Arvutihiir

Allikas: Vikipeedia
Arvutihiir

Arvutihiir ehk hiir on arvuti riistvaraline osutusseade. Hiirt kasutades saab paljud käsud arvutile edastada ilma täiendavate tööriistadeta, väheneb klaviatuuri kasutamise vajadus, kuid see ei kao täielikult.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Arvutihiire esimene nimetus oli inglise keeles X-Y Position Indicator for a Display System ehk tõlgituna X-Y asukoha ekraanil näitamise süsteem[1]. Tänapäevane hiire nimetus tuleb sellest, et esimeste hiirte tagaosast tuli välja juhe, mis meenutas hiire saba ja ühendas hiirt arvutikorpusega. Ka suuruselt on ta üksnes pisut suurem oma närilisest nimekaimust. Viimasel ajal on hakatud tootma juhtmeta hiiri, kuid nimetus on jäänud samaks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üks esimestest arvutihiire prototüüpidest

Hiire leiutas 1963 Douglas Engelbart, kelle jooniste järgi valmistas Bill English samal aastal esimese prototüübi. 9. detsembril 1968 esitles Engelbart San Franciscos kolmenupulist hiirt esmakordselt laiemale publikule.[2]

Jack Hawley ja Bill English,, disainisid 1972 Engelbarti tööst inspireerituna uue hiire, mis ei vajanud enam analoog-digitaalmuundurit, vaid saatis selle asemel arvutile otse digitaalselt hiire asukoha kohta käivat teavet. See oli ka esimene hiir, mis kasutas asukoha määramiseks hiire korpuse all olevat kera.[2]

Xerox PARC lisas hiire oma Alto arvutile 1973, kuid kuna see süsteem oli eksperimentaalne, ei saanud arvutihiir laiemalt tuntuks. 1979 kutsuti mitu inimest Apple'ist, kaasa arvatud Steve Jobs, tutvuma Alto süsteemi ja tarkvaraga, millel see jooksis.[1]

Arvutihiirest hakkas nähtavat kasu olema alles graafilise kasutajaliidesega arvutitega töötades. Hiirega arvuteid hakati müüma alles 1981 revolutsiooniliselt uudse arvuti Xerox Star koosseisus. See oli esimene äriliselt turustatav arvuti, mis sisaldas ühtlasi esimesena paljusid tänapäeval enesestmõistetavaid vahendeid: akendel põhinev graafiline kasutajaliides, ikoonid, kaustad, Etherneti toetus, failiserverid ja e-post. Sellegipoolest jäi hiir üsna haruldaseks kuni Apple Macintoshi turuletulekuni.

1982 leiutas Steve Kirsch esimese optilise hiire, mis vajas töötamiseks hiirematti, millele oli prinditud ruudustik. Kuigi need hiired olid väga täpsed, ei saanud nad väga populaarseks.[2]

1983 turustas Apple oma esimese hiire osana Apple Lisa arvutikomplektist. Hiirel oli vaid üks nupp, millest sai Apple'i hiiri iseloomustav ja neid teistest tootjatest eristav tunnusjoon.[2]

1999 lõi Agilent esimese optilise hiire anduri, mis töötas hiirematitagi.[3]

2004 tõi Logitech müüki esimese hiire, mis kasutas asukoha määramiseks laserit. Selleks vajaliku anduri lõi Agilent. Laseripõhine asukoha määramine optilistel hiirtel tõi kaasa suure arengu hiirte täpsuses.[2][3]

Hiirega opereerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiir kontrollib tavaliselt osuti liikumist kahemõõtmelises graafilises kasutajaliideses. Hiir muudab vastavad käeliikumised (edasi, tagasi, paremale ja vasakule) nendele vastavateks signaalideks, mida kasutatakse osuti liigutamiseks.

Hiire liikumised pinnal kantakse üle osuti liikumisele ekraanil. Klikkimise või hõljumisega (liikumise peatamine, kui osuti on millegi piires) saab valida näiteks faile, programme või tegevuste nimekirju läbi ikoonide või teiste elementide. Näiteks, joonistamisprogramm võib olla tähistatud pintsli pildiga, pintsli pildil klikkimine samal ajal, kui hiire osuti hõljub pildi peal, võib avada joonistusprogrammi selles aknas.

