Carl Ernst Heinrich Schmidt

Allikas: Vikipeedia
Carl Ernst Heinrich Schmidt

Carl Ernst Heinrich Schmidt (1. juuni 1822 Jelgava27. veebruar 1894 Tartu) oli baltisaksa keemik ja arstiteadlane.

Ta oli apteekri poeg. Schmidt õppis Miitavi gümnaasiumis, alates 1838 Berliini ülikoolis algul farmatseutikat ja kristallograafiat, seejärel analüütilist keemiat ja meditsiini. Tema õppejõudude seas olid anatoom Johannes Peter Müller ja keemik Heinrich Rose. Alates 1844 õppis ta Gießeni ülikoolis, kus kaitses keemiku Justus von Liebigi juhendamisel filosoofiadoktori kraadi. Seejärel õppis ja töötas ta Göttingeni Ülikoolis Friedrich Wöhleri laboratooriumis, kus kaitses 1845 meditsiinidoktori kraadi.

Seejärel naasis Schmidt Venemaale. Kõigepealt sõitis ta Peterburi, kus kvalifitseerus kõrgeima kategooria arstiks, seejärel hakkas tööle Tartu Ülikoolis. Ta oli 1846–47 farmaatsia ja keemia eradotsent, 1847–50 dotsent ja 1850–92 professor, sellest aastani 1852 erakorraline.

Füsioloogilise keemia rajajana rakendas Schmidt ühena esimestest organismi vedelike ja neis haiguste puhul ilmnevate muutuste uurimisel keemilist analüüsi. Ta avastas maonõres soolhappe, veres karbamiidi ja suhkru, tegi kindlaks keemiliste elementide ebaühtlase jaotumise vereseerumi ja vereliblede vahel. Tegi palju Venemaa eri paigust toodud mulla-, savi-, turba- ja veeproovide ning fosforiidi, lubjakivi jms analüüse.

1873 sai Schmidt Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. 1878 kaitses tema juhendamisel doktorikraadi pärastine nobelist Wilhelm Ostwald. 1894 valiti Schmidt Eesti Looduseuurijate Seltsi esimeheks, kuid suri samal aastal.

Vaatamata laialdasele teaduslikule tunnustusele ei muutnud Schmidt oma tööstiili. Igal hommikul, kui just loenguid polnud, saabus ta kell 8 laboratooriumisse ja töötas seal kuni kella 8-ni õhtul kahetunnise pausiga lõunasöögiks ja vestlusteks. Ise ütles ta, et tema kodu on alati tudengitele avatud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]