Baieri Riigiooper

Baieri Riigiooper

Baieri Riigiooper (Bayerische Staatsoper) on üks Saksamaa juhtivaid ooperiteatreid, mis asub Müncheni vanalinnas aadressil Max-Joseph-Platz 2.

Ajalugu

Müncheni ooperielu algas 1653. aastal, kui alustas tegevust esimene ooperiteater Opernhaus am Salvatorplatz, mille Savoia printsess Enrichetta Adelaide Maria muutis õukonnaooperiteatriks. Esimene seal etendatud ooper oli Giovanni Battista Maccioni "L' arpa festante". Alates 1715. aastast tegutses teatris kapellmeistrina Pietro Torri, kelle ülesandeks oli komponeerida õukonna meelelahutuseks iga aasta uus ooper ja rida muid muusikateoseid. Troonipärija Karl Albrechti ja Austria keisri tütre Maria Amalia pulmapidustuste puhul tehti talle ülesandeks kirjutada ooper "Adelaide", mis kanti ette 18. oktoobril 1722. 1728. aastal laulis õukonnateatris Pietro Torri ooperis "Nicomede" Münchenis viibinud kuulus kastraat Farinelli. Ta esines seal veel ka 1729. aastal koos Itaalia metsosoprani Faustina Bordoniga Pietro Torri ooperi "Edippo" nimiosas.

12. oktoobril 1753 avati peamiselt Itaalia oopereid ette kandva teatrina Rezitedenztheatre või Cuvilliés Theatre Giovanni Fernandini ooperiga "Catone in Utica". 29. jaanuaril 1775 esitati kuurvürst Maximilian III kohalviibimisel 19-aastase Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper "La finta giardiniera". 1781. aastal kandis sama trupp esimesena ette Mozarti "Idomeneo, re di Creta". Salvatorplatzil asuvat ooperimaja kasutati uue teatrimaja kõrval ainult laulumängude, ballettide ja hiljem näidendite ettekandmiseks ning see suleti 1799. aastal.

1811.–1817. aastal ehitati kuningas Maximilian I Josephi soovil trupile Karl von Fischeri projekti järgi uus suur uusklassitsistlik teatrimaja Königliches Hof- und Nationaltheater (2100 kohta). Ehitustööd olid vahepeal katkenud finantsprobleemide tõttu ning 1817. aastal hävitas tulekahju ka osa valmivast hoonest. Avaetenduseks oli 12. oktoobril 1818 Ferdinand Fränzli ooper "Die Weihe".

Järjekordne tulekahju hävitas ooperimaja vundamendini 14. jaanuaril 1823. Sel teisipäeval algusega kell 18 Étienne-Nicolas Méhuli esitati koomilist ooperit "Die beyden Füchse". Etenduse ajal süttis dekoratsioon. Kuna kustutusvesi oli jäätunud, lasi koos kroonprints Ludwigiga etendusel viibinud kuningas Maximilian I Joseph konfiskeerida lähedal asuva Hofbräuhausi õllevaadid ja käskis tulekahju õllega kustuda. Hoonet õlu ei päästnud, kuid takistas tule levimist teistele majadele. Müncheni elanike initsiatiivil seati raha kogumiseks sisse spetsiaalne õllemaks ning kultuuritempel taastati kahe aastaga. Arhitekt Leo von Klenze lisas algsele projektile sammastega fassaadi, kuid see jäi realiseerimata. Tulemuseks oli iseloomulik neljakandiline fassaad kahekordse viiluga. 2. jaanuaril 1825 avati teater uuesti.

Head aastad

Aastatel 1825–1848 kujunes trupp Hofoperi nime all tänu keiser Ludwig I toetusele üheks Saksamaa võimekamaks ooperikollektiiviks. 1864.–1886. aastal valitsenud Ludwig II eestvedamisel algas Richard Wagneri ajastu. Seda tähistasid maestro nelja ooperi maailma esiettekanded selles teatris: "Tristan und Isolde" (1865), "Die Meistersinger von Nürnberg" (1868), "Das Rheingold" (1869) ja "Die Walküre" (1870). Münchenist pärit Richard Strauss tõusis Mozarti ja Wagneri kõrval tähtsuselt kolmandaks heliloojaks, kelle teoseid alates 1905. aastast selles teatris regulaarselt esitatakse. Richard Straussi loomingust on seal olnud esiettekandel "Friedentag" (1938), "Verklungene Feste" (1941) ja "Capriccio" (1942).