Hiire nupuvajutuste liike on mitmeid:

1. Vasak nupp:

  • Üksik klikk – põhinupu vajutus
  • Kahekordne klikk – Vasaku nupu kahekordsel vajutamisel väikeste vahedega loetakse eraldi toiminguks
  • Kolmekordne klikk – Vasaku nupu kolmekordne vajutamine väikeste vahedega, loetakse samuti eraldi toiminguks

2. Parem nupp:

  • Üksik klikk – Sekundaarse nupu vajutus, enamasti avab mingi menüü tegevustest

3. Keskmine nupp ehk rullik:

  • Lisaks kerimisele võib seda saada ka vajutada, ent see ei pruugi kõikide hiirte liikide puhul võimalik olla. Samuti on osadel hiirtel võimalik kerida lisaks vertikaalsele suunale ka horisontaalselt, lükates rullikut paremale või vasakule

4. Lisanupud:

  • Paljudel hiirtel on vasaku külje peal kaks nuppu, mis on veebibrausereid kasutades ekvivalentsed "Tagasi" ja "Edasi" nupuga, et saaks mugavamalt ja kiiremini veebis ringi liikuda ilma, et peaks hiire osutit kasutama. Windowsi failisüsteemis ringi liikumisel on need nupud samamoodi võrdsed "Tagasi" ja "Edasi" nupuga, et lihtsustada erinevate kaustade vahel liikumist.
  • Mõningatel hiiremudelitel on ka nupp või slaider, millega saab muuta hiire DPI'd ehk reageerimiskiirust. Eelkõige on see kasulik, kui hiirega tehakse erinevaid toiminguid, mille käigus on kiiresti vaja muuta reageerimiskiirust kas väga kiireks või väga aeglaseks.[4]


Kaasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval kuulub hiir enamiku arvutite standardvarustusse ja paljusid hiiri saab ka eraldi osta. Paljud uuemad operatsioonisüsteemid eeldavad arvutihiire kasutamist. Suurimad hiirtetootjad on Microsoft ja Logitech [1].

Hiired jagunevad tööpõhimõtte järgi kolmeks: mehaaniline hiir, optomehaaniline hiir ja optiline hiir. Lisaks on tänapäeval kasutusel muidki klassikalisi hiiri asendavaid osutusseadmeid.

Tavaline tänapäevane arvutihiir koosneb järgmistest komponentidest:

  • korpus, millest hoitakse hiirega töötamisel kinni. Korpus on enamasti tehtud plastist ja sisaldab väga vähe liikuvaid osi.
  • seade hiirega tehtud liigutuste edastamiseks arvutisse. Mehaanilistes hiirtes on selleks kummist muna, mis asub rullidel, ja optilistes hiirtes on selleks optiline andur.
  • nupud (tavaliselt vähemalt kaks ja enamasti ka rullik) valikute langetamiseks ekraanil
  • meetod arvutiga ühendamiseks: juhe koos pistikuga või juhtmeta hiirte korral infrapunakiirguse või Bluetoothi signaali saatja.[1]

Mehaaniline hiir[muuda | muuda lähteteksti]

Mehaanilise arvutihiire osad: 1) töö- ja raskuskehaks olev muna, 2) rullid, 3) valgusallikas (valgusdiood), 4) hiirenuppude mikrolülitid, 5) valgusandur

Hiire kere all asub kummist muna, mis pöörleb, kui hiirt liigutada. Muna omakorda toetub hiire keres olevatele rullidele, mis on üksteise suhtes risti. Üks rull loeb liikumist X-telje ja teine Y-telje suunas. Kahe rulli vastaspoolel on kolmas rull, mis on kinnitatud vedruga ja lükkab muna esimese kahe rulli vastu, et signaal võimalikult täpne tuleks. Need rullid on ühendatud ketastega, milles on teatud vahemaade taga pilud, mis lasevad valgust läbi. Väikesed valgusandurid tuvastavad ketaste liikumise, jälgides valgusdioodi vilkumist, kui ketas pöörleb ja valgus piludest läbi pääseb. Need vilkumised muudetakse kursori liikumiseks vastavatel telgedel.[1][5]

Optiline hiir[muuda | muuda lähteteksti]

Optilised hiired kasutavad hiire asukoha muutumise määramiseks valgusdioode ja fotodioode. Laserhiir on optiline hiir, mis kasutab valgusdioodi asemel laseri valgust.

