Komische Oper Berlin

Komische Oper Berlin

Komische Oper Berlin (Berliini Koomiline Ooper) on ooperteater Berliinis asukohaga Behrenstraße 55-57, Mitte linnarajoonis Brandenburgi väravate lähedal. Nimetus "Komische Oper" valiti omal ajal Pariisi Opéra-Comique'i eeskujul. Kuulub koos Deutsche Operi, Staatsoper Unter den Lindeni, Staatsballett Berlini ja Bühnenservice Berliniga Berliini Ooperi Fondi (Stiftung Oper in Berlin) koosseisu.

Teater tegutseb repertuaariteatrina, mille hooaeg kestab septembrist juulini. Mängukavas on ühel hooajal ligi 25 teost, millest 7–8 on uuslavastused. Koomiliste ooperite kõrval on esitatud ka barokkoopereid ja 20. sajandi teoseid, kuid seejuures domineerivad saksa heliloojate oopused.

Ajalugu

Teatri ajalooliseks eelkäijaks oli 1764. aastal avatud esimene Berliini eravalduses olnud sõnalavastusteater. Seal olid maailmaesiettekandel Johann Wolfgang von Goethe näidend "Götz von Berlichingen" (1773) ja Gotthold Ephraim Lessingi näidend "Nathan der Weise" (1779). Omanikud läksid 1786. aastal pankrotti ja teatrimaja suleti. Avati hiljem varieteeprogrammide esitamiseks. 1892. aastal ehitasid Viini arhitektid Hermann Helmer ja Ferdinand Fellner Viini teatriettevõtjale Anton Ronacherile teatrihoone (saalis 1700 kohta), mis sai nimeks Theatre Unter den Linden ning asus samal aadressil, kui praegune Komische Oper. Uus teater avati 24. septembril 1892 Adolf Ferroni operetiga "Daphne" ning Joseph Haßreiteri balletiga "Die Welt in Bild und Tanz". Teatrit kasutatigi kuni 1896. aastani peamiselt operettide esitamiseks, mil omanikud pankrotistusid. Teater suleti.

Omanik vahetus 1890. aastate lõpus. Uueks kasutajaks sai Metropol-Theater, mille trupi tegevus algas 3. septembril 1898 Julius Einödshoferi ja Bertrand Sängeri revüüetendusega "Paradies der Frauen". Metropol-Theater oli enne Esimest maailmasõda tuntud oma kuulsate revüüde poolest ja kujunes pärast 1918. aastat Berliini juhtivaks operetiteatriks. 1928. aastal hoone moderniseeriti ja varustati kaasaegse lavatehnikaga.

Natsid küll sulgesid Metropoli 1933. aastal, kui said võimule. Kuid rahvas igatses operetti ning natsid avasid Metropoli juba 1934. aastal, kuid juba natsionaliseerituna ja Staatliches Operettentheateri nime all. Sellest kujunes natside propagandaprogrammi "Kraft durch Freude" (KdF; 'jõud läbi rõõmu') elluviimise esindusteater. Seal olid esmaettekandel Hitlerile eriti meelepärased operetid Fred Raymondi "Maske in Blau" ja Ludwig Schmidsederi "Frauen im Metropol".

Teater sõja ajal

Metropol sai rängalt vigastada liitlasvägede pommitamisel 7. mail 1944, kuid ei hävinud kasutamiskõlbmatuks. Kui Teine maailmasõda oli lõppenud, korraldas Punaarmee 9. mail 1945 Berliini lauspommitamise. Selle käigus hävis teatrimaja fassaad, fuajee, teatrisaal ja laemaalingud. 1946.–1947. aastal ehitati Berliini nõukogude okupatsioonitsooni jäänud hoone uuesti üles. Algas uus peatükk maineka teatrimaja ajaloos. Austria lavastaja Walter Felsenstein asutas Berliinis Komische Operi nimelise trupi, mille residentsiks määrati endise Metropoli taastatud maja, mis saigi nimeks Komische Oper. Trupi tegevus algas 19. detsembril 1947 Johann Straussi opereti "Die Fledermaus" etendusega. Teatrile komplekteeriti täiesti uue koosseisuga orkester, mida juhatas Moskvas sündinud peadirigent Leo Spies.

Walter Felsenstein käis Komische Operi trupiga paar korda etendusi andmas NSV Liidus. 1969. aastal lavastas ta Moskvas Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimelises Moskva Akadeemilises Muusikateatris vene keeles Bizet' ooperi "Carmen". Nõukogude ajakirjandus nentis rahulolevalt, et tema ooperilavastus langeb kokku Konstantin Stanislavski põhimõtetega. Felsenstein oli kuni surmani 1975. aastal Komische Operi kunstiline juht ja peadirektor ning saavutas, et see Berliini teater kujunes üleilmselt tunnustatud muusikateatriks, olles spetsialiseerunud ooperite, operettide ja muusikalide esitamisele saksa keeles.

