Boris Skossyreff

Boris Skossyreff
Sünniaeg	12. juuni 1896 Vilnius, Venemaa Keisririik
Surmaaeg	27. veebruar 1989 Boppard, Lääne-Saksamaa

Boris Skossyreff (vene keeles Бори́с Миха́йлович Ско́сырев; 12. juuni 1896 Vilnius, Venemaa Keisririik – 27. veebruar 1989 Boppard, Lääne-Saksamaa) oli Venemaa seikleja, kes üritas saada Andorra kuningaks.

Lahkumine Venemaalt ja elu Suurbritannias

Skossyreff oli enda sõnul madalam aadlik. Ta lahkus Venemaalt 1917. aastal, kui seal algasid revolutsioonid. Skossyreff sattus Suurbritanniasse, astus seal sõjaväkke ja sai ohvitseriks I maailmasõja ajal. Pärast 1918. aasta relvarahu ta karjäär sõjaväes lõppes ning ta sai passi Vene saatkonnast. Hiljem töötas ta Suurbritannia välisministeeriumis salajastel missioonidel, ta sattus neid läbi viies näiteks Ameerika Ühendriikidesse, Siberisse ja isegi Jaapanisse. 1919. aasta jaanuaris arreteeriti Skossyreff Londonis, sest ta oli hotellidele võlgu ega olnud registreerinud oma aadressivahetust Suurbritannias. Ta võlad tasuti, kuid kuidas see juhtus või kes seda tegi, ei ole teada. Skossyreff pidi lahkuma Suurbritanniast pärast seda, kui teda sarnaste kuritegude eest kinni peeti.

Tegutsemine maailmasõdade vahel

Boris Skossyreffi Hollandi pass

Skossyreff sai Nanseni passi, mis anti inimestele, kellel polnud kodakondsust. 1925. aastal sai ta aga Hollandi passi, väidetavalt töötas ta nende valitsuse heaks ja ei ole välistatud, et tegeles spionaažiga. Skossyroff ütles ka, et oma teenistuse eest andis Hollandi kuningas talle Oranje krahvi tiitli. Ta lahkus ka Euroopast ning sattus Colombiasse, kus asutas oma firma ning õppis selgeks hispaania keele. Skossyreff hakkas nendel aastatel ka protestandiks, kuigi varem oli Vene õigeusku. Ta abiellus Marie Luise Paratiga ja 1932. aastaks naasis Euroopasse. Ta abikaasa oli jõukas naine Marseille linnast. Abielulepingut täites muutis ta oma nime: ta vahetas f-id w vastu välja ning võttis oma nimest ühe s-tähe ära, samuti mõtles välja endale uued vanemad. Andorras olid sel ajal rahutused, sest Andorra printsid (Urgelli piiskop ja Prantsusmaa president) sekkusid Andorra poliitikasse ning tahtsid uusi valimisi. Prantsusmaa saatis hiljem armee sinna, et piirkonnas rahu saavutada. Nähes seda situatsiooni hakkas Skossyreff Andorrale reforme välja mõtlema.