Tänapäevaste optiliste hiirte tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • pildi anduri suurus on 16*16 kuni 30*30 pikslit
  • lahutusvõimega CPI (tükki tolli kohta) ja DPI (punkti tolli kohta)
  • värskendussagedus (Hz või võtet sekundis)
  • pildi kvaliteet (läätse täpsus, valguse värv jne)
  • pildi töötlusvõimsus (megapikslit sekundis)
  • suurim liigutamiskiirus (tolli sekundis)
  • suurim kiirendus (g)

CPI ja DPI[muuda | muuda lähteteksti]

Üks Mickey sekundi kohta on tavaliselt mõõtühik, millega mõõdetakse arvutihiire liikumiskiirust ja -suunda. [6] Kiirus võib aga väljendada suhtena selle vahel, kui mitu pikslit läbis kursor ekraanil ning kui palju liikus hiir, mida võib väljendada pikslit ühe Mickey kohta või pikslit tolli kohta või pikslit sentimeetri kohta. Suunatud liikumist nimetatakse horistontaalseks Mickey arvuks ja vertikaalseks Mickey arvuks.

Tihedamini mõõdetakse aga hiire tundlikkust kas tükkides tolli kohta (CPI) või punktina tolli kohta (DPI) - see tähendab sammude arvu, millele hiir reageerib, kui hiirt liigutatakse ühe tolli võrra. Varasemalt kutsuti seda ka pulsiks tolli kohta ehk PPI.[7]

Tootjate poolt kirjeldatud CPI või DPI sõltub sellest, kuidas hiir tehtud on; mida kõrgem CPI, seda kiiremini kursor liigub sama pika hiire liikumistee kohta. Näiteks CPI väärtus 800 tähendab, et kui hiirt liigutatakse ühe tolli võrra, liigub kursor ekraani peal 800 pikslit. Tarkvaraga on võimalik hiire tundlikkust muuta, tehes seda aeglasemaks või kiiremaks kui hiire originaalne CPI. Praegu kasutusel olev tarkvara lubab kursori kiirust muuta dünaamiliselt, võttes arvesse hiire absoluutkiiruse ning liikumise viimasest peatumispunktist. Enamus tarkvaras (näiteks Windowsi platvormil) on selle seade nimi "Kiirus", mis viitab kursori täpsusele. Apple operatsioonisüsteemides on selle seade nimi aga tavaliselt kiirendus, mis ei ole õige. Hiire kiirendus enamuses hiirt puudutavates tarkvarades viitab seadele, mis lubab kasutajal muuta kursori kiirendust: kiiruse muutust aja jooksul, kui hiire liikumiskiirus on konstantne.

Enamasti, kui hiir hakkab liikuma, loeb tarkvara kokku tükid või Mickeyd, mis hiirelt saadi, ning liigutab kursorit ekraanil nii paljude pikslite jagu, kui suur arv mõõdeti (või korrutatakse saadud arv läbi piirkonstandiga, mis on tavaliselt väiksem kui üks). Kursor liigub aeglaselt ekraanil ja tal on hea täpsus. Kui hiire liikumine ületab piirväärtuse, mis on tarkvara poolt ette antud, hakatakse liigutama kursorit kiiremini ehk piirkonstanti suurendatakse. Enamasti saab kasutaja teist piirkonstanti suurendada kiirenduse seadet muutes.

Värskendussagedus[muuda | muuda lähteteksti]

Hiire värskendussagedus näitab, kui tihti teatab hiir oma asukohast arvutile. Värskendussagedust mõõdetakse hertsides. Näiteks, kui hiirel on värskendussagedus 125 Hz, edastab ta oma asukoha andmed arvutile iga 8 millisekundi tagant. Hiired, mis toetavad kõrgemat värskendamissagedust, lasevad enamasti seda ka muuta. Osadel hiirtel võivad olla ka nupud, millega saab sagedust töö käigus muuta. Kõrgem värskendussagedus vähendab viidet hiire liigutamise ja kursori liikumise vahel.[8]


Hiire arvutiga ühendamise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

Jadaliidesesse ühendatavad hiired[muuda | muuda lähteteksti]

Väga levinud meetod hiire ühendamiseks vanades arvutisüsteemides on jadaport. Arvutihiire juhtme otsas on tavaliselt D-sub DE-9 9-kontaktiline emane ühendus (pistikupesa). Mõned väga vanad hiired kasutavad D-sub 25-kontaktilisi ühendusi. Mõlemal juhul kasutatakse arvuti ja arvutihiire vaheliseks andmevahetuseks pistikühendusest vaid paari kontakti, kuid kõik 9 või 25 kontakti on siiski pistikus olemas, isegi kui neid ei kasutata.[1]

PS/2-liidesesse ühendatavad hiired[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremal osal arvutitest on eraldi hiire jaoks mõeldud port, mis on ehitatud otse emaplaadi külge. Liidese nimetus pärineb 1987 välja lastud IBM-i Personal System / 2 sarja personaalarvutitelt. PS/2 liideste tähistamisel kasutatakse värvikoode, milles roheline on hiire ühenduspordi jaoks.[9]

