Arutelu:Calixtus III

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

SS. Quattro Coronati

Mis see tähendab? Andres 8. november 2005, kell 16.42 (UTC)

Kas Kelly raamat on allikas või on see mõeldud täiendavaks lugemiseks? Andres 8. november 2005, kell 16.42 (UTC)


"Ilmalik nimi" pole päris täpne, sest seda nime kandis ta ju ka piiskopi ja kardinalina. Andres 8. november 2005, kell 17.19 (UTC)


Pilt on Pilt:Calixt iii.jpg

Palun pange see tabelisse. Andres 9. november 2005, kell 07.31 (UTC)

Ka vene vikis on üks pilt. Andres 9. november 2005, kell 11.42 (UTC)

Vastuseks. I tegu on tiitliga ja võiks jääda siin tõlkimata. Mitteametlikus tõlkes võiks see olla Pühade Nelja Krooni. Tiitlite võimalikud tõlked võiksid pigem olla kardinalide leheküljel.

Kas sobib "Santi Quattro Coronati"? Mõeldud on nelja Rooma sõdurist märtrit (märtrikrooniga kroonitut), kelle mälestuspäev on 8. novembril. Aga kui ma õigesti aru saan, siis "kardinalpreester" tähendab, et nominaalselt oli tegu Roomas asuva Santi Quattro Coronati kiriku (nendele märtritele pühitsetud kiriku) preestriga. Sellepärast ei tuleks seda tõlkida. Andres 9. november 2005, kell 10.27 (UTC)

II Kelly raamatut on artiklite koostamisel faktoloogilise allikana kasutatud, kuid mitte kopeeritud ja seetõttu võib seda võtta ka täiendava lugemisena.

Juhul, kui seal lisafakte ei ole, võiks ta ehk mainimata jätta, muidu tekib mulje, nagu saaks sealt täiendavat infot. Andres 9. november 2005, kell 10.27 (UTC)


III Olen nõus, et ilmalik nimi pole kõige tabavam mõiste, kuid seni pole paremat mõistet eesti teaduskeeles kasutuses. Selle kinnituseks vaata ENE-dest Leo X, Leo XIII või Pius II, Pius X, jne. Ma ei tahaks üksiküritajana mingeid oma variante esialgu hakata läbi suruma.

Kalev

Alternatiivid on "nimi" või "sünninimi". Minu meelest ei ole siin tegemist mingi erilise terminiga. Mulle tundub, et ENE on selles asjas lihtsalt ebatäpne. Andres 9. november 2005, kell 10.27 (UTC)

Calixtus püüdis saavutada Itaalia riikide vahel tasakaalu ning kindlustada paavsti võimu Kirikuriigis.

Välja jäetud. Andres 14. september 2007, kell 04:50 (UTC)

Pean liiga hinnaguliseks.Kalev.


Minu meelest ei ole tarvis ühe lingi reeglist rangelt kinni pidada, kui artikkel on pikk. Lugeja, kes ühes kohas mõnda nime kohtab, ei pruugi linki üles leida. Andres 14. september 2007, kell 04:50 (UTC)

Eelmine versioon[muuda lähteteksti]

Panen siia eelmise versiooni teksti.