18. jaanuaril 1885 kasutati teatris esimest korda elektrivalgustust firma Deutschen Edison-Gesellschaft für angewandte Elektricität (hiljem AEG) poolt sisseseatuna. See oli toona Saksamaa suurim valgustussüsteem kuue Edisoni dünamoga, mida käitasid kolm aurumasinat kokku 350 hobujõuga, ja 2500 Edisoni lambipirniga, mille valgusvõimsus oli 40 000 küünalt. Esimene ooper, mida elektrivalgel selles teatris esitati, oli Victor Nessleri "Der Trompeter von Säkkingen".

Müncheni teater on olnud ka Franz von Perfalli poolt 1875. aastal algatatud suviste ooperifestivalide korraldaja. Alates 1901. aastast on need Hermann Zumpe initsiatiivil olnud rahvusvahelised ja toimuvad tavaliselt juunis-juulis, vahel ka augusti esimestel nädalatel. 1913–1922. aastal oli trupi muusikaline juht Bruno Walter, kelle initsiatiivil mängiti uute üritajate Franz Schrekeri, Erich Wolfgang Korngoldi ja Max von Schillingsi teoseid. 1922. aastal võeti Hofoperi asemel kasutusele praegune nimi, millega tagati ka osaline munitsipaalne rahastus.

Teater pärast ilmasõda

Suursugune teatrimaja hävis täielikult 2. ja 3. oktoobri 1943 liitlasvägede pommirünnaku ajal. Senisest rikkalikust interjöörist ega ka dekoratsiooni- ja kostüümilaost ei säilinud praktiliselt midagi. Alles 1958. aastal asuti hoone rekonstrueerimisele Gerhard Graubneri projekti järgi, mis nägi ette väiksemat vaatesaali (1500 iste- ja 300 seisukohta), kuid suuremat lava. Teater sai ka omal ajal arhitekt Leo von Klenze projekteeritud suursuguse sammastega fassaadi ja avara fuajee. Teater avati 21. novembril 1963 Richard Straussi "Die Frau ohne Schatteni" ("Varjuta naine") etendusega.

Tänapäeval pakub repertuaariteatrina tegutsev Baieri Riigiooper (Bayerische Staatsoper) koos Baieri Riigiorkestri (Bayerische Staatsorchester) ja Baieri Riikliku Balletiga (Bayerische Staatsballett) ligi 350 ooperi- ja balletietendust aastas. Hooaeg kestab septembrist juuni lõpuni. Teatri püsirepertuaaris on domineerinud Richard Wagneri ja Richard Straussi ooperid. Kui Sir Peter Jonas sai peadirektoriks 1993. aastal, olles esimene Briti kodanik taolises ametis mistahes suuremas saksakeelses ooperiteatris, laiendas ta tunduvalt teatri konservatiivset repertuaari klassikaliste ooperite esitamise kõrval barokkooperite ja modernsete lavastuste suunas. Alates 2021. aastast juhib teatrit Serge Dorny. 2014. aastal pälvis Baieri Riigiooper ajakirja Opernwelt aasta ooperiteatri auhinna (Opernhaus des Jahres).

Seal on pärast sõda laulnud terve plejaad Saksamaal hästi tuntud ning ka rahvusvahelise mainega soliste. Baieri Riigiooperis on esinenud Theo Adam, Thomas Allen, Francisco Araiza, Sári Barabás, Lisa della Casa, Brigitte Fassbaender, Ingeborg Hallstein, Hans Hotter, Jonas Kaufmann, Benno Kusche, Erika Köth, Kurt Moll, Lucia Popp, Anneliese Rothenberger, Hermann Prey, Julia Varady, Fritz Wunderlich, Roberto Alagna, Diana Damrau, Anja Kampe, Elīna Garanča, Ramon Vargas, Vesselina Kassarova jt.

Eesti ooperisolistidest on Müncheni esindusooperis laulnud Ain Anger ja Mirjam Mesak. Hubert Aumere töötas 1943. aastal seal kontsertmeistrina. Aivo Välja on dirigeerinud balletietendusi.