USB-liidesesse ühendatavad hiired[muuda | muuda lähteteksti]

Väga paindlik USB-liides on muutunud kõige populaarsemaks ühendusliideseks hiirte, klaviatuuri ja muude sisendseadmete ühendamiseks. USB-hiirte eelised PS/2 ees:

  • sujuvam hiire liikumine
  • mitu hiirt võib olla korraga ühenduses
  • käigultvahetus
  • paljudel arvutite korpustel on USB-liidesed, mis muudab seadmete vahetamise mugavamaks.[1]

Juhtmevabad hiired[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa juhtmeta hiiri kasutab infrapunaliidest, Bluetoothi või lühilaineliste raadiolainete saatjaid, mis on hiirte sees, ning vastuvõtjaid, mis on tavaliselt väikestes USB- või PS/2-porti minevates seadmetes. Kuna paljud juhtmevabad vastuvõtjad on mõeldud kasutamiseks nii klaviatuuri kui hiirte vastuvõtjana, siis on PS/2-ühendusega seadmed tavaliselt kahe otsaga: üks klaviatuuri ja teine hiire jaoks. USB-porti ühendatavatel seadmetel seda vajadust pole, kuna üks vastuvõtja suudab hakkama saada mõlema seadme ühendamisega. Vastuvõtja saab oma tööks vajaliku elektrivoolu pordist. Kuna juhtmeta hiired vajavad enamasti akusid või patareisid, on kõige levinum tõrkepõhjus juhtmevabade hiirte töös tühjad akud või patareid. Akutoitel töötavaid juhtmevabu hiiri laetakse enamasti läbi USB-pordi, kusjuures laadimisel töötavad nad justkui tavalised juhtmega USB-hiired. Kõige ebakindlam meetod juhtmevabade hiirte ühendamisel on infrapunaliidese kasutamine, sest hiire ja vastuvõtja vahel peab alati olema vaba vaateväli, kuna igasugune takistus võib segada signaali jõudmist vastuvõtjani. Sellepärast on tänapäeval peaaegu kõik tootjad loobunud infrapunalainete kasutamist hiirte ühendamisel arvutiga. Bluetoothi seadmed ei vaja alati USB- või PS/2-porti ühendatavat vastuvõtjat, kui arvutil on olemas Bluetoothi liides. Bluetooth-hiired on tunduvalt suurema tööraadiusega. Ainuke miinus Bluetooth-hiirtel on suurem voolutarve.[1]

ADB-port ja InPort[muuda | muuda lähteteksti]

Hiirt on arvutiga ühendatud ka ADB pordi ja InPordi abil. Kummagi tootmine on tänapäeval lõpetatud.

Alternatiivsed osutusseadmed ja erinevad hiire variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Näpuhiir[muuda | muuda lähteteksti]

1992 tutvustas IBM uut seadet nimega TrackPoint, mis oli lisana ThinkPad 700 ja 700C sülearvutitesse sisse ehitatud. Näpuhiir on sülearvutitel kasutusel olev väike kummist juhtkangi-tüüpi sisendseade. Näpuhiir asetseb tavaliselt klaviatuuril B-tähe kohal G- ja H-tähe vahel.[1][10]

Juhtkuul[muuda | muuda lähteteksti]

Juhtkuul on justkui ümberpööratud arvutihiir. See koosneb munast, mis on pesas kinni, ja anduritest, mis jälgivad muna pöörlemist ümber X- ja Y-telje. Erinevalt mehaanilisest hiirest on muna kere peal ja seda liigutatakse käega. Lisaks on muna tunduvalt suurem kui tavalises hiires.

Puuteplaat[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1988 leiutas George E. Gerpheide puuteplaadi. See on osutusseade, mida kasutatakse kõige rohkem sülearvutites, kus see on tavaliselt paigutatud klaviatuuri alla. Puuteplaate kasutatakse ka lauaarvutite klaviatuurides, kus nad on tavaliselt paigutatud klaviatuuri parempoolsesse ossa. Puuteplaati kasutatakse tavaliselt kursori juhtimiseks sõrme liigutamisega paneeli pinnal. Puutepatjadel on tavaliselt ka nupud, kuigi enamus puuteplaate reageerib koputusele plaadile justkui vasakpoolse klahvi vajutusele.