Uus teatrihoone

Vaade lavale

1965.–1966. aastal remonditi teatrimaja olulisel määral arhitekt Kunz Nierade projekti järgi. Hoone vana fassaad lammutati ning asemele ehitati tollal valitsenud ilmetu funktsionaalne hoone. Teatrisaal ehitati ümber nii, et sinna hakkas mahtuma 1190 pealtvaatajat. Uus hoone avati 4. detsembril 1966 Walter Felsensteini lavastatud Mozarti "Don Giovanni" etendusega. 1986. aastal taastati esialgne saal (1208 kohta) ning 1989. aastal sai teater uued lavaseadmed. Aastatel 1966–2004 andis samas majas etendusi ka Tom Schillingu asutatud Tanztheater der Komischen Oper, mis alates 1999. aastast kannab nime Berlin Ballett – Komische Oper ja on rahvusvaheliselt tunnustatud kollektiiv. Aastatel 2005-2006 ehitati ümber ooperi fuajee arhitekt Stephan Braunfelsi projekti järgi.

Aastatel 2007 ja 2013 nimetati Komische Oper Berliini muusikaajakirja Opernwelt poolt aasta parimaks ooperiteatriks ning koor 2007. ja 2015. aastal aasta kooriks. Ooperiteatri trupp tervikuna pälvis 2015. aastal rahvusvahelise ooperiteatrite auhinna.

Komische Operi põhjalik kapitaalremont on kavandatud aastateks 2023–2029. Juba 2019. aasta oktoobris oli vaja publikut saali laest kukkuvate osade eest turvavõrguga kaitsta. 2020. aasta oktoobris kinnitas spetsialistide žürii arhitekt Stefan Behnischi juhtimisel renoveerimisprojekti, mida hakati ellu viima pärast 2022/2023. aasta hooaja lõppemist. Berliini linnavalitsus finantseerib renoveerimist 437 miljonit euro ulatuses. Trupp annab etendusi renoveerimise ajal Berliini Charlottenburgi linnaosas asuvas Schilleri teatris.

Muusikajuhid

• Leo Spies (1947–1954)
• Václav Neumann (1956–1960)
• Kurt Mazur (1960–1964)
• Zdeněk Košler (1965–1968)
• Gert Bahner (1969–1972)
• Géza Oberfrank (1973–1976)
• Joachim Herz (1977–1980)
• Rolf Reuter (1981–1993)
• Yakov Kreizberg (1994–2001)
• Kirill Petrenko (2002–2007)
• Carl St. Clair (2008–2010)
• Patrick Lange (2010–2012)
• Henrik Nánási (2012–2018)
• Ainārs Rubiķis (2018–2023)
• James Gaffigan (2023–)

Maailma esiettekanded

• 1907 – Frederic Delius, Romeo und Julia auf dem Dorfe
• 1913 – Jean Gilbert, Die Kinokönigin
• 1916 – Robert Stolz, Der Favorit
• 1917 – Leon Jessel, Schwarzwaldmädel
• 1923 – Walter Kollo, Marietta
• 1928 – Franz Lehár, Friederike
• 1929 – Franz Lehár, Das Land des Lächelns
• 1932 – Oscar Straus, Eine Frau, die weiß, was sie will
• 1933 – Walter Wilhelm Goetze, Akrobaten des Glücks
• 1935 – Walter Kollo, Heirat nicht ausgeschlossen
• 1935 – Will Meisel, Die Frau im Spiegel
• 1935 – Fred Raymond, Ball der Nationen
• 1935 – Herbert Walter, Jeden Tag kann Hochzeit sein
• 1936 – Fred Raymond, Auf großer Fahrt
• 1937 – Fred Raymond, Maske in Blau
• 1938 – Ludwig Schmidseder, Melodie der Nacht
• 1939 – Ludwig Schmidseder, Die oder Keine
• 1940 – Ludwig Schmidseder, Frauen im Metropol
• 1942 – Friedrich Schröder, Hochzeitsnacht im Paradies
• 1967 – Siegfried Matthus, Der letzte Schuß
• 1972 – Siegfried Matthus, Noch einen Löffel Gift, Liebling
• 1985 – Siegfried Matthus, Judith
• 1991 – Georg Katzer, Antigone oder die Stadt
• 2008 – Frank Schwemmer, Robin Hood
• 2009 – Christian Jost, Hamlet
• 2010 – Pierangelo Valtinoni, Die Schneekönigin
• 2012 – Olga Neuwirth, American Lulu
• 2012 – Taner Akyol, Ali Baba und die 40 Räuber
• 2013 – Miloš Vacek, Des Kaisers neue Kleider
• 2015 – Elena Kats-Chernin, Schneewittchen und die 77 Zwerge

Allikad

• Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol. II, London, 2004
• Komische Oper Berlini koduleht (komische-oper-berlin.de)
• Tiit Made. Ooperimaailm. I köide, Tallinn, 2012