Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Arthur Wellesley)
Jump to navigation Jump to search
Welingtoni hertsog
Sir Arthur Wellesley, 1st Duke of Wellington.png
"Wellingtoni hertsog", Thomas Lawrence'i maal (u 1815–16)
Sünninimi Arthur Wesley
Sündinud 1. mai 1769
Dublin, Dublini krahvkond, Iirimaa
Surnud 14. september 1852 (83-aastaselt)
Walmer Castle, Kent, Inglismaa
Truudusvanded Suurbritannia Suurbritannia
Teenistused Briti armee
Teenistusaeg 1787–1852
Auaste Välimarssal
Juhtinud Briti armee
Sõjad/lahingud
Abikaasa(d) Catherine Wellesley
Allkiri Arthur Wellesley, 1st Duke of Wellington Signature.svg
"Wellingtoni hertsog" suunab siia. Tiitli kohta vaata kohta vaata artiklit Wellingtoni hertsog (tiitel).
"Arthur Wellesley" suunab siia. Samanimeliste inimeste kohta kohta vaata artiklit Arthur Wellesley (täpsustus).

Arthur Wellesley, 1. Wellingtoni hertsog KG, GCB, GCH, PC, FRS (1. mai 1769 – 14. september 1852) oli inglise-iiri väejuht ja riigimees ning üks olulisemaid sõjaväe ja poliitikategelasi 19. sajandi Suurbritannias, teenides muuhulgas ka kaks korda Suurbritannia peaministrina. Tema võit Napoleoni üle 1815. aastal toimunud Waterloo lahingus on teinud temast ühe Briti ajaloo suurima kangelase.

Wellesley sündis Iiri kuningriigis Dublinis protestantlikku perekonda. 1787. aastal võeti ta lipnikuna Briti armeesse, kus ta teenis aide-de-campina kahe järjestikuse Iirimaa lordleitnandi all. Hiljem valiti ta Iiri saadikutekoja liikmeks. 1796. aastaks oli ta armees tõusnud koloneli auastmesse ja osales Prantsuse revolutsioonisõdade raames Hollandis toimunud Flandria kampaanias ning Indias võideldud Neljanda Inglise-Mysore'i sõja ajal asetleidnud Seringapatami lahingus. 1799. aastal määrati ta Seringapatami ja Mysore'i kuberneriks ning saanuna 1802. aastal kindralmajori auaste, saavutas ta 1803. aastal Assaye lahingus Maratha konföderatsiooni vägede üle otsustava võidu.

Wellesley hakkas väejuhina tuntust koguma Napoleoni sõdade osana toimunud Poolsaare sõja käigus ja ülendati seetõttu 1813. aastal Prantsuse keisririigi vägede vastu võidetud Vitoria lahingu järel välimarssaliks. Pärast Napoleoni pagendamist 1814. aastal teenis ta suursaadikuna Prantsusmaal ning sai tänuna oma sõjaväeliste teenete eest Wellingtoni hertsogi tiitli. 1815. aastal nn "Napoleoni Saja päeva" ajal juhtis ta Napoleoni vastu moodustatud seitsmenda koalitsiooni vägesid, alistades ta viimaks otsustavalt koostöös Gebhard Leberecht von Blücheri juhitud Preisi armeega Waterloo lahingus. Wellington osales oma eeskujuliku sõjaväekarjääri jooksul kokku umbes kuuekümnes lahingus.

Wellington on tuntud oma kaitsepositsiooni eelistava ja kohanemisvõimelise sõdimisstiili poolest, mille tõttu õnnestus tal mitmeid kordi väheste kaotustega võita ülekaalukate vaenuvägede vastu. Teda peetakse üheks ajaloo parimaks kaitsestrateegiks ning paljusid tema poolt kasutatud lahinguplaane uuritakse sõjaväeakadeemiates ka kaasajal.

Pärast oma sõjaväekarjääri naasis Wellington poliitikasse. Tori partei liikmena teenis ta kaks ametiaega Suurbritannia peaministrina, vahemikus 1828–130 ja seejärel peaminstri kohusetäitjana vähem kui kuu aega 1834. aastal. Peaministriks oleku järel oli ta kuni pensionile jäämiseni üks Suurbritannia parlamendi lordide koja juhtivtegelasi ning kuni surmani Briti armee ülemjuhataja.