Puuteekraan[muuda | muuda lähteteksti]

Puuteekraan on ekraan, mis suudab tuvastada puute olemasolu ja asukohta. Mõni puuteekraan vajab eraldi puutepliiatsit ega reageeri sõrme või käe puudutusele. Puuteekraane kasutatakse enamasti sülearvutites, tahvelarvutites ja nutitelefonides.

3D-hiir[muuda | muuda lähteteksti]

3D-hiir on väga sarnane juhtkangile, kuid ta on tunduvalt võimekam ja kallim. 3D-hiir on väga spetsiifiline toode. Seda kasutavad peamiselt inimesed, kes puutuvad kokku kolmemõõtmelise arvutigraafika pildi ja objektide töötlemisega. 3D-hiir on justkui suvaline 3D-objekt käes, mida saab hiire abil liigutada, pöörata, tõsta ja langetada ning suurendada ja vähendada. 3D-hiiri kasutatakse tavaliselt lisaseadmena, mitte alternatiivina tavalisele hiirele.[11]

Mängurihiir[muuda | muuda lähteteksti]

Mängurihiired on toodetud kasutamiseks arvutimängude mängimisel. Nad kasutavad väga palju erinevaid nuppe ja tavaliselt nende disain erineb traditsioonilise hiire omast. Mängurihiirtel on tavaliselt väga kõrge DPI, samuti on neil väga tihti nupp eraldusvõime muutmiseks. See on eriti kasulik, kui mängitakse erinevaid mänge, mis vajavad kasutaja poolt kas väga kiireid liigutusi (suur DPI) või aeglaseid, aga täpseid liigutusi (madal DPI). Paremad mängurihiired kasutavad eemaldatavaid raskusi, et muuta hiirega opereerimine sõltuvalt mängust kasutajale mugavaks. Ergonoomika on mängurihiire puhul väga tähtis, kuna pikaajalise mängimise tulemusena võib käsi ära väsida.

Mängurihiirtel on tavaliselt mitmeid nuppe, mida on võimalik kindla tootja tarkvaraga muuta. Neid nuppe saab kasutada nagu klaviatuuri peal olevaid nuppe: neile saab määrata mängu seest mingi kindla käsu või läbi tarkvara panna ühele nupule vastama mingi kindel, pikem käsk, mis koosneb tavaliselt kahest või enamast nupuvajutusest. Paljud hiired kasutavad ka profiile, mida on enamasti samuti võimalik muuta hiire pealt olevast nupust. Iga profiil salvestab nuppude konfiguratsiooni, enamasti kasutatakse ühe kindla mängu jaoks kindlat konfiguratsiooni. Profiilide arv sõltub hiire võimekusest. [12]

Hiire puhastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kursor liigub ekraanil ebaühtlaselt või ei reageeri hiire liigutamisele korrektselt, on tõenäoliselt vaja hiirt puhastada. Mehaanilise hiire korral on see tõenäoliselt põhjustatud sellest, et tolm ja mustus on sattunud hiire muna ja rulli vahele ning need ei saa enam ühtlaselt liikuda. Hiire puhastamiseks tuleb see kõigepealt arvuti küljest lahti ühendada, seejärel korpus avada ja eemaldada muna, vastavalt hiire sees või hiire juhises olevatele õpetustele. Muna tuleb seejärel puhastada. Kõige tõhusaem meetod on see kuuma vee ja seebiga pesta ning seejärel kuivatada. Seejärel tuleb puhastada rullid ja nende ümbrus. Selleks on hea kasutada pisikest õhupumpa või niiske vatitupsuga mustus eemaldada. Lõpuks tuleb hiir uuesti kokku panna, nii et mustust kere sisse ei satuks.[13]

Optilisi hiiri on väga lihtne puhastada, kuna nende sees liikuvaid osi ei ole. Puhastamiseks tuleb lihtsalt pühkida ära igasugune mustus ja tolm optiliselt andurilt. Rohkemat hooldust optiline hiir ei vajagi.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Scott Mueller. Upgrading and Repairing PCs, 20th Edition: "Pointing Devices", Pearson Education, 2011
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 The computer mouse turns 40.
  3. 3,0 3,1 Timeline of Success.
  4. What Is a DPI Switch on a Mouse?.
  5. Mechanical Mouse Definition.
  6. Mickeys Per Second.
  7. Pulse Per Inch.
  8. Mouse DPI and Polling Rate Explained.
  9. The PS/2 Mouse Interface.
  10. Peter Golden. Big Blue's Big Adventure.
  11. What Is A 3D Mouse?.
  12. G700S RECHARGEABLE GAMING MOUSE?.
  13. How to Clean a Mechanical Mouse.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]