Krzysztof Penderecki

Krzysztof Eugeniusz Penderecki (poola hääldus: ˈkʂɨʂtɔf ɛuˈɡɛɲuʂ pɛndɛˈrɛt͡skʲi; 23. november 1933 Dębica – 29. märts 2020 Kraków) oli poola helilooja ja dirigent.

Tema loomingusse kuulub vokaalsümfoonilist muusikat, sümfooniaid, instrumentaalkontserte, kammermuusikat ja vokaalteoseid. Ta oli Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige ning mitme ülikooli audoktor. 2010. aastal valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks, ^[1] 2014. aastal pälvis ta Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi. ^[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Penderecki sündis Dębicas advokaat Tadeusz Penderecki peres. Ta õppis kompositsiooni eraviisiliselt Franciszek Skołyszewski juures ning aastail 1954–1958 Krakówi Riiklikus Kõrgemas Muusikakoolis, kus tema peamine õpetaja oli Artur Malawski. Lisaks õppis ta Krakówi ülikoolis filosoofiat ning kunsti- ja kirjanduslugu. Pärast Krakówi Riikliku Kõrgema Muusikakooli lõpetamist hakkas ta samas õpetama kompositsiooni. Aastail 1972–1987 oli ta sama kooli rektor.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise tuntuse tõi Pendereckile 1961. aastal UNESCO auhinnaga pärjatud "Itk Hiroshima ohvritele", milles on kasutatud väga suurt keelpillikoosseisu (52 pilli).

Penderecki tuntumaid teoseid on 1965. aastal lõpetatud "Luuka passioon". Tema neljast ooperist on tuntuimad "Louduni nõiad" (1969) ja "Kaotatud paradiis" (1978). Suure tunnustuse osaliseks on saanud veel "Stabat mater", "Te Deum" (1979) ja "Poola reekviem" (1984).