. aastal poliitik Jorge Eliécer Gaitáni atentaadiga alanud kodusõda la violencia, mille tulemusel formeerisid Colombia Liberaalne Partei ja Colombia Kommunistlik Partei end antikommunistlikule režiimile vastukaaluks FARC-iks.

Sõja osapoolte põhjused on erinevad. FARC ja muud sissiliikumised väidavad, et võitlevad vaeste õiguste eest ning kaitsevad neid valitsuse vägivalla eest. Nad loodavad kommunismiga saavutada sotsiaalse õigluse. Colombia valitsus võitleb korra ja stabiilsuse nimel ning tahab enda kodanike õigusi ja huve kaitsta. Paramilitaarühendused peavad end reaktsionäärideks ning tahavad end partisanide eest kaitsta.

Colombia Ajaloolise Mälu Riikliku Keskuse andmetel hukkus aastatel 1958–2013 konfliktis 220 000 inimest, kellest enamik olid tsiviilisikud. Aastatel 1985–2012 oli üle viie miljoni tsiviilisiku sunnitud enda kodudest lahkuma ning tegu on maailma suuruselt teise riigisisese pagulaskriisiga. Colomblastest on 16,9% sõja tõttu otseselt kannatanud. Kodudest on pidanud lahkuma 2,3 miljonit, UNICEF-i andmetel on tapetud 45 000 last. Kokku on kolmandik 7,6 miljonist konflikti ametlikust ohvrist lapsed ning pärast 1985. aastat on 8000 alaealist teadmata kaduma läinud. Relvakonflikti tõttu teadmata kaduma läinud inimeste otsimiseks loodi ka eriüksus.

Juunis 2016 sõlmis valitsus FARC-iga ajaloolise vaherahu, mis oli suur samm üle 50 aasta pikkuse konflikti lõpetamise suunas. Kuigi rahuleping lükati rahvahääletusel tagasi, sai president Juan Manuel Santos püüdluste eest Nobeli rahuauhinna. Järgmisel kuul allkirjastati rahuleping muudetud kujul ning saadeti Kongressile ratifitseerimiseks. Novembri lõpus andis rahulepingule oma ühehäälse toetuse ka Colombia Esindajatekoda ning järgmisel päeval sai see ka Colombia Senati heakskiidu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Alianzas mantienen a "los Urabeños" en regiones". elcolombiano.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2017. Vaadatud 10. veebruar 2018.
  2. "Caen los últimos herederos de los rastrojos". semana.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuli 2017. Vaadatud 16. veebruar 2017.
  3. "El ministro de Defensa aseguró que con este logro se desarticula toda la organización". infobae.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2018. Vaadatud 10. veebruar 2018.
  4. "El ministro de Defensa aseguró que con este logro se desarticula toda la organización". infobae.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2018. Vaadatud 10. veebruar 2018.
  5. Reuters.com/article/us-colombia-mexico-drugs/four-mexican-drug-cartels-top-buyers-and-traffickers-of-colombian-cocaine-official-says-idUSKBN2772G6
  6. insightcrime.org/colombia-organized-crime-news/ex-farc-mafia/
  7. "La disidencia de las FARC llega ya a los 700 combatientes". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuni 2018. Vaadatud 6. juuni 2018.
  8. "EPL / Los Pelusos – Profile". 26. märts 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuli 2018. Vaadatud 6. juuni 2018.
  9. "Colombia Arrest of EPL Middleman Shows Booming Venezuela Arms Market". 28. aprill 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2018. Vaadatud 6. juuni 2018.
  10. "Venezuela's relations with terrorism and FARC exposed". Infovenezuela.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. veebruar 2015. Vaadatud 14. oktoober 2014.
  11. Martinez, Michael (10. mai 2011). "Study: Colombian rebels were willing to kill for Venezuela's Chavez". CNN. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2014. Vaadatud 21. aprill 2014.
  12. "Colombia: Chavez funding FARC rebels". USA Today. 4. märts 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2014. Vaadatud 21. aprill 2014.
  13. Padgett, Tim (3. september 2008). "Chávez and the Cash-Filled Suitcase". TIME. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. märts 2014. Vaadatud 28. märts 2014.
  14. "Cuba's Renewed Support for Violence in Latin America" (PDF). United States Department of State, Bureau of Public Affairs. 14. detsember 1981. Vaadatud 1. aprill 2020.
  15. 15,0 15,1 Franks, Jeff; Murphy, Helen (6. september 2020). "Colombia's FARC rebels to ask government for ceasefire". Reuters. Vaadatud 1. aprill 2020.
  16. "Female Colombian snipers 'fighting to defend Col Gaddafi in Libya'". The Telegraph.
  17. "Revealed: Colonel Gaddafi's school for scoundrels". 15. märts 2011.
  18. Hudson, Rex A. (1 April 2005). Country Profile: Venezuela. Washington, D.C.: Federal Research Division, Library of Congress. p. 28.
  19. "Recent Attack on Peru Police Shows Shining Path Still Strong". 13. september 2017.
  20. "Shining Path". 27. märts 2017.
  21. "Allegations of Venezuela, Nicaragua Complicity in FARC Money Laundering Resurface". 18. september 2017.
  22. "Vicente Castaño, muerto". Cambio. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2012. Vaadatud 18. september 2012.
  23. "Georgetown Welcomes Colombia's Ex-Pres. Uribe". Georgetown University. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2010. Vaadatud 2. oktoober 2010.
  24. Silva, Gustavo. "The price of Colombia's drug war". Colombia Reports. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2012. Vaadatud 9. oktoober 2011.
  25. "COLOMBIA FACTSHEET February 2017" (PDF). UNHCR. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 25. detsember 2017. Vaadatud 21. november 2018.