Varajane elu ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Wellesley veetis suure osa oma lapsepõlvest perekonna traditsioonilises residentsis Dangan Castle'is

Wellesley sündis aristokraatlikusse Iirimaa kuningriigis elavasse inglise-iiri perre, saades sellega sünnijärgse tiitli Auväärne Arthur Wesley,[1] kolmandana viiest Anne'i ja Garret Wesley, 1. Morningtoni krahvi lapsest. Ta ema Anne oli iiri poliitiku Vikont Dungannoni vanim tütar. Tema sünnikoht pole üheselt teada, kuid tõenäoliselt sündis ta oma vanemate Dublini linnamajas.

Ta veetis enamiku oma lapsepõlvest perekonna kahes kodus: suures Dublinis asuvas linnamajas ja perekonna traditsioonilises residentsis Dangan Castle'is.[2] 1781. aastal suri Arthuri isa ja tema vanem vend Richard päris isa krahvkonna.[3]

Tiitlid, autasud ja kõnetusviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Wellingtoni hertsogi vapp

Tiitlid Ühendkuningriigi aadlis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Parun Douro[4]
  • Vikont Wellington[4][5]
  • Wellingtoni krahv
  • Wellingtoni markii[6]
  • Markii Douro
  • Wellingtoni hertsog[5]

Rahvusvahelised[muuda | muuda lähteteksti]

Aadlitiitlid[muuda | muuda lähteteksti]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Wellingtoni hertsog kandmas mitmeid oma autasudest

Sõjaväelised auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Wellingtonile andsid oma kõrgeima sõjalise auaste Austria, Hannoveri kuningriik, Holland, Portugali k, Preisimaa, Venemaa ja Hispaania.[9] Iga riik andis talle koos auastmega ka oma marssalikepi.

Kõnetusviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Suurbritannias[muuda | muuda lähteteksti]

  • Auväärne Arthur Wesley (sünd – 1. mai 1769)
  • Lipnik, Auväärne Arthur Wesley (7. märts – 25. detsember 1787)
  • Leitnant, Auväärne Arthur Wesley (25. detsember 1787 – 30. juuni 1787)
  • Kapten, Auväärne Arthur Wesley (30. juuni 1787 – 30. aprill 1793)
  • Major, Auväärne Arthur Wesley (30. aprill – 30. september 1793)
  • Kolonelleitnant, Auväärne Arthur Wesley (30. september 1793 – 3. mai 1796)
  • Kolonel, Auväärne Arthur Wesley (3. mai 1796 – 19. mai 1798)
  • Kolonel, Auväärne Arthur Wellesley (19. märts 1798 – 29. aprill 1802)
  • Kindrlamajor, Auväärne Arthur Wellesley (29. aprill 1802 – 1. september 1804)
  • Kindralmajor, Auväärne Sir Arthur Wellesley, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (KB) (1. september 1804 – 8. aprill 1807)
  • Kindralmajor, Väga Auväärne Sir Arthur Wellesley, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (8. aprill 1807 – 25. aprill 1808)
  • Kindralleitnant, Väga Auväärne Sir Arthur Wellesley, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (25. aprill 1808 – 4. september 1809)
  • Kindralleitnant, Väga Auväärne Vikont Wellington, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (4. september 1809 – mai 1811)
  • Kindral, Väga Auväärne Vikont Wellington, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (mai 1811 – 28. veebruar 1812)
  • Kindral, Väga Auväärne Wellingtoni krahv, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (28. veebruar – 3. oktoober 1812)
  • Kindral, Kõige Auväärsem Wellingtoni markii, Kõige Auväärsema Bathi ordu kaasrüütel (3. oktoober 1812 – 4. märts 1813)
  • Kindral, Kõige Auväärsem Wellingtoni markii, Sukapaela ordu rüütel (KG) (4. märts – 21. juuni 1813)
  • Välimarssal, Kõige Auväärsem Wellingtoni markii, Sukapaela ordu rüütel (21. juni 1813 – 11. mai 1814)
  • Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel (11. mai 1814 – 2. jaanuar 1815)
  • Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel ja Kõige Auväärsema Bathi ordu suurristi rüütel (GCB) (2. jaanuar 1815 – 14. september 1852)
  • Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel, Kõige Auväärsema Bathi ordu suurristi rüütel ja Kuningliku Gvelfi ordu suurristi rüütel (GCH) (1816 – 14. september 1852)
  • Välimarssal, Tema Kõrgeausus Wellingtoni hertsog, Sukapaela ordu rüütel, Kõige Auväärsema Bathi ordu suurristi rüütel, Kuningliku Gvelfi ordu suurristi rüütel ja Londoni Kuningliku Seltsi liige (FRS) (1847 – 14. september 1852)

