Mine sisu juurde

Poolsaare sõda

Allikas: Vikipeedia
Poolsaare sõda
Osa Napoleoni sõdadest
Toimumisaeg 2. mai 1808 – 17. aprill 1814
(5 aastat, 11 kuud, 2 nädalat ja 1 päev)
Toimumiskoht Pürenee poolsaar
Tulemus

Koalitsiooni võit

Osalised
Portugal
Hispaania
Suurbritannia
Prantsusmaa Prantsusmaa
Taani-Norra
Väejuhid või liidrid
João
Bernardim Freire de Andrade
Francisco da Silveira
Miguel Pereira Forjaz
Miguel Ricardo de Álava
Joaquín Blake
Francisco Javier Castaños
Gregorio García de la Cuesta
Juan Martín Díez
José de Palafox y Melci
Spencer Perceval
Robert Jenkinson
Arthur Wellesley
William Beresford
Rowland Hill
Thomas Graham|Suurbritannia
John Moore
Edward Pakenham
Prantsusmaa Napoleon I
Joseph I
Prantsusmaa Charles-Pierre Augereau
Prantsusmaa Jean-Baptiste Bessières
Prantsusmaa Jean-Baptiste Jourdan
Prantsusmaa Jean-Andoche Junot
Prantsusmaa Jean Lannes
Prantsusmaa François Joseph Lefebvre
Prantsusmaa Julien Augustin Joseph Mermet
Prantsusmaa Étienne Macdonald
Prantsusmaa Laurent de Gouvion Saint-Cyr
Prantsusmaa Auguste de Marmont
Prantsusmaa André Masséna
Prantsusmaa Bon-Adrien Jeannot de Moncey
Prantsusmaa Édouard Mortier
Prantsusmaa Pierre Hugues Victoire Merle
Prantsusmaa Joachim Murat
Prantsusmaa Michel Ney
Prantsusmaa Jean-de-Dieu Soult
Prantsusmaa Louis-Gabriel Suchet
Prantsusmaa Claude-Victor Perrin
Prantsusmaa Horace François Bastien Sébastiani de La Porta
Prantsusmaa Guillaume Philibert Duhesme
Jõudude suurus
November 1808:
35 000
205 000
31 000
November 1808:
Prantsusmaa 244 125
Kaotused
215 000 – 375 000 hukkunud sõdurit ja tsiviilisikut
25 000 hukkunud partisani
35 630 hukkunut
24 053 haigustesse hukkunut
32 429 haavatut
Prantsusmaa 180 000 – 240 000 hukkunut (neist 91 000 lahingus)
237 000 haavatut

Poolsaare sõda (ka Hispaania iseseisvussõda) oli sõda Napoleoni sõdade ajal aastatel 1807–1814 Pürenee poolsaarel. Selles osalesid ühel pool Portugal, Hispaania ja Suurbritannia ning teisel pool Prantsusmaa okupatsiooniväed.

Sõda algas kui Prantsusmaa ja Hispaania 1807. aastal Portugali tungisid ja okupeerisid ning eskaleerus 1808. aastal kui Prantsusmaa ka oma senise liitlase Hispaania okupeeris. Prantslaste keiser Napoleon I sundis Hispaania kuninga Fernando VII ja tema isa Carlos IV troonist loobuma, seadis uueks kuningaks oma venna Joseph Bonaparte'i ning võttis vastu Bayonne'i põhiseaduse. Enamik Hispaania rahvastikust ei võtnud uut võimu omaks ning hakkasid okupantide vastu sõdima. Poolsaare sõda kestis aastani 1814, kui Kuues koalitsioon Napoleoni võitis. Seda peetakse üheks esimeseks rahvuslikuks iseseisvussõjaks. See tõi endaga kaasa ka partisanivõitluse leviku.

Hispaanlased lõid prantslasi 1808. aastal Andaluusias Bailén lahingus, seda peetakse Napoleoni esimeseks maapealseks kaotuseks Euroopas. Aastal 1810 kolisid Hispaania (sisuliselt eksiil)valitsus ja parlament Cádizi ning Prantsusmaa piiras linna. Britid kaitsesid Arthur Wellesley juhtimisel Portugali ning aitasid võimaluste piires koos Portugaliga Hispaaniat, hispaanlased pidasid prantslaste vastu sõda omal maal. Aastal 1812 saatis Napoleon välja suure armee Venemaad ründama ning hispaanlastel õnnestus prantslasi Salamanca lahingus lüüa ning Madrid tagasi vallutada. Aasta hiljem saatis koalitsiooni edu ka Vitoria lahingus ning tee võiduni oli tagatud.

Talvel 1813–1814 taganes marssal Jean-de-Dieu Soult üle Püreneede oma armeega, mis ei saanud enam emamaalt piisavalt toetust. Aastatepikkune sõda Hispaanias oli Prantsusmaa Grande Armée jaoks valus löök. Kuigi lahinguväljal saatis prantslasi tihti edu, õnnestus hispaanlastel nende toetusliine ja üksuseid varitsuste, reidide jm partisanitaktikaga piisavalt kurnata. Hispaania väed löödi tihti tagasi, kuid kuna neil õnnestus alati ennast koguda ja vastulöögile asuda, andis see hoobi prantslaste moraalile. Napoleon nimetas poolsaare sõda Hispaania mädapaiseks.

Sõja ajal võttis Cádizi parlament vastu 1812. aasta Hispaania põhiseaduse, millest sai hiljem Euroopa liberalismi alustala. Poolsaare sõda kurnas nii Hispaaniat kui Portugali ning sellele järgnesid Ladina-Ameerika iseseisvussõjad ja pikemas perspektiivis nii Hispaania kui Portugali koloniaalimpeeriumi lagunemine.