Tema nime on kirjutatud ka kujul Alphonso de Borja või Alonso de Borja. Katalaanipärane variant on Alfons de Borja.Alfonso de Borja sündis aadlike Domenico de Borja (Domènec de Borja) ja Francina Martí ainsa pojana. Ta õppis Léridas õigusteadust ja Lleida ülikooli lõpetamise järel õpetas ta Lleidas sama eriala. Ta oli rooma õiguse ja kanoonilise õiguse doktor ja kanoonilise õiguse professor.Alfonso de Borja oli vastupaavst Benedictus XIII nõunik juriidilistes küsimustes, teenides tema kuurias, ning määrati kanoonikuks.Lleida toomkapiitel valis Alfonso delegaadiks Konstanzi kirikukogule, kuid tal jäi sinna sõitmata.Aastal 1417 hakkas ta tööle Aragóni kuninga Alfonso V kantseleis õukonna asjaajajana. Varsti sai temast Aragóni Nõukogu liige ning 1520 asekantsler. Nendes ametites saatis ta kuningat reisidel riigi Kataloonia- ja Itaalia-osas ning osales saatkondades Kastiilias ja Itaalias. Ta spetsialiseerus kirikupoliitikale.Borja esimene tähtis ülesanne oli koos Francesc Martorelliga vastu võtta paavsti legaat Pisa kardinal Alamanno Adimari, kes 1418 saabus Pürenee poolsaarele, pidades viljatuid läbirääkimisi kirikulõhe lõpetamiseks.Aastal 1420 nimetas kuningas ta Lleida ülikooli kantsleriks, kuid tegelikult sai ta asekantsleri koha, sest ülikoolil oli oma kandidaat kantsleri kohale.Alfonso V püüdis pärast edendada Alfonso de Borja kiriklikku karjääri, kostes tema eest vastupaavsti ees. Aastal 1424 oli päevakorral Alfonsole Mallorca piiskopi koha andmine, kuid ta pidi rahulduma piiskopkonna finantsasjadega tegelemisega.Jaanuaris 1425 saabus kirikulõhe lõpetama uus paavsti legaat kardinal Pierre de Foix. Kui Aragóni kuningas Alfonso V otsustas vastupaavstide toetamisest loobuda, veenis Alfonso de Borja, kes juristina vahendas läbirääkimisi vastupaavst Clemens VIII ja paavst Martinus V vahel, aastal 1429 Clemensit kirikulõhest loobuma ning Martinusele alluma. Paavst Martinus V määras Alfonso de Borja augustis 1429 kardinal de Foix' vahendusel Valencia piiskopiks. Traditsiooniliselt on arvatud, et see oli kuninga tasu Alfonsole. Samuti tahtis kuningas usaldusväärse isiku vahendusel sellest rikkast piiskopkonnast saadud tulude abil katta kulusid Napoli kuningriigis.Piiskop Borja tegeles ka Aragóni ja Kastiilia vaheliste suhetega. Ta kuulus mitmetesse saatkondadesse ja komisjonidesse pärast vaherahu sõlmimist 1430 ning aitas jõuda konflikti lahendamiseni 1436.Et Borja oli seotud Napoli kuningriigi vallutamisega, ei saanud ta piiskopina Valencias kohal olla. Ta hoidis piiskopkonnaga sidet peavikaaride kaudu ning tal oli seal hulk usaldusisikuid – ametnikke, kes tänu temale karjääri tegid, ning oma ilmalikke sugulasi. Ta kaitses piiskopi eesõigusi kohalike võimude ja kuninga ametnike vastu. Ta korraldas piiskopkonnas vaimulikkonna reformi, kutsudes 1432 kokku piiskopkonna sinodi. Ta võttis meetmeid judaismi mõjude vastu ning rahvakeelsete Piiblite ringlemise vastu. Samuti ajas ta piiskopkonna majandusasju. Aastal 1438 sõitis ta lõplikult Itaaliasse. Aastast 1442 tegutses ta Napolis, viies uues kuningriigis ellu haldusreformi. Sel ajal sai temast kuningliku Nõukogu juht. Ta oli kuninga ebaseadusliku poja, tulevase Napoli kuninga Fernando õpetaja. Aastal 1443 tegi kuningas piiskopile ülesandeks koostada dokumendid, milles Fernando kuulutati Napoli kuningriigi pärijaks. Borja esindas kuningat Firenze kirikukogul 1439. Ta oli üks Aragóni esindajaid läbirääkimistel Aquileia kardinali Ludovico Scarampo, mille tulemusena saavutati Terracina rahu (1443) kuningas Alfonso ja paavst Eugenius IV vahel. Paavst tunnustas kuninga õigust Napoli troonile ja kuningas loobus toetamast Baseli kirikukogu. Aastal 1443 oli ta Aragóni kuninga Alfonso V esindaja Baseli oikumeenilisel kirikukogul. Eugenius IV pühitses ta 2. mail 1444 kardinaliks Santi Quattro Coronati kardinalpreestrina. Ta asus elama Rooma ning lahkus kuninga otsest teenistusest. Siiski jäi ta paavsti õukonnas esindama Aragóni huvisid ning koondas enda ümber sealt pärit kaastöötajaid. Tema tegevusest kardinalina on vähe teada. Teatmeteose Catholic Encyclopedia väitel paistis Alfonso de Borja oma vaimulikes ametites silma askeetliku eluviisiga, sihikindlusega ning oskusega lahendada keerulisi probleeme, mistõttu temas nähti võimalikku tulevast paavsti. Alfonso de Borjal oli vallaspoeg Francesco de Borja. Pärast Nicolaus V surma valiti Calixtus III 8. aprillil 1455 kompromisskandidaadina paavstiks.