Muusikajuhid

• Franz Lachner (1836–1867)
• Hans von Bülow (1864–1869)
• Franz Wüllner (1870–1877)
• Hermann Levi (1872–1896)
• Richard Strauss (1894–1896)
• Max Erdmannsdörfer (1896–1898)
• Bernhard Stavenhagen (1898–1902)
• Hermann Zumpe (1901–1903)
• Felix Mottl (1904–1911)
• Bruno Walter (1913–1922)
• Hans Knappertsbusch (1922–1935)
• Clemens Krauss (1937–1944)
• Hans Knappertsbusch (1945)
• Sir Georg Solti (1946–1952)
• Rudolf Kempe (1952–1954)
• Ferenc Fricsay (1956–1958)
• Joseph Keilberth (1959–1968)
• Wolfgang Sawallisch (1971–1992)
• Peter Schneider (1992–1998)
• Zubin Mehta (1998–2006)
• Kent Nagano (2006–2013)
• Kirill Petrenko (2013–2021)
• Vladimir Jurowski (2021–)

Maailma esiettekanded 

Aastatel 1753–2020 on Bayerische Staatsoperis ning tema eelkäijates ja partnerteatrites Residenztheater, Opernhaus am Salvatorplatz, Prinzregententheater ja Cuvilliés-Theater olnud esiettekandel 55 ooperit:

• 1753 – Giovanni Ferrandini "Catone in Utica"
• 1775 – Wolfgang Amadeus Mozart "La finta giardiniera"
• 1781 – Wolfgang Amadeus Mozart "Idomeneo"
• 1782 – Antonio Salieri "Semiramide"
• 1807 – Franz Danzi "Iphigenie in Aulis"
• 1811 – Carl Maria von Weber "Abu Hassan"
• 1812 – Giacomo Meyerbeer "Jephthas Gelübde"
• 1817 – Giacomo Meyerbeer "Gli amori di Teolinda"
• 1849 – Franz Lachner "Benvenuto Cellini"
• 1865 – Richard Wagner "Tristan und Isolde"
• 1868 – Richard Wagner "Die Meistersinger von Nürnberg"
• 1869 – Richard Wagner "Das Rheingold"
• 1870 – Richard Wagner "Die Walküre"
• 1872 – Wendelin Weißheimer "Leyer und Schwert oder Theodor Körner"
• 1888 – Richard Wagner "Die Feen"
• 1897 – Engelbert Humperdinck "Königskinder"
• 1897 – Alexander von Zemlinsky "Sarema"
• 1899 – Siegfried Wagner "Der Bärenhäuter"
• 1903 – Ermanno Wolf-Ferrari "Le donne curiose"
• 1906 – Ermanno Wolf-Ferrari "I quattro rusteghi"
• 1906 – Hans Pfitzner "Das Christ-Elflein"
• 1909 – Ermanno Wolf-Ferrari "Il segreto di Susanna"
• 1916 – Erich Wolfgang Korngold "Der Ring des Polykrates"
• 1916 – Erich Wolfgang Korngold "Violanta"
• 1917 – Hans Pfitzner "Palestrina"
• 1920 – Walter Braunfels "Die Vögel"
• 1924 – Walter Braunfels "Don Gil de las calzas verdes"
• 1931 – Hans Pfitzner "Das Herz"
• 1938 – Richard Strauss "Friedenstag"
• 1939 – Carl Orff "Der Mond"
• 1942 – Richard Strauss "Capriccio"
• 1956 – Henri Tomasi "Don Juan de Manara"
• 1957 – Paul Hindemith "Die Harmonie der Welt"
• 1963 – Werner Egk "Die Verlobung in San Domingo"
• 1972 – Yun I-sang "Sim Tjong"
• 1978 – Aribert Reimann "Lear"
• 1981 – Giuseppe Sinopoli "Lou Salomé"
• 1985 – Heinrich Sutermeister "Le Roi Bérenger"
• 1985 – Lorenzo Ferrero "Night"
• 1986 – Volker David Kirchner "Belshazar"
• 1986 – Aribert Reimann "Troades"
• 1991 – Krzysztof Penderecki "Ubu Rex"
• 1996 – Hans-Jürgen von Bose "Schlachthof 5"
• 1997 – Hans Werner Henze "Venus und Adonis"
• 1998 – Manfred Trojahn "Was ihr wollt"
• 2000 – Ruedi Häusermann "KANON für geschlossene Gesellschaft"
• 2000 – Aribert Reimann "Bernarda Albas Haus"
• 2002 – Hans-Jürgen von Bose "K.Projekt 12 / 14"
• 2003 – Jörg Widmann "Das Gesicht im Spiegel"
• 2006 – Wolfgang Rihm "Das Gehege"
• 2007 – Chin Un-suk "Alice in Wonderland"
• 2010 – Péter Eötvös "Die Tragödie des Teufels"
• 2012 – Jörg Widmann "Babylon"
• 2016 – Miroslav Srnka "South Pole"
• 2020 – Marina Abramović "7 Deaths of Maria Callas"

Allikad

• Thierry Beauvert. Opera Houses of the World , New York, 1995
• Bayerische Staatsoperi koduleht (staatsoper.de)
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012