Sõjaväelised auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Wellington sai auastmed kuni kolonelleitnandini kasutades Briti armees 17. kuni 19. sajandini kehtinud auastmete ostmise süsteemi. Auastmeid oli võimalik osta vaid kuni kolonelleitnanti auastmeni, kõrgemaid oli võimalik omandada vaid ülendamisel.

Ostetud auastmed[10]
Ülendamisel saadud auastmed[10]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema järgi on nimetatud mitmeid kohti Suurbritannias, Iirimaal, Hongkongis, Austraalias, Uus Meremaal, Kanadas ja Indias. Tähelepanuväärseim neist on Uus Meremaa pealinn Wellington. Talle on pühendatud ka hulgaliselt ausambaid ja monumente.

1853. aastal nimetas kuninganna Victoria tema auks ringi 33. jalaväerügemendi, kus Wellington oli varem ohvitserina teeninud, misjärel sai uueks nimeks Wellingtoni hertsogi rügement.[18]

Lisaks on talle pühendatud Suurbritannia kuningliku mereväe sõjalaevad HMS Duke of Wellington (1852) ja HMS Iron Duke (1912), mis osales Esimese maailmasõja ajal toimunud Jüüti merelahingus. Wellington on ka ainuke inimene, kelle järgi on nimetatud rohkem kui üks Suurbritannia kuningliku õhuväe pommitaja - Vickers Wellesley ja Vickers Wellington. Märkimisväärne on ka asjaolu, et sel ajal oli tavaks nimetada pommitajaid ainult Suurbritannia sisemaa linnade järgi.

Inglise keeles on tema järgi nimetatud veel Wellingtoni saapad (wellington boots), tuntud ka kui wellingtonid, ehk eestipäraselt kummikud. Nimetus tuleneb sellest, et ta lasi oma nahksaabaste kontsa madalamaks muuta ja säärt kitsamaks kujundada, et need paremini jalga sobiks. Uuenduskuuri järel läksid Wellingtoni saapad tema populaarsuse tõttu Inglismaal moodi ja ka tänapäevaste kummikute tegumood jälgib nende põhimõtteid.[19]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wellesley 2008, lk 16.
  2. Holmes 2002, lk 6–7.
  3. Holmes 2002, lk 8.
  4. 4,0 4,1 The London Gazette: no. 16291. lk . 26. august 1809.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 Elliott 1816, lk xiii–xiv.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Gifford 1817, lk 100.
  7. 7,0 7,1 Arthur Wellesley, first Duke of Wellington (1769–1852) – website historyhome.co.uk
  8. Posttidningar. Svenska dagstidningar. 30. aprill 1814. lk 2.
  9. The London Gazette: no. 21388. lklk 3563–3564. 6 December 1852.
  10. 10,0 10,1 Wellesley, Arthur (1837). Gurwood, John, toim. The dispatches of Field Marshal the Duke of Wellington: During his various campaigns in India, Denmark, Portugal, Spain, the Low Countries, and France, from 1799 to 1818. Vol I. London: John Murray. p. xviii. 
  11. The London Gazette: no. 12836. lk 118. 6. märts 1787.
  12. The London Gazette: no. 12959. lk 47. 26. jaanuar 1788.
  13. The London Gazette: no. 13347. lk 542. 27. september 1791.
  14. The London Gazette: no. 13542. lk 555. 29. juuni 1793.
  15. The London Gazette: no. 13596. lk 1052. 23. november 1793.
  16. The London Gazette: no. 13892. lk 460. 14. mai 1796.
  17. The London Gazette: no. 16510. lk 1526. 3. august 1811.
  18. Chant 2013, lk 208.
  19. Dagmar Lamp-Jõgi. "Lugu 19. sajandi staarhertsogist, kelle saapad muutsid maailma". Postimees, 20. september 2012. Kasutatud 8. märts 2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Chant, Christopher (2013). The Handbook of British Regiments (Routledge Revivals). Routledge. ISBN 9781134647248
  • Elliott, George (1816). The Life of the Most Noble Arthur, Duke of Wellington (I osa). Sherwood, Neely, and Jones.
  • Gifford, C. H. (1817). The Life of the Most Noble Arthur, Duke of Wellington:' (II osa). W. Lewis.
  • Holmes, Professor Richard (2002). Wellington: The Iron Duke. London: Harper Collins Publishers. ISBN 978-0-00-713750-3
  • Wellesley, Jane (2008). Wellington: A Journey Through My Family. London: Orion Publishing Group. ISBN 978-0-297-85231-5