Konklaav kestis 4. aprillist 8. aprillini. Sellel osales 21 kardinalist 15:

Eelmise paavsti elu lõpul oli moodustunud kaks fraktsiooni, mida juhtisid pärusvaenlased Prospero Colonna (Firenze soosijad) ja Latino Orsini (Milano, Veneetsia ja Napoli soosijad). Võimalikeks soosikuteks peeti Barbot, Scarampat, Capranicat, Orsinit või Bessarioni. Esimeses kolmes hääletusvoorus olid hääled väga lahknenud, kusjuures kõige rohkem hääli sai Capranica. Tema kandidatuur ei läinud aga läbi Orsini vastuseisu tõttu: Capranica oli Colonna eluaegne sõber. Kui kumbki fraktsioon ei suutnud oma kandidaati läbi suruda, hakati otsima kompromisskandidaati. Esialgu peatuti Bessarionil, kes oli nii Colonnast kui ka Orsinist sõltumatu. 7. oktoobri hommikul sai Bessarion kaheksa häält. Seejärel olevat Alain de Coëtivy pidanud kõne, milles rõhutas, et endine õigeusuline, kes veel kandis kreeka kombe kohast habet, ei sobi paavstitroonile. Oletatakse, et kandidaadid kartsid Bessarioni rangust ja uuendusmeelsust. Bessarion ei teinud mingeid vastuaktsioone, sest ta ei tahtnudki paavstiks saada. Pärastlõunal olid hääled jälle hajunud ning hääli sai ka üks mittekardinal, Antonio de Montefalcone. Õhtul hakkasid mõned kardinalid eesotsas Alain de Coëtivy ja Ludovico Scarampaga läbi suruma Borjat. Ilmikkardinalid olevat ähvardanud Orsinit, et kui Borjat ei valita, lahkuvad nad konklaavilt. Borja valiti 8. aprilli hommikul. Kindlateks tema poolt hääletajateks peetakse Scarampat, de Coëtivyd, Barbot, Orsinit, d'Estaingi, de Carvajali ja Torquemadat.Alfonso de Borja valikul oli otsustavaks kõrge iga ning ristisõja idee toetamine. Teda peeti ka nõrkuse ja ebakompetentsuse tõttu mõjutatavaks. Tema kroonimine toimus 20. aprillil.Calixtus III sai võimule 76-aastaselt, mis teeb temast ühe eakama paavstiks valitu kogu ajaloos. Paavsti vapil enne paavstiks valimist oli karjamaal sööv härg, mida kasutab ka tema paavstivapp. Calixtus III üks kolmest Hispaania päritolu paavstist, kui nende hulka arvata vaieldava päritoluga Damasus I.