Skossyreff Andorras

Boris I 1933. aastal

Skossyreff sattus Andorrasse 1934. aastal koos ameeriklanna Florence Marmoniga, kes toetas teda rahaliselt. Ta veetis seal paar kuud, õppides riigi ajalugu ning võrdles oma sugupuud Prantsuse kuningate omaga, kes temast varem seal käisid. Ta käis Andorras ka ringi ning rääkis seal elanikega kes vastutasid Andorra poliitika eest. Rahutused mis toimusid seal eelmine aasta näitasid talle ka, et rahvas tahab progressiivseid ideid. Skossyreff taotles ka Andorra kodakondsust, kuulutas ennast Boris I-ks ja et ta asendab Prantsusmaa kuningat Andorra regendina. Riigi üldnõukogu oli sellega rahul, ainult üks inimene 24-st oli selle ettepaneku vastu. Ta andis välja uue põhiseaduse, kus lubas kõigile täielikku sõnavabadust ja tasuta haridust. Skossyreffil olid suured plaanid riigile, näiteks ta tahtis, et Andorra astuks Rahvasteliitu. Uueks peaministriks sai uue kuninga suurim toetaja Pere Torres Ribas. Ribas suutis veenda peaaegu kõiki nõukogu liikmeid, et nad toetaksid Skossyreffi. Ainus nõukogu liige, kes oli Skossyreffi vastu, teatas kõigest Urgelli piiskopkonda, kes omakorda saatis Hispaania guarda civil'i teda arreteerima. Ta “valitses” Andorrat ainult paar päeva. Uus kuningas viidi Barcelonasse ning hiljem ka Madridi vanglasse. Eksiilist kuulutas ta sõja Urgelli piiskopkonna vastu ja saatis nõukogu laiali. Kuigi Andorra rahvas toetas nende uut kuningat, ei saanud nad tema toetamiseks midagi teha. Vanglasse sattudes hakati Skossyreffi mineviku uurima: hispaania detektiivid said teada, et ta oli sündinud Leedus ning ei olnud tegelikult Hollandi krahv. Keegi ei võtnud teda ka Mallorcal tõsiselt, kus ta väitis, et on jõukas purjetaja. See tundus neile veider, sest ta ei suutnud kunagi restoraniarveid tasuda. Tuli välja ka see, et ta on persona non grata nii Suurbritannias kui ka Prantsusmaal.

Skossyreff Portugalis

Boris Skossyreffi hauakivi

Pärast paari kuud Madridi vanglas viidi Skossyreff tema nõudmisel üle Portugali. Sinna jõudes ta arreteeriti kohe, sest mehe paberid ei olnud korras. Ta sattus Olhão linna ja üritas minna üle mere Marokosse. Linna inimestel on Skossyreffi kohta head mälestused, ta oli sümpaatiline ja austav. Teda oli tihti näha rannas purjetamas ning kohalikega sõbrustamas. Olhaos tutvus ta ka Francisco Fernandes Lopesega, kes oli Portugali vaimuinimene. Too kirjutas ka Skossyreffi kohta artikli. Nad jätkasid kirjavahetust umbes 30 aastat. Skossyreff oli väga edukas tutvuste loomisel ja tänu sellele sai ta 1935. aastal advokaadi abiga Portugali passi, et sealt lahkuda. Pärast Portugalist lahkumist ta aga arreteeriti Prantsusmaale jõudes ning pass võeti tagasi.

Elu pärast Andorra-perioodi

Skossyreff reisis edaspidi palju, seega tema liikumine ei ole selge. Teda oli aga nähtud näiteks Gibraltaril, Tangeris ja Lissabonis. II maailmasõja alguses oli ta Prantsusmaal vangilaagris. 1943. aastal vabastasid natsid Skossyreffi vangistusest ning temast sai sonderführer idarindel. Sõja lõppedes 1945. aastal võtsid ameeriklased ta kinni, kuid ta vabastati, sest ta polnud sakslane ega natsionaalsotsialist. Ta asus elama Boppardi linna. Skossyreff arreteeriti 1948. aastal Saksa Demokraatliku Vabariigi Nõukogude sektoris, pandi kohtu alla ja saadeti Siberi vangilaagrisse. Ta vabastati 1956. aastal ning ta naasis Boppardisse. Skossyreffile maksti pensioni, see oli tema jaoks üsna vähe, seega ta üritas oma memuaare müüa. See talle edu ei toonud ja ta elas vaikset ja rahulikku elu Lääne-Saksamaal. Skossyreff suri 27. veebruaril 1989 ning maeti Boppardi linna. Hauakivile pandi tema sünniaastaks 1900, sest ta ei suutnud tõestada, millal tema tegelik sünniaasta oli.