Antikommunism

Allikas: Vikipeedia

Antikommunism (kreeka keeles anti vastu + ladina keeles communis ühine) oli peamiselt Nõukogude Liidu ja tema vasallriikide poolt kasutatud mõiste, millega iseloomustati alates Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku partei manifesti” ilmumisest 1848. aastal kõiki sotsialismiks nimetatud repressiivse riigivalitsemise ideoloogia vastaseid ühendavat platvormi. Demokraatlikes lääneriikides kommunismivastasust otseselt antikommunismiks ei nimetatud. Antikommunism ajaloolise ja poliitilise nähtusena ei esindanud ühtset  maailmavaadet  ega ideoloogiat. Otsustavad ja näiliselt rahvuslikest identiteetidest eraldatud olid sotsiaalsed ja majanduslikud jõud, mis suutsid oma huvid koondada katustermini kommunismivastasus alla. Antikommunistid kritiseerisid ka  religioosseid  tõekspidamisi, nagu  katoliiklus,  või poliitilisi ideid  ja liikumisi, mis olid kommunismi vastu, nagu  sotsiaaldemokraatia,  liberalism, konservatiivsus  ja  fašism. Samal ajal on antikommunistlikke seisukohti ühel või teisel moel väljendanud  anarhismtsentrism, konservatism,  fašism, liberalism,  natsionalism, sotsiaaldemokraatiasotsialism, vasakpoolsus, libertarism ning erinevad kommunistliku valitsuskorra vastu seisnud rahvaliikumised. Samuti on selliseid seisukohti väljendanud mitmed usulahud ning kunstnikud ja kirjanikud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sotsialistlike ja esimeste kommunistlike ideede esilekerkimist 19. sajandil tekkisid kohe sellele ka poliitilised vastuliikumised. Saksamaa  Vormärzi ajal aastatel 1815–1848 võttis tärkav  töölisliikumine  üha enam omaks sotsialistlikud ideed, mis  vallandas  kodanluse ja  aristokraatia  esindajates hirmu olemasoleva sotsiaalse ja  poliitilise korra hävitamise ees. Radikaalsed  voolud, mis tõid kaasa relvastatud ülestõusud innustasid kodanlikke valitsusi juba 19. sajandil võitlema laiaulatusliku sotsialistliku töölisliikumise vastu.  Prantsusmaal  toimusid 1848. aasta juunimässu mahasurumise ja Pariisi  kommuuni lüüasaamise ajal 1871. aastal töötajate tapatalgud. Saksamaal määras kodanluse hirm suuresti tema käitumise 1848/1849. aasta revolutsiooni ajal ning hiljem, pärast  Weimari Vabariigi tekkimist, kajastus see sotsialismi vastaste seaduste vastuvõtmises.

Kommunismivastasusest kujunes poliitiline põhihoiak, mis oli erineva rõhuasetusega suunatud kommunismi  teooriate, ideoloogiate, poliitiliste  liikumiste  ja rühmade ning ka kommunismi  valitsemisvormi vastu.  Vastupidiselt antibolševismile, mis oli suunatud eelkõige Nõukogude Venemaal  pärast  Oktoobrirevolutsiooni  või  Nõukogude Liidus valitsenud poliitilise elukorralduse, sageli antisemiitliku, elukorralduse  vastu. Demokraatlik antikommunism näeb end enesekaitsena, vastupanuna ja vastumeetmetena kommunismi vastu. Mõiste tähendas demokraatlike ja vabaturu põhimõtteid viljelevate riikide kogu poliitilist, ideoloogilist ja propagandistlikku võitlust, samuti majanduslike sanktsioonide rakendamist diktaatorlik-repressiivse Nõukogude Liidu ümber koondunud ja end sotsialistliku orientatsiooniga maadeks nimetanud riikide vastu.

Saksamaa ja Jaapan kirjutasid 25. novembril 1936 Berliinis alla Kominterni-vastasele  paktile, millega deklareerisid oma ametlikku vastuseisu Kommunistliku Internatsionaali poolt propageeritavale ideoloogiale. 1937. aastal ühines selle paktiga Itaalia, 1939. aastal Hispaania, Mandžukuo ja Ungari ning 1941. aastal Bulgaaria, Horvaatia, Nanjing, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Taani.