Aastal 1453 olid türklased Mehmet II juhtimisel vallutanud Konstantinoopoli. Calixtus III pooldas kogu oma valitsemisaja jooksul ristisõda Konstantinoopoli tagasivallutamiseks ja türklaste tagasilöömiseks Euroopas, mida ta oli planeerinud juba kardinalina. Ta oli veendunud, et Ettehoole on teda määranud türklaste minemakihutajaks kristlaste aladelt. Ta saatis üle kogu Euroopa (sealhulgas Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale, Ungarisse ja Portugali) ristisõjajutlustajaid ning nuntsiusi ja legaate indulgentsidega, taotles vabatahtlike vägesid ja maksuraha ning korraldas protsessioone ja palvekella helistamist igal keskpäeval, et ühendada kõiki palveks türklaste vastu. Selle tegevuse tulemusena saadi märkimisväärsel hulgal raha. Paavstil ei õnnestunud siiski õhutada ristisõjavaimustust, sest valitsejad olid omavahel sõjajalal. Saksa-Rooma keiser Friedrich III leidis, et ristisõda tooks kasu tema vaenlasele Ladislaus Postumusele. Paavstile makstava sõjamaksu vastu olid Saksamaa piiskopid ja kuurvürstid. Inglismaa ja Prantsusmaa, kes omavahel sõdisid, ei soovinud oma jõudude nõrgendamist. Calixtus leppis algul küll Aragóni kuninga Alfonsoga kokku ristisõja alustamises, kuid koostöö takerdus muuhulgas erinevate huvide tõttu Itaalias. Paavst aga tõrkus kinnitamast kuninga vallaspoega Fernando I kuninga järglaseks Napoli kuningana, sest ta ei tahtnud Napoli liigset tugevnemist. Kuningas nõudis paavstilt Anconat, kuid paavst ei tahtnud kiriku maad loovutada. Tüli tekitas ka piiskopkondade tulude jagamine, sealhulgas Valencia piiskopkonna tulude jagamine paavsti õepoja Rodrigo Borgia (tulevase Aleksander VI) ning kuninga venna Juani vahel. Kõige selle tagajärjel kuninga ja paavsti suhted jahenesid. Genova siiski varustas Türgi-vastase laevastiku, kuid seda ründas Aragón, saboteerides Türgi-vastast ristisõda. Portugal oli algul küll valmis oma laevastikuga osalema, kuid Genova laevastikule osaks saanud kaotuse tõttu loobus sellest. Ungari kuningriigi regendi János Hunyadi väed läksid paavsti (ja tema saadiku Juan de Carvajali) igakülgse abiga ja Giovanni da Capistrano moraalsel toetusel türklastele vastu ning võitsid 22. juulil 1456 Türgi vägesid, mis piirasid Belgradi. Ka see võit ei suutnud ristisõjaks innustust tuua. Paavst organiseeris ise väikese sõjalaevastiku. Hoolimata hiilgavast võidust Kreeka saartel Metelino juures 1457 jäi püsiv sõjaline edu tulemata. Aastal 1457 püüdis Calixtus veel kord Saksamaad oma üritusse kaasata, püüdes jõuda rahuni Friedrich III ja Ladislaus Postumuse vahel, kuid läbirääkimiste ajal Ladislaus suri. Algas troonijärglustüli, milles osalesid Habsburgide suguvõsa esindajad Friedrich III, Austria hertsogi Albrecht VI ja Tirooli hertsogi Sigismundi vahel. Türgiga oli valmis võitlema ainult Albaania juht Skanderbeg, kellest Mehmet jagu ei saanud. Paavst saatis Skanderbegile raha ja nimetas ta ristisõja juhiks. Paavst püüdis 1457 veel kord Euroopa valitsejatega ühiselt kavandada meetmeid Mehmeti ekspansiooni vastu, kuid jälle edutult. Prantsusmaa dofään küll pooldas Calixtuse ettepanekuid, kuid kuningas oli vastu ning vaimulikud olid rahulolematud ristisõjamaksuga, keeldudes mitmes provintsis selle maksmisest. Samasugused meeleolud valitsesid Saksamaa vaimulike ja kuurvürstide seas. Inglismaa, kes sõdis korraga Prantsusmaa ja Šotimaaga, ei tahtnud kuuldagi uuest sõjaretkest. Aragóni ja Genova vahel jätkus sõda. Venezia pidas Türgi sõjalaevastiku purustamisest tähtsamaks oma kaubanduse edendamist. Böömimaal möllas troonijärglustüli, ja kui lõpuks valiti Jiří z Poděbrad, oli tollel liiga palju tegemist oma katoliiklastest ja kariklastest alamate lepitamisega ning Friedrich III-ga kokkuleppele jõudmisega, et hakata ristisõjas osalema. Ka Ungaris oli troonijärglusega liiga palju probleeme. Troonile pretendeerisid oma abikaasade nimel Saksi hertsog Wilhelm III ja Poola kuningas Kazimierz IV, kuid ei leidnud ungarlastelt praktiliselt mingit toetust. Pestis koos olnud rahvuskogul valiti kuningaks Belgradi vallutaja János Hunyadi poeg Mátyás I, kuid Habsburgid sellega ei leppinud ning valisid 1459 kuningas Friedrich III. Niiviisi olid need maad, mida Türgi oht kõige otsesemalt ähvardas, võimetud midagi ette võtma. Kuigi Mátyás tahtis väga ristisõjaga liituda, oli tal liiga palju tegemist riigisisese korra tagamisega ning Friedrich III pretensioonidele vastuseismisega. Skanderbegil jätkus jõudu ainult Albaania kaitsmiseks. Kui Aragóni kuningas Alfonso V 27. juunil 1458 suri, sekkus Calixtus troonipärimisse. Alfonso järglaseks pidi Aragónis ja Sitsiilias saama tema vend Juan II, Napoli kuningriigi pidi aga saama Alfonso poeg Fernando, kelle Calixtus oli kuulutanud seaduslikuks. Calixtus, kes oli Napoli senjöör, ei pidanud Fernandot sobivaks kuningaks ning jättis endale õiguse selle territooriumiga oma suva kohaselt ümber käia. Paljud väitsid, et ta tahtis Napoli trooni jätta oma onupojale Pedro Luis de Borjale. See vaidlus ei jätnud Calixtusele aega ristisõjaga tegelemiseks ning pööras Aragóni kuningliku perekonna tema ristisõjaplaanide vastu. Calixtus ei jõudnudki oma üritust lõpule viia. Calixtus püüdis saavutada Itaalia riikide vahel tasakaalu ning kindlustada paavsti võimu Kirikuriigis. Hispaanlasena soosis Calixtus III oma sugulasi ja katalaanidest kaasmaalasi. Tema onupoeg Spoleto hertsog Pedro Luis de Borja sai Sant Angelo kindluse kuberneriks ja Rooma prefektiks, kaks sugulast (paavsti õe Isabeli poeg Rodrigo Borgia, tulevane paavst Aleksander VI (1456) ning Luis Juan del Milá (Millán) y Borja) kardinaliks. Rodrigo Borgiast sai 1457 ka kuuria asekantsler. See pani alguse Borgia suguvõsa mõjuvõimule Kirikuriigis. Niigi vähe rahvalähedase paavsti selline onupojapoliitika tekitas itaallaste seas vastuseisu, mis tipnes tema surma järel hispaanlastevastase ülestõusuga. Paavsti onupojapoliitikat on seletatud sellega, et ta oli Roomas võõramaalane ning pidi toetuma endale ustavatele vaimuliketele. Erinevalt oma humanistlikust eelkäijast polnud Calixtus III kunstide ja teaduste patroon ega ilmutanud nende vastu erilist huvi. Põhjuseks võiks olla tähelepanu koondumine ristisõja organiseerimisele. Ta peatas Nicolaus V suurejoonelised kavatsused Rooma ehitiste renoveerimisel ja tema ajal oli ainus suurejooneline renoveerimistöö Roomas Santa Maria Maggiore katedraali katuse parandamine. Samuti on ta arvatavasti kulutanud märkimisväärse rahasumma Vatikani aarete rohkendamiseks. 16. juunil 1456 kuulutas Calixtus III Jeanne d'Arci süü tühistatuks ning viimasele langetatud kohtuotsus tunnistati ebapädevaks. Paavst võttis asja ette Jeanne'i ema palvel. Calixtus III avaldas 28. mail 1456 bulla Si ad reprimendos, milles keelas kristlastel sotsiaalse lävimise juutidega. Ta viis Belgradi juures türklaste üle saavutatud võidu tähistamiseks kirikukalendrisse Issandamuutmise püha, mida tähistatakse 6. augustil.