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Brett-James, Antony. ed. (1961). Wellington at War 1794–1815. New York: St. Martin's Press. 
  • Bryant, Arthur (1972). The Great Duke: Or, The Invincible General. Morrow. OCLC 410380. 
  • Coates, Berwick (2003). Wellington's Charge: A Portrait of the Duke's England. London: Robson Books. ISBN 978-1-86105-653-5. 
  • Davies, Huw (2012). Wellington's War: The Making of a Military Genius. Yale University Press. ISBN 978-0-300-16417-6. 
  • Ellis, Peter Berresford (2000). The Celtic Revolution: A Study in Anti-Imperialism. Talybont, Wales: Y LotraCyf. ISBN 978-0-86243-096-2. 
  • Harrington, Jack (2011). Sir John Malcolm and the Creation of British India. New York: Palgrave Macmillan. ISBN 978-0-230-10885-1. 
  • Hilbert, Charles (2005). Arthur Wellesley, Duke of Wellington, time and conflicts in India on behalf of the British East India Company and the British crown. 7. Military Heritage. 
  • Hutchinson, Lester (1964). European Freebooters in Mogul India. New York: Asia Publishing House. 
  • Longford, Elizabeth. Wellington: Pillar of State (1972), vol 2 of her biography; online
  • Muir, Rory. Wellington: The Path to Victory 1769–1814 (2013) vol 1 of two-volume scholarly biography excerpt and text search
  • Snow, Peter (2010). To War with Wellington, from the Peninsula to Waterloo. London: John Murray. ISBN 978-1-84854-103-0. 
  • Ward, S.G.P. (1957). Wellington's Headquarters: A Study of the Administrative Problems in the Peninsula 1809–1814. Oxford University Press. 
  • Weller, Jac (1998). Wellington at Waterloo. London: Greenhill Books. ISBN 978-1-85367-339-9. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Vikont Goderichi
Suurbritannia peaminister
22. jaanuar 1828 – 16. november 1830
Järgnev:
Krahv Grey
Lordide koja juht
22. jaanuar 1828 – 22. november 1830
Eelnev:
Vikont Palmerston
Suurbritannia välisminister
14. november 1834 – 18. aprill 1835
Järgnev:
Vikont Palmerston
Eelnev:
Vikont Melbourne
Suurbritannia peaminister
(kohusetäitjana)

14. november 1834 – 10. detsember 1834
Järgnev:
Sir Robert Peel
Lordide koja juht
14. november 1834 – 18. aprill 1835
Järgnev:
Vikont Melbourne
Lordide koja juht
3. september 1841 – 27. juuni 1846
Järgnev:
Lansdowne'i markii
Eelnev:
Ametikoht oli Napoleoni sõdade ajal täitmata,
viimasena pidas ametit Newport Pratti Lord Whitworth
Suurbritannia suursaadik Prantsusmaal
1814 – 1815
Järgnev:
Sir Charles Stuart
Eelnev:
Tiitlid loodi tema jaoks
Wellingtoni hertsog
1814–1852
Järgnev:
Arthur Richard Wellesley
Wellingtoni markii
1812–1852
Markii Douro
1812–1852
Wellingtoni krahv
1812–1852
Vikont Wellington
1809–1852
Parun Douro
1809–1852
Eelnev:
Tiitlid loodi tema jaoks
Vitória hertsog
1812–1852
Järgnev:
Arthur Richard Wellesley
Torres Vedrasi markii
1812–1852
Vimeiro krahv
1811–1852