Eriti radikaalselt kerkis kommunismivastasus esile Ameerika Ühendriikides. Kohe pärast   Venemaa 1917. aasta oktoobripööret tekkis USA-s hirm kommunistide tegevuse ees, mis olid seotud 1919. aasta streikidega ja mida hakati nimetama „punaseks hirmuks”. Pärast Teise maailmasõja lõppu,  külma sõja  alguses  algas USA-s kommunistliku liikumise tõkestamise ja ohjeldamise periood. 1945. aastal moodustas  Kongressi Esindajatekoda  alalise komitee, mis koostas nimekirja avaliku elu tegelastest, keda kahtlustati kommunistlikus tegevuses ning neile kehtestati keelud töötada riiklikes ja juhtivates ametites. 1951. aastal loodi Senatis komisjon senaator Joseph McCarthy  juhtimisel, mis algatas kommunistide nõiajahtide. Kannatada said  filmikuulsused Charles Chaplin, Humphrey Bogart ja  Lauren Bacall, keda ei lubatud enam riiki siseneda.  Korraldati kohtuasi abielupaari  Ethel ja Julius Rosenbergi vastu, mis tekitas 1950. aastate alguses ülemaailmse sensatsiooni. Nende üle mõisteti kohut Nõukogude Liidu kasuks spioneerimises, nad mõisteti süüdi, mida nad eitasid ning hukati elektritoolil.

Kennedy administratsioon  reageeris 1961. aasta augustis  Berliini müüri  ehitamisele sisemiselt  kergendatult, kuid väliselt mõistis president  Lääne-Berliini  sulgemise hukka. Ta pidas Berliinis Schönebergi raekoja ees 26. juunil 1963 oma kuulsa kõne „Ma olen berliinlane”  ja  kuulutas, et kommunismi tõeline pale avaldub Berliinis. Kui Kuuba muutus pärast 1959. aastat Fidel Castro juhtimisel järjest enam kommunistlikuks, reageeris Kennedy administratsioon sellele väga radikaalselt. CIA  tellis  Castro mõrvamiseks palgamõrvarid, kellest osa pärinesid  Ameerika maffiaringkondadest. 1961. aasta aprillis maandus CIA juhitud kommunismivastaste eksiilkuubalaste salk  Kuuba Sigade lahes, aga sai haledalt lüüa. Kümme päeva hiljem lükkas president Kennedy avalikus kõnes tagasi kõik salaoperatsioonid, kuid kordas oma administratsiooni rangelt kommunismivastast suunitlust ja hoiatas kommunismi edasise leviku eest. Järgnes Nõukogude tuumarelvade ja keskmaarakettide paigutamine Kuubale, mis vallandas  Kuuba raketikriisi. 22. oktoobril 1962 televisioonis peetud kõnes ähvardas Kennedy  tuumasõjaga, kui Kuubal paiknevaid rakette välja ei viida. See kriis viis maailma Kolmanda maailmasõja  lävele. Pinged lahenesid sellega, et Nõukogude Liit viis oma raketid Kuubalt ja USA hiljem oma keskmaa raketid  Türgist välja.

Kommunistliku poole pealt kasutati antikommunismi terminit oma vastaste ja  klassivaenlaste delegitimeerimiseks. Antikommunismiks nimetasid NSV Liit ja tema vasallriigid igasuguseid aktsioone, mida demokraatlikud lääneriigid võtsid ette halastamatus olelusvõitluses kahe antagonistliku maailmavaatega riikiderühmituse vahel. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja sotsialismileeri lagunemist 20. sajandi viimasel kümnendil on see mõiste kaotanud oma tähtsuse ning seepärast igapäevasest rahvusvahelisest poliitilisest kõnepruugist enam ei esine.

Tuntud antikommuniste[muuda | muuda lähteteksti]

Antikommuniste, kes on ühtlasi ka antifašistid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]