Calixtus III pühitses oma valitsemisajal kahel konsistooriumil 9 kardinali, sealhulgas kolm hispaanlast, ühe prantslase ja ühe portugallase. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Aleksander VI (Calixtuse õepoeg) ja Pius II. Aastal 1475 ilmunud eluloos jutustatakse, et Calixtus olevat "ekskommunitseerinud" aastal 1456 ilmunud Halley komeedi, pidades seda halvaks endeks Belgradi kristlastest kaitsjatele, kes olid Osmanite riigi vägede poolt ümber piiratud. Hiljem populariseeris ja täiendas seda lugu Pierre-Simon Laplace. 29. juunil välja antud bullas või dekreedis olevat paavst palunud, et kristlased palvetaksid, et komeet kui Jumala viha sümbol kõrvale kalduks. Bartolomeo Platina (1479) versiooni järgi tuli palvetada, et komeet täielikult türklaste peale kalduks. Ükski teadaolev algallikas seda lugu ei kinnita. Calixtuse bulla 29. juunist 1456, milles ta kutsus üles avalikult palvetama ristisõja õnnestumise eest, komeeti ei maini. 6. augustiks, mil türklasste piiramisrõngast läbi murti, oli komeet juba mitu nädalat taevast kadunud. Calixtus III suri 6. augustil 1458 Roomas. Ta maeti Santa Maria della Febbre kabelisse Petri kiriku kõrval Vatikanis. Pärast Peetri kiriku ümberehitamist 16. ja 17. sajandil viidi tema põrm üle Santa Maria de Monserrato kirikusse Roomas, mis on hispaanlaste kirik. Tema järglaseks valiti Pius II. Surres jättis Calixtus maha märkimisväärse rahasumma. Catholic Encyclopedia kiidab Calixtuse aatelisust, julgust, energilisust ja püsivust, mis väljendus püüdes ühendada Euroopa valitsejate jõud mittekristliku vaenlase vastu, ning märgib süüdistusi onupojapoliitikas ja ahnuses.


ettehoole on ta määranud

Selles kontekstis on suur algustäht minu meelest sobivam. Andres 31. oktoober 2009, kell 13:10 